Hommikul kella kaheksa paiku olime valmis sööma Egiptuse köögi paremaid palu ning araabiamaade teada-tuntud imelist kohvi. Euroopa turistile sobivalt olid letid varustatud ka teraviljaga - egiptusepärane piimasupp nisuteradega ning kaerahelbepuder. Tellimise peale sai ka omletti, lisaks oli pannkooke, umbes 28 sorti saiu, natuke puuvilju ja kohvi. Kuna omletid lihtsat uputati õli sisse, siis otsustasin pudru kasuks. Eraldi letis oli veel dieetaprikoosimoos ning dieetmaasikamoos. Ütleme nii, et need ei päästnud päeva. Või noh, putru, sest see oli kõige maitsetum puder, mida mul on kunagi olnud ebaõnn maitsta. Ühtlasi ka kõige lahjem.
Otse söökla sissepääsu kõrval on silt, mis teavitab, et eile läks siin restoranis raisku 8kg toitu. Külastajatel on keelatud toitu raisata ning raiskamist trahvitakse 100 egiptuse naelaga (ca 6-7 eurot). Arvestades, et hotellis on sadu numbritube, iga päev on kolm buffeetoidukorda ning juba minu nähes koristati ainuüksi kõrvallaualt vähemalt kilo jagu järelejäänud toitu, siis see 8kg raisatud toitu terve päeva, mitmesaja turisti ning kolme buffeekorra peale on ju superlux tulemus. Eriti kui vaadata, kuidas rahvas omal taldrikud nii täis laob, et neil on raske neid kandagi...
Peale suhteliselt ebaõnnestunud hommikusööki panime selga bikiinid, haarasime oma rannalinad ja raamatud ning läksime basseini äärde. Vaatasime seal, kuidas kõrgemas kaaluklassis vene prouad käsipuu juures umbes 18 erinevas asendis endast pilte tegid, üritasime ennast tuule eest varjata ning kui viimane tahtis juba rannalinaga koos minema viia, läksime tagasi tuppa, et ennast lõunaks valmis panna. Kõht oli ka ammu juba tühi. Selgus, et lõunaks pakutav on veel haledam kui hommikusöök, aga riis ning paar salatit olid täitsa nitshevoo. Lisaks saialett ning, et kõik ikka ilusti balansis oleks, ka koogilett umbes kahekümne erineva kreemikoogiga.
Pealelõunal otsustasime kõndida kohalikku keskusesse ning tutvuda sealse kaubandusega. Kaubandus, nagu selgus, oli paar tolmunud suveniiri ning mõned pagariärid. Jõime suhteliselt mitte väga kehva kohvi ning kõndisime tagasi.
Hommikul, kui me omast arust rahulikult päikest võtsime, käis meie juurest läbi umbes kümmekond müügimeest, kes kõik pakkusid kõige parema hinnaga massaaži, pediküüri, snorgeldamist ja ilmselt veel üht-teist. Et pealelõunal sama olukorda vältida, käisime ning võtsime omale "Palun mitte segada" sildi ning päevitamine sai hetkega uue kvaliteedi. Samal ajal kui ma selle sildiga meie toolide suuans jalutasin, üritas üks küll tee peal minuga veel jutule saada ("Enne kui sa selle sildi üles paned!"), aga suhteliselt edutult.
Peale õhtusööki, millel polnud väga viga, kõndisime alla randa. Randa viivatel treppidel olid küll ketid ees, aga lukk on teatavasti loomadele ning kui nõukogude naine soovib mere äärde minna, siis seda peab ta saama.
Läksime tuppa ning kui Helena kell 20:30 ütles, et ta korra paneb silma kinni, siis etteruttavalt võin öelda, et pühapäeval ta seda silma enam lahti ei teinud.
Otse söökla sissepääsu kõrval on silt, mis teavitab, et eile läks siin restoranis raisku 8kg toitu. Külastajatel on keelatud toitu raisata ning raiskamist trahvitakse 100 egiptuse naelaga (ca 6-7 eurot). Arvestades, et hotellis on sadu numbritube, iga päev on kolm buffeetoidukorda ning juba minu nähes koristati ainuüksi kõrvallaualt vähemalt kilo jagu järelejäänud toitu, siis see 8kg raisatud toitu terve päeva, mitmesaja turisti ning kolme buffeekorra peale on ju superlux tulemus. Eriti kui vaadata, kuidas rahvas omal taldrikud nii täis laob, et neil on raske neid kandagi...
Peale suhteliselt ebaõnnestunud hommikusööki panime selga bikiinid, haarasime oma rannalinad ja raamatud ning läksime basseini äärde. Vaatasime seal, kuidas kõrgemas kaaluklassis vene prouad käsipuu juures umbes 18 erinevas asendis endast pilte tegid, üritasime ennast tuule eest varjata ning kui viimane tahtis juba rannalinaga koos minema viia, läksime tagasi tuppa, et ennast lõunaks valmis panna. Kõht oli ka ammu juba tühi. Selgus, et lõunaks pakutav on veel haledam kui hommikusöök, aga riis ning paar salatit olid täitsa nitshevoo. Lisaks saialett ning, et kõik ikka ilusti balansis oleks, ka koogilett umbes kahekümne erineva kreemikoogiga.
Pealelõunal otsustasime kõndida kohalikku keskusesse ning tutvuda sealse kaubandusega. Kaubandus, nagu selgus, oli paar tolmunud suveniiri ning mõned pagariärid. Jõime suhteliselt mitte väga kehva kohvi ning kõndisime tagasi.
Hommikul, kui me omast arust rahulikult päikest võtsime, käis meie juurest läbi umbes kümmekond müügimeest, kes kõik pakkusid kõige parema hinnaga massaaži, pediküüri, snorgeldamist ja ilmselt veel üht-teist. Et pealelõunal sama olukorda vältida, käisime ning võtsime omale "Palun mitte segada" sildi ning päevitamine sai hetkega uue kvaliteedi. Samal ajal kui ma selle sildiga meie toolide suuans jalutasin, üritas üks küll tee peal minuga veel jutule saada ("Enne kui sa selle sildi üles paned!"), aga suhteliselt edutult.
Peale õhtusööki, millel polnud väga viga, kõndisime alla randa. Randa viivatel treppidel olid küll ketid ees, aga lukk on teatavasti loomadele ning kui nõukogude naine soovib mere äärde minna, siis seda peab ta saama.
Läksime tuppa ning kui Helena kell 20:30 ütles, et ta korra paneb silma kinni, siis etteruttavalt võin öelda, et pühapäeval ta seda silma enam lahti ei teinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar