Banaanilassi tavapärases hommikusöögikohas. Selgus, et banaanilassit olen ise ka teinud, kui mikserdan segi banaani ja keefiri. Muide, hommikusöögid kasvavad. Täna ei jõudnudki enam taldrikut tühjaks süüa. Suur osa ülejäänud päevast kulus shopingule. „Meie” tänaval on vähemalt 1000 poodi, kus tikitakse särke, müüakse ilusaid ehteid, imekenasid pašminasalle, jakivillaseid pleede, käsitöökotte, suveniire, thankasid.
Lõuna vanas heas järvevaatega restoranis, kus vaatamata üüratule ooteajale ei pidanud pettuma ei tomatisupis ega kanamomodes. Papaia lassi ei olnud suurem asi, aga seegi ei olnud restorani viga, sest papaia lihtsalt ei ole eriti tugeva maitsega. Shoping jätkus... Viisime ka särgid tikkimistöökodadesse, kätte saame pühapäeval. Õunalassi Moondance’s jäi jagama esikohta.
Õhtune kohtumine homse raftinguseltskonnaga lisas mõnevõrra kindlustunnet „It’s not scary at all”. Aga mitte kauaks „... as long as you don’t fall out”. Ma ei muretsegi selle pärast kui ma paadis sees olen :)
Shoping jätkus... Õhtusöögiga plaanisime ka kindla peale välja minna, aga ei läinud õnneks. Pärast pooletunnist ootamist küsiti Allanilt, kas ta tellitud kana asemel kalaga oleks nõus. Ning kui ta kana lõpuks lauda jõudis, selgus, et kartulid on otsas. Ananassilassi oli hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar