Hommik ja ennelõuna möödus sööklas, basseini ääres, meres ning uuesti sööklas. Pealelõunal läks elu oluliselt põnevamaks. Olime otsustanud linna minna. Naama keskus asub umbes 7km kaugusel ning turistile on kõige lihtsam viis sinna saada taksoga. Bussid sõidavad ka, aga kuna bussidel pole kindlat marsruuti, siis nad sõidavad sinna, kuhu reisijad soovivad. Kui erinevad reisijad soovivad erinevatesse kohtadesse, siis võib tekkida arusaamatus ning sellega me ei soovinud tegeleda. Kõndisime seega oma värava ette, kus taksod ilusti rivis olid ning küsisime hinda. Taksod pidid siin küll taksomeetriga sõitma, aga hind tuleb ikka enne sõitu kokku leppida. Ka see süsteem ei tundunud esmapilgul väga lihtsalt mõistetav. Igal juhul küsis esimene taksojuht selle otsa eest 10 dollarit. Me pakkusime kolm eurot. Nad üritasid meile ka tagasisõitu sokutada, aga me ei teadnud, kaua me metropolis aega veedame ning jäime seega ainult ühe otsa juurde. Tee peal üritas juht meiega araabia-vene keeles suhelda ning kui oli selge, et see ei toimi, siis rabas välja oma taskutõlgi ning üritas selle abil vestlust jätkata. Selgus, et ta soovis teada, kui kaua maadamid linnas aega plaanivad veeta, et seejärel tema õnnistatud autos tagasi kuurorti sõita. Maadamid andsid teada, et nad ei oska seda öelda ja plaanivad shopata nii kaua kui Allah soovib ja seejärel mõne teise õnnistatud tranduletiga tagasi tulla. Juht ei olnud sellega üldse rahul ning tõstis häält. Ning üritas seejärel vähemalt juba kokkulepitud hinda tipi võrra tõsta. Saanud aru, et ega neilt koonritelt ida-eurooplastelt midagi oodata pole, pani ta meid esimesel võimalikul tänavanurgal maha ja läks jagas Allahi õnnistust edasi teistele turistidele, kes seda ilmselt rohkem hinnata oskasid.
Helena astus sisse esimesse hõbedapoodi ning väljus sealt tunnike hiljem sellise kogusega, mis tal Tallinna Lennujaamas ilmselt deklareerida tuleb. Soetasime ka magneteid ning tutvusime Victoria's Secreti ja Tommy Hilfigeri nii uute mudelitega, et ilmselt pole nad isegi veel kõigega kursis, mis juba tee tehasest Naama turule on leidnud.
Ma saan aru, et ma veedan aega turistide jaoks ehitatud tehislinnas, aga see tehislinn asub siiski islamimaal. Kui nende oma naised peavad katma juukseid ja ei või võõrastele meestele otsagi vaadata, siis miks kohalikud Ahmedid arvavad, et mina turistina soovin nende kõikidega suhelda, jagada oma nime ja seda, kust ma tulen. Jalutasin kõrvale suveniiripoodi sel ajal kui Helena hõbedapoes kee pikkuse üle läbirääkimisi pidas ning otseloomulikult tuli poe omanik tutvuma. Ütles oma nime ning sirutas käe välja. Ma ütesin vastu, et mul on samuti ärarääkimata hea meel temaga tutvuda, aga ei pakkunud kätt vastu. Pool minutit hiljem olin ma situatsioonis, kus mul oli variant kas välja kõndida või siis ta väljapakutud käsi vastu võtta. See, et ma pole oma juukseid hidžaabi alla peitnud, ei tähenda, et ma iga Mustafaga vahetut kontakti sooviksin. Fakken kahepalgelisus, ma ütlen! Ja hiljem tuli ta küsima, et miks me ostsime teisest poest, mitte tema omast. Ma ei osanudki talle kuidagi selgitada, et Helena sooritas oma ostud hõbedapoes, aga tema müüb külmkapimagneteid ja kaamlikujukesi.
Õhtusöögi osas olid meil ootused kõrged. Nimelt olime pannud laua Itaalia restorani, kus meid ootas kolm käiku. Võtsime eelroogadeks tomatisupi (mina) ja friteeritud mozzarella pulgad, pearoogadeks friteeritud kanafilee (mina) ja calzone ning magustoiduks creme brulee (mina) ja jäätisetrio. Enne eelroogi saime veel maailma kõige pehmemad ja kergemad kuklid tomatisalsaga. Supp ja mozzarella olid head. Aga peale seda paistis, et nad ei leidnud kokaraamatus õiget lehekülge üles. Calzone ei erinenud visuaalselt kuidagi tavalisest pizzast. Ma sain aru, et ka maitse poolest polnud suurt erinevust. Õhuke pizzapõhi oli kaetud tomatipastaga ning siis rohke juustuga, mille peale oli viilutatud pool šampinjoni ning tükeldatud üks viil kanasinki. Minu kanafilee oli lõigatud paberõhukesteks viiludeks ning friteeritud. Maitses ilmselt paremini kui KFC oma, mida ma kunagi proovinud pole. Jäätisepallidel ei tasu pikemalt peatuda, aga minu Creme Brulee oli ilmselge dieedipidaja märg unenägu. Creme osa oli neil täiesti kahe silma vahele jäänud ning koore asemel oli kasutatud rasvavaba piima. See kausitäis maitses nagu lahja kollast värvi tarretis, mis oli kaetud imeõhukese karamellikihiga. Sõin karamelli ära. Siinsete külastajate keskmist kaalu ja ümbermõõtu vaadates on muidugi tervitatav, et nad väheke tervislikumaid alternatiive pakuvad.
Helena astus sisse esimesse hõbedapoodi ning väljus sealt tunnike hiljem sellise kogusega, mis tal Tallinna Lennujaamas ilmselt deklareerida tuleb. Soetasime ka magneteid ning tutvusime Victoria's Secreti ja Tommy Hilfigeri nii uute mudelitega, et ilmselt pole nad isegi veel kõigega kursis, mis juba tee tehasest Naama turule on leidnud.
Ma saan aru, et ma veedan aega turistide jaoks ehitatud tehislinnas, aga see tehislinn asub siiski islamimaal. Kui nende oma naised peavad katma juukseid ja ei või võõrastele meestele otsagi vaadata, siis miks kohalikud Ahmedid arvavad, et mina turistina soovin nende kõikidega suhelda, jagada oma nime ja seda, kust ma tulen. Jalutasin kõrvale suveniiripoodi sel ajal kui Helena hõbedapoes kee pikkuse üle läbirääkimisi pidas ning otseloomulikult tuli poe omanik tutvuma. Ütles oma nime ning sirutas käe välja. Ma ütesin vastu, et mul on samuti ärarääkimata hea meel temaga tutvuda, aga ei pakkunud kätt vastu. Pool minutit hiljem olin ma situatsioonis, kus mul oli variant kas välja kõndida või siis ta väljapakutud käsi vastu võtta. See, et ma pole oma juukseid hidžaabi alla peitnud, ei tähenda, et ma iga Mustafaga vahetut kontakti sooviksin. Fakken kahepalgelisus, ma ütlen! Ja hiljem tuli ta küsima, et miks me ostsime teisest poest, mitte tema omast. Ma ei osanudki talle kuidagi selgitada, et Helena sooritas oma ostud hõbedapoes, aga tema müüb külmkapimagneteid ja kaamlikujukesi.
Õhtusöögi osas olid meil ootused kõrged. Nimelt olime pannud laua Itaalia restorani, kus meid ootas kolm käiku. Võtsime eelroogadeks tomatisupi (mina) ja friteeritud mozzarella pulgad, pearoogadeks friteeritud kanafilee (mina) ja calzone ning magustoiduks creme brulee (mina) ja jäätisetrio. Enne eelroogi saime veel maailma kõige pehmemad ja kergemad kuklid tomatisalsaga. Supp ja mozzarella olid head. Aga peale seda paistis, et nad ei leidnud kokaraamatus õiget lehekülge üles. Calzone ei erinenud visuaalselt kuidagi tavalisest pizzast. Ma sain aru, et ka maitse poolest polnud suurt erinevust. Õhuke pizzapõhi oli kaetud tomatipastaga ning siis rohke juustuga, mille peale oli viilutatud pool šampinjoni ning tükeldatud üks viil kanasinki. Minu kanafilee oli lõigatud paberõhukesteks viiludeks ning friteeritud. Maitses ilmselt paremini kui KFC oma, mida ma kunagi proovinud pole. Jäätisepallidel ei tasu pikemalt peatuda, aga minu Creme Brulee oli ilmselge dieedipidaja märg unenägu. Creme osa oli neil täiesti kahe silma vahele jäänud ning koore asemel oli kasutatud rasvavaba piima. See kausitäis maitses nagu lahja kollast värvi tarretis, mis oli kaetud imeõhukese karamellikihiga. Sõin karamelli ära. Siinsete külastajate keskmist kaalu ja ümbermõõtu vaadates on muidugi tervitatav, et nad väheke tervislikumaid alternatiive pakuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar