Elevus algas juba Tallinnas, kui avastasin, et mu kauaotsitud lõhn on Non-Schengeni alas poole hinnaga. Kuna tagasitulles ma seda sellise hinnaga sealt osta ei saaks, siis tuli lõhn minuga Egiptusesse kaasa.
Järgmine põnevam moment oli see, kui meie lennukit ootas Tallinna lennujaama väravas kiirabibrigaad, kes korralikult maskide ja valgete kombinesoonidega lennukisse sisenesid ning sealt kahe persooniga väljusid. Spoiler: Postimehe kinnitusel olid kõik 29. veebruaril võetud koroonaproovid negatiivsed. Lend ise tuli sisse Bergamost, tuntud ka kui Itaalia kriisikolle.
Ja taaskord sattusin lendama koos esmakordselt lennukit näinud isikutega. Minu ees olev meesterahvas pani oma koti oma istme alla ning kui ma palusinr tal selle oma jalaruumist ära võtta ning üles panna, siis ainus, mis ta teha suutis, oli oma naisega üksteisele otsa vaadata ja silmi pööritada. 5 minutit hiljem, kui stjuuardess talle sama ütles, hüppas onu püsti ning pani ilma pikema jututa koti kappi. Autoriteet ikkagi!
Egiptuse efektiivsusega saime kokku puutuda juba lennujaamas - esimese asjana tuli ära seista saba, et saada sissesõiduankeet. See tuli ära täita ning sellega siis passikontrolli sappa minna. Tempel passis, läksime bussi, olles eelnevalt veel oma kohalikult giidilt saanud ümbriku, milles oli info ekskursioonide kohta, mida meil on võimalik neilt soetada. Ja vaid tunnike hiljem oli kogu meie punt bussis, see pere, kes polnud giidi tähele pannud ning julgenud bussi siseneda ilma ümbriku, sai veel ka etteheiteid kuulda, kuidas neid ju ometigi oodati õues. Teel hotellidesse kuulasime giidi ülevaadet egiptuse liiklusest (kaos!), jootrahast ning giidi isiklikku arvamust koroona viirusest (meedia olevat asja liiga suureks puhunud).
Hotelli sisenemine oli läbi turvakontrolli, jõudsime retseptsiooni, näitasime passid ette, saime teada, et lubatud sööki kell 00:30 enam ei saa ning uksekaardid käes, palun istugu me neil võidunud, vabandust mugavatel diivanitel kuni meid tullakse, golfikärusse pannakse ja tuppa viiakse. Kõrvaldiivanile sattus istuma üks äärmiselt jutukas vene daam, kelle ta mees ja tütar ettenägelikult üksinda olid jätnud. Järgmised 35 minutit kuulasime seda, kuidas nad nutikate reisijatena omade võileibadega olid tulnud ja nüüd seal südaöösel nälgima ei pea ning kuidas ta on juba kolmandat korda Egiptuses (jääb kaheks nädalaks), olles eelnevalt 7 korda Türgis puhanud. Tema tütar töötavat turismitööstuses ning küll nemad juba teavad, millised ja kui puhtad toad välja nägema peavad. Esimese asjana kõnnivad nad alati vannituppa ja löövad jalaga kempsupoti kaane ja prill-laua üles. Kui mingigi mustus sealt vastu vaatab, siis kohe kamandatakse koristusbrigaad kohale. Ega nad ju mingid lihtsad linnukesed pole! Küll nad juba teavad. Kell 1:05 ma ei suutnud madaami ja Helena vahelist suhteliselt ühepoolset vestlust (Helena oli kogu sellest kasulikust infost ilmselt nii lummatud, et ei suutnud sõnagi vahele öelda, pidas tõenäoliselt ka juba plaani, kuidas seda oma kasuks tööle panna) enam kuulata ning marssisin retseptsiooni ja palusin meid kas tuppa juhatada või anda suund kätte, kus ma oma toa leiaks, sest me olime juba tund 0aega hotelli lobbys vahtinud ja ma tahtsin ära magama saada. Noormees vaatas mulle küll natuke etteheitvalt otsa, küsis siis, et kas tõesti pole keegi meile veel järele tulnud (oi, kindlasti tuli, me lihtsalt eelistasime lobbys edasi kükitada!) ja viis meid ise kohale.
Tuba oli suurem kui ma arvasin, aga samas ma olen ka paremaid kolmetärnihotelle näinud kui see viietärnioma on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar