Ma plaanisin alustada hommikusöögist, sest mis saab olla olulisem asi kodumaaga jagada kui gurmeekogemus, isegi kui see pole suurem asi maitseelamus, aga paraku tuleb alustada hoopis elulisema probleemiga. Milleks on keeleoskus. Või siis selle puudumine. Ühesõnaga - peale minu ja Helena ei räägi siin mitte keegi inglise keelt. Kõik ülejäänud räägivad aga vene keelt. Nii turistid, kellest 95% on venelased kui kogu teenindav personal nii resortis kui ka sellest väljas. Kui kuuldakse, et me oleme Eestist, siis osatakse veel öelda "Tere-tere!" ja "Kuidas läheb? ". Aga kõik muu käib vene keeles. Kaasreisijad küsivad teejuhiseid vene keeles, uurivad toidu koostise kohta vene keeles (ilmselgelt on mulle otsa ette kirjutatud, et ma pakun vene keeles toitumisnõustamist) ja küsivad veel umbes kümmet muud asja, millest ma arugi ei saa. Teenindav personal tervitab meid rõõmsa Zdrastjega ja ei lase ennast ka sellest häirida kui ma "Hi" vastu ütlen. Ju peavad mind mingiks vene tõusikuks, kellel ei kõlba emakeelt rääkida. Aga kõige selle juures ka pisike positiivne noot - pealelõunal peeti meid rootslasteks (kohaliku taksojuhi hinnang) ja seejärel taanlasteks. Nii, et kerge progress tundub toimuvat. Aga ma plaanin endiselt omale särgi osta, kus on peal kirjas, et Ja ne gavarju po russki.
Aga nüüd toidu juurde. Andsin kaerapudrule uue võimaluse. Selgus, et seda lahjat ja vedelat lurri ei päästa ka sool ja aprikoosimoos. Sõin saia ja puuvilja. Stendi pealt vaatasin, et eile läks taas 8kg toitu raisku. Lubasin, et homme enam pudrukatseid ei tee.
Veetsime ennelõuna rannas, tuul oli vaibunud ning olemine seal palju mõnusam. Käisin ka jooksmas ning vaatasin ühtlasi üle lähikonna kaubandusvaliku.
Lõunaks broneerisime laua all Paradiisi Riffis ning seal pakuti buffee asemel a la carte'i. Võtsin kanavardad friikatega. Täiesti arvestatav vaheldus riisile ja vesistele köögiviljadele.
Peale lõunat tegime taas väljasõidu wifi levialasse - wifit on siin vaid peamajas ning peabasseini ääres. Ja kuna peabasseini ääres käib hommikul kella kümnest hiliseõhtuni praaznik ja pillerkaar (ehk kõva muusika ja whoop-whoop saatel üritatakse kõiki mammisid saada nii võimlema kui kõiksugu muid tegevusi tegema), siis me pigem eelistame oma päikesevõtuaega veeta Chillax basseini ääres.
Naaberresorti kõrval on kaardil koht, mis on ära märgitud kui väga kauni vaatega. Lootsime sealt näha ka hingematvat päikeseloojangut. Jalutasime kohale ning tühermaal kruusahunniku otsas seistes avanes tõepoolest kaunis vaade. Samale tühermaale sattusid ka mõned kaasturistid, kellest üks paar uuris meie käest vene keeles, et mis hotell seal on. Ma vaatasin natuke segaduses ringi, et mis hotell seal tühermaal muud ikka olla saab kui nimega "Telkimisala kõigile" või "Telkimisoaas" või "Hilton Telk". Nad siis natuke täpsustasid oma küsimust, et kust võiks Grand Hotelli leida. Me ei osanud ses suhtes paraku aidata.
Aga nüüd toidu juurde. Andsin kaerapudrule uue võimaluse. Selgus, et seda lahjat ja vedelat lurri ei päästa ka sool ja aprikoosimoos. Sõin saia ja puuvilja. Stendi pealt vaatasin, et eile läks taas 8kg toitu raisku. Lubasin, et homme enam pudrukatseid ei tee.
Veetsime ennelõuna rannas, tuul oli vaibunud ning olemine seal palju mõnusam. Käisin ka jooksmas ning vaatasin ühtlasi üle lähikonna kaubandusvaliku.
Lõunaks broneerisime laua all Paradiisi Riffis ning seal pakuti buffee asemel a la carte'i. Võtsin kanavardad friikatega. Täiesti arvestatav vaheldus riisile ja vesistele köögiviljadele.
Peale lõunat tegime taas väljasõidu wifi levialasse - wifit on siin vaid peamajas ning peabasseini ääres. Ja kuna peabasseini ääres käib hommikul kella kümnest hiliseõhtuni praaznik ja pillerkaar (ehk kõva muusika ja whoop-whoop saatel üritatakse kõiki mammisid saada nii võimlema kui kõiksugu muid tegevusi tegema), siis me pigem eelistame oma päikesevõtuaega veeta Chillax basseini ääres.
Naaberresorti kõrval on kaardil koht, mis on ära märgitud kui väga kauni vaatega. Lootsime sealt näha ka hingematvat päikeseloojangut. Jalutasime kohale ning tühermaal kruusahunniku otsas seistes avanes tõepoolest kaunis vaade. Samale tühermaale sattusid ka mõned kaasturistid, kellest üks paar uuris meie käest vene keeles, et mis hotell seal on. Ma vaatasin natuke segaduses ringi, et mis hotell seal tühermaal muud ikka olla saab kui nimega "Telkimisala kõigile" või "Telkimisoaas" või "Hilton Telk". Nad siis natuke täpsustasid oma küsimust, et kust võiks Grand Hotelli leida. Me ei osanud ses suhtes paraku aidata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar