Normaalsuse kadumine. See on vist see, millega võiks praeguse olukorra kokku võtta. Ehk mitte midagi, mis siiani iseenesestmõistev, igapäevane ja normaalne oli, seda enam pole. Ja ma ei räägi isegi sellest, et reisida ei saa, et majandus pekkis on, et enam ei saa H&Mis käia. Ma ei pea Netflixi inimõiguseks. Küll aga seda, et ma saaksin õue minna. Ja see pole mitte viimase kahe nädala jooksul tärganud tervisesportlane minus, vaid ma olen alati eelistanud jalgsi käimist bussidele, niisama jalutuskäike. Sporti olen ma alati suhteliselt vihanud - kooliajast meenub see, kuidas ma ei sallinud rahvastepalli ning kuidas ma siiani ei suuda mingit köit mööda lae alla ronida või kukerpalle ja hundirattaid veeretada. Aga 3,5 aastat tagasi Münchenisse kolides hakkasin jooksmas käima. Ning see on mulle praeguseks harjumuseks saanud. Enamasti ca 2-4 korda nädalas, oktoobris vist keskmiselt 5 korda lausa. Ja nüüd on mu ainus võimalus teha seda varahommikul, lootuses, et kõik kärutajad ja koerajalutajad veel magavad. Kust nad kõik ühtäkki välja tulid? Kus neil need koerad ja lapsed siiani olid? Veel mõned nädalad tagasi võisin ükskõik, mis ajal jooksma minna ja heal juhul nägin ühte koera. Praegu tuleb 35-minutilise ringi jooksul varahommikul vastu umbes kuus käru ja kaheksa koera. Mida rohkem päeva peale, seda suurem number. Kahest meetrist on ka enamusel väga omapärane arusaam.
Endiselt üritame siiski vähemalt korra päevas jalutamas käia. Rihime selle ca kaheksa-üheksa paiku õhtul, et võimalikult vähe rahvast väljas oleks. Ja ikkagi on tunne, nagu viibiks loata võõral maal. Varasematest mõnusatest pikkadest jalutuskäikudest on saanud kiirkõnnid, kus marsruut kujuneb vastavalt sellele, kus tänaval parajasti inimesi ei paista. Ning kergemalt hingata saab ikkagi alles koju jõudes. Asi oleks oluliselt parem kui ka ülejäänud liiklejad siiski sellest kahest meetrist kinni peaks, mitte ei loivaks oma kuuspakk Sakut näpus KESET kõnniteed! Ja siis on veel need tõukside ja (jooksu)ratastega lapsed, kes natukene vanematena (silma järgi sellised kümneaastased) omaette gruppidena ringi liiguvad ja trikke teevad või noorematena lihtsalt oma vanemate eest ajama panevad ning keda samuti teiste inimeste vahetusse lähedusse sattumine grammigi ei häiri.
Selle kõigega seoses peaks ka oma igapäevast sammude eesmärki kohendama. Hetkel tundub, et senise 11.000 asemel oleks näiteks 800 sobiv väljakutse.
Kui kogu see jama algas, siis enamus sõnavõtte kõlas, et "Sinu vanavanemad võitlesid sõjas vabaduse eest ja sina ei saa kahte nädalat kodus diivanil wifi ja netflixiga veeta, et maailm päästa?" Tänaseks on kaks nädalat läbi, kas nüüd saab siis tavaellu tagasi pöörduda? Ja muuseas, selle kahe nädala jooksul pole endiselt suur osa rahvast aru saanud, mis vahe on karantiinil ja isolatsioonil. Paistab, et valdav enamus inimesi on äsja kas reisilt tulnud või haigussümptomitega, sest nad kõik on karantiinis. Samal ajal kui neile piisaks lihtsalt isolatsioonist ja distantsi hoidmisest... Frustreerivalt paljud on endiselt ka garantiinis.
Ja ühtäkki on kõik maailmaklassi viroloogid. Kõik need, kes enne olid poliitikud või kinnisvarale spetsialiseerunud juristid. Nüüd teavad nad kõik, et viirus ulatub maksimaalselt kahe, kolme ja poole ning kuue meetri kaugusele. Või püsib pindadel 72 tundi, nädal aega või 17 päeva. Imelisi tervenemisi on toimunud MMS-joojate hulgas ja Tervishoiuametis tuleks kõik lahti lasta ning oluliselt asjatundlikumad Jaanused ja Imbid seal pukki panna.
Tegin eile hommikul omale meiki (loe: värvisin ripsmed ja kulmud) ning tundsin ennast kui eeskujulik mosleminaine, kes ennast ainult koduseinte vahel näitamiseks ja abikaasa rõõmuks ilusaks teeb. Ehete panekuga siiski vaeva ei hakanud nägema.
Tellisin omale Apollost paki Kristiine keskuse esimese korruse Smarti. Kuna mul jäi kahe silma vahele teade, et see pakihoidla on ülekoormatud ja nad viivad mu paki teise korruse omasse, siis paar tundi hiljem nad seda tegidki. Et keegi ei arvaks, et ma siin juuksekarva lõhki ajan, pikk maa see siis esimese ja teise vahel ikka on, siis esimese korruse omast saan ma paki kätte kuni kella 23ni kuid teise korruse ligipääs on vaid kella 21ni ning mul pole hetkel erilist soovi nii vara sinna minna. Igal juhul helistasin siis Smarti ja palusin oma paki esimese korruse automaati toimetada:
Smarti tütarlaps: See on juba teise korruse automaadis, me ei saa seda enam ümber viia.
Mina: Jah, aga mul kahjuks ei ole võimalust sinna järele minna, sest ma ei lähe enne kella üheksat õhtul kaubanduskeskusesse.
Smarti tütarlaps: Siis me peame firmaga ühendust võtma.
Mina: Millise firmaga?
Smarti tütarlaps: Müüjaga.
Minu poolt vaikus, sest ma olin sõnatu.
Smarti tütarlaps: Me võtame siis Apolloga ühendust.
Mina: Ok.
Smarti tütarlaps: Aga see kõik võtab siis kauem aega, sest kui nad loa annavad, siis võtame paki teise korruse automaadist ära, viime meie sorteerimiskeskusse ja kui esimesel korrusel kapp vabaneb, saame sinna viia. Hetkel neid väga kiirelt ei vabane, sest inimesed ei võta oma pakke välja ja pikendavad tähtaegu.
Kuna mul pakiga kiiret polnud, siis lubasin neil lahkelt kõike seda teha. Saamata samas aru, miks siis praeguses olukorras, kus pakkide saatmine on mitmekordistunud, üldse lastakse pikendada. Pigem võiks siis üle tähtaja pakid sorteerimiskeskusesse ootele viia, mitte uute pakkidega venitada.
Ja lisaks on tulemas pakk ka Omnivast. Sain pakiteate, et ma palun läheks oma pakile Kristiine keskuse postkontorisse järele. Uue olukorra valguses on postkontor avatud E-R 10-18 ja L 10-15. Ehk täpselt sel ajal kui ma kindlasti kaubanduskeskusesse ei lähe ning veel vähem näen võimalust postkontoris 2m distantsi hoida. Palusin neil paki automaati suunata. Omniva ütles küll, et hetkel võtab see ülekoormuse tõttu natuke kauem aega, aga saab tehtud. Hetkel siis ootan :)
Ja tegelikult peaksime me praegu hoopis Gruusias olema. Kutaisi ümbruse mägedes matkama ning kõike head ja paremat sööma. Ausalt, kui oleks sinna saanud, siis nende hetkeolukorda arvestades oleks ilmselt sinna ka jäänud kuni selle jama lõpuni. Tundub hetkel mõistlikum kui siin läänerindel. Aga selle asemel vaatame aknast ilusat päikeselist kevadet ning teeme plaane, mis kell oleks kõige mõistlikum välja minna, et võimalikult vähe rahvast tänavatel oleks. Hea lojaalne lugeja, kas sulle meenub, kuna viimati nii ilus päikeseline kevad oli?
Endiselt üritame siiski vähemalt korra päevas jalutamas käia. Rihime selle ca kaheksa-üheksa paiku õhtul, et võimalikult vähe rahvast väljas oleks. Ja ikkagi on tunne, nagu viibiks loata võõral maal. Varasematest mõnusatest pikkadest jalutuskäikudest on saanud kiirkõnnid, kus marsruut kujuneb vastavalt sellele, kus tänaval parajasti inimesi ei paista. Ning kergemalt hingata saab ikkagi alles koju jõudes. Asi oleks oluliselt parem kui ka ülejäänud liiklejad siiski sellest kahest meetrist kinni peaks, mitte ei loivaks oma kuuspakk Sakut näpus KESET kõnniteed! Ja siis on veel need tõukside ja (jooksu)ratastega lapsed, kes natukene vanematena (silma järgi sellised kümneaastased) omaette gruppidena ringi liiguvad ja trikke teevad või noorematena lihtsalt oma vanemate eest ajama panevad ning keda samuti teiste inimeste vahetusse lähedusse sattumine grammigi ei häiri.
Selle kõigega seoses peaks ka oma igapäevast sammude eesmärki kohendama. Hetkel tundub, et senise 11.000 asemel oleks näiteks 800 sobiv väljakutse.
Kui kogu see jama algas, siis enamus sõnavõtte kõlas, et "Sinu vanavanemad võitlesid sõjas vabaduse eest ja sina ei saa kahte nädalat kodus diivanil wifi ja netflixiga veeta, et maailm päästa?" Tänaseks on kaks nädalat läbi, kas nüüd saab siis tavaellu tagasi pöörduda? Ja muuseas, selle kahe nädala jooksul pole endiselt suur osa rahvast aru saanud, mis vahe on karantiinil ja isolatsioonil. Paistab, et valdav enamus inimesi on äsja kas reisilt tulnud või haigussümptomitega, sest nad kõik on karantiinis. Samal ajal kui neile piisaks lihtsalt isolatsioonist ja distantsi hoidmisest... Frustreerivalt paljud on endiselt ka garantiinis.
Ja ühtäkki on kõik maailmaklassi viroloogid. Kõik need, kes enne olid poliitikud või kinnisvarale spetsialiseerunud juristid. Nüüd teavad nad kõik, et viirus ulatub maksimaalselt kahe, kolme ja poole ning kuue meetri kaugusele. Või püsib pindadel 72 tundi, nädal aega või 17 päeva. Imelisi tervenemisi on toimunud MMS-joojate hulgas ja Tervishoiuametis tuleks kõik lahti lasta ning oluliselt asjatundlikumad Jaanused ja Imbid seal pukki panna.
Tegin eile hommikul omale meiki (loe: värvisin ripsmed ja kulmud) ning tundsin ennast kui eeskujulik mosleminaine, kes ennast ainult koduseinte vahel näitamiseks ja abikaasa rõõmuks ilusaks teeb. Ehete panekuga siiski vaeva ei hakanud nägema.
Tellisin omale Apollost paki Kristiine keskuse esimese korruse Smarti. Kuna mul jäi kahe silma vahele teade, et see pakihoidla on ülekoormatud ja nad viivad mu paki teise korruse omasse, siis paar tundi hiljem nad seda tegidki. Et keegi ei arvaks, et ma siin juuksekarva lõhki ajan, pikk maa see siis esimese ja teise vahel ikka on, siis esimese korruse omast saan ma paki kätte kuni kella 23ni kuid teise korruse ligipääs on vaid kella 21ni ning mul pole hetkel erilist soovi nii vara sinna minna. Igal juhul helistasin siis Smarti ja palusin oma paki esimese korruse automaati toimetada:
Smarti tütarlaps: See on juba teise korruse automaadis, me ei saa seda enam ümber viia.
Mina: Jah, aga mul kahjuks ei ole võimalust sinna järele minna, sest ma ei lähe enne kella üheksat õhtul kaubanduskeskusesse.
Smarti tütarlaps: Siis me peame firmaga ühendust võtma.
Mina: Millise firmaga?
Smarti tütarlaps: Müüjaga.
Minu poolt vaikus, sest ma olin sõnatu.
Smarti tütarlaps: Me võtame siis Apolloga ühendust.
Mina: Ok.
Smarti tütarlaps: Aga see kõik võtab siis kauem aega, sest kui nad loa annavad, siis võtame paki teise korruse automaadist ära, viime meie sorteerimiskeskusse ja kui esimesel korrusel kapp vabaneb, saame sinna viia. Hetkel neid väga kiirelt ei vabane, sest inimesed ei võta oma pakke välja ja pikendavad tähtaegu.
Kuna mul pakiga kiiret polnud, siis lubasin neil lahkelt kõike seda teha. Saamata samas aru, miks siis praeguses olukorras, kus pakkide saatmine on mitmekordistunud, üldse lastakse pikendada. Pigem võiks siis üle tähtaja pakid sorteerimiskeskusesse ootele viia, mitte uute pakkidega venitada.
Ja lisaks on tulemas pakk ka Omnivast. Sain pakiteate, et ma palun läheks oma pakile Kristiine keskuse postkontorisse järele. Uue olukorra valguses on postkontor avatud E-R 10-18 ja L 10-15. Ehk täpselt sel ajal kui ma kindlasti kaubanduskeskusesse ei lähe ning veel vähem näen võimalust postkontoris 2m distantsi hoida. Palusin neil paki automaati suunata. Omniva ütles küll, et hetkel võtab see ülekoormuse tõttu natuke kauem aega, aga saab tehtud. Hetkel siis ootan :)
Ja tegelikult peaksime me praegu hoopis Gruusias olema. Kutaisi ümbruse mägedes matkama ning kõike head ja paremat sööma. Ausalt, kui oleks sinna saanud, siis nende hetkeolukorda arvestades oleks ilmselt sinna ka jäänud kuni selle jama lõpuni. Tundub hetkel mõistlikum kui siin läänerindel. Aga selle asemel vaatame aknast ilusat päikeselist kevadet ning teeme plaane, mis kell oleks kõige mõistlikum välja minna, et võimalikult vähe rahvast tänavatel oleks. Hea lojaalne lugeja, kas sulle meenub, kuna viimati nii ilus päikeseline kevad oli?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar