Hommikul ärkasime tuulekellade helina peale. Aknast välja vaadates selgus, et tegemist pole siiski mitte tuulekelladega vaid tugevas tuules koliseva metalliga naaberkrundilt. Päike ilmselt tõusis ka, kuigi udu ja liiva tagant seda väga näha polnud. Käisime söömas ning kolisime siis oma rõdule, mis oli kogu kuurorti kõige tuulevaiksem koht. Kell pool 11 üritasin jooksma minna, aga vastutuult jooksmine oli suhteliselt sama nagu jooksulindil - samme teed, aga edasi ei liigu. Selle vahega, et iga paari sammu järel viskas liiva vastu paljaid sääri ja näkku. Keerasin otsa ringi lippasin resorti tagasi. Koristaja oli voodi peale käterättidest, pudelikorkidest ja telekapuldist skorpioni, skarabeusi või kahe sabaga krokodilli teinud.
Enne lõunat käisin veel korra meres, mis oli seekord veel rohkem värvilisi kalu täis kui eelmine kord. Üks suurem ja julgem kui teine.
Pealelõunal tegime ringi Mango Marketisse, et mõned KitKatid osta. Minnes avastasime, et meie kuurortis on ka kartulivaod, millele osadelt rõdudelt avaneb kaunis ja orgaaniline vaade. Otsustasime kõndida kartulipõllu kõrvalt ja vaadata, et kas saab ka sealtkaudu välja. Jõudsime kohta, kus tundus, et sealt siiski ei saa enam edasi ning enne kui jõudsime ringi keerata, seisis meie et kõrval, ilmselgelt meie privaatruumis üks kohalik Omar taaskord ning näitas mingi alajaama peale (sellesama, mille tõttu me enam edasi ei saanud), et ta töötab seal. Pakkus ka võimalust meile oma töökohta näidata. Me seepeale otsustasime siiski peaväravast väljuda. Esimest korda kogu selle nädala jooksul oli tööle jõudnud turvamees, kes väljudes küsis meie toanumbrit ja seda, kust me pärit oleme. Tundsime kohe, kuidas elu kuurortis muutus palju turvalisemaks.
Tugeva tuule tõttu jäeti ära ka õhtune õuegrill, aga vähemalt oli menüüs taas hummus, mille me kahepeale praktiliselt ära sõime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar