Juba eile õhtust saadik ootasin hommikusööki, sest mul oli meeles kui hea see kaerahelbepuder oli. Ning hommikusöögibuffeedes on harva midagi sellist, mis mulle maitseb ning mis samal ajal poleks croissant, pannkook või midagi muud maitsvat, aga ebatervislikku. Võtsin kohvi, kausi ning kõndisin otse pudruletti. Kokad olid otsustanud meid esmaspäeva hommikul poolvedela mannapudruga tervitada. Panin kausi tagasi ning võtsin omale nördinult paar pannkooki, natuke kartulisalatit ning mingi porgandipirukalaadse asja.
Guugeldasin veel ning läksime uuesti Mustpeade maja jahtima. Ja Bremeni linna moosekante. Ja seda galeriid, kust Scott mulle eile kõrvarõngad ostis, sest ta otsustas, et tahaks võib-olla ka ühte maali sääsest. Bremeni linna moosekante ei leidnud. Taaskord, kui Google Maps teatas, et siin nad kõik on, nägin mina vaid kirikuseina ning kassimaja selle seina ääres. Ei tundunud tõenäoline, et neli muusikut sinna varjunud on. Aga mille me leidsime, oli Mustpeade maja. Ja Raekoja plats. Taas täiesti inimtühi. Leidsime ka galerii, mille suured aidauksed olid kindlalt kinni. Scott helistas ning ilmselt ajas kellegi kella 10 paiku voodist välja, aga sai teada, et galerii avatakse täna alles kell üks. Guugeldasin veel ning sain teada, et Bremeni linna moosekandid on paigutatud sama kiriku teise seina äärde. Vaatasime üle ning läksime hotelli, et asjad pakkida, Lidlist läbi minna ning Sigulda poole sõitma hakata.
Olin eelnevalt kaardilt vaadanud, et Riias on terve rida Lidleid, millest mitu jääb ka meil koduteele. Plaanisin ohtralt toiduvarusid täiendada. Esimese planeeritud Lidli asemel oli ehitusplats. Sõitsime edasi. Ka järgmise asemel saime ehitusplatsi vaadata. Guugeldasin taas. Selgus, et parajasti on umbes kümne Lidli ehitustööd käimas ning veel 2020 on plaanis nad ka avada. Hetkel võime aga Rimis shopata. Sõitsime Siguldasse. Kahe euro eest saime varemetes käia ning raagus vaateid nautida. Köisraudtee ei töötanud.
Otsustasime, et elame äärel ning oleme söögi osas paindlikud. Siguldasse tagasi sõitma ei hakka ning vaatame, mis tee äärde jääb. Tundus, et tee äärde jääb vaid üks Circle K ning üks kebabiputka. Guugeldasin. Selgus, et kui oleme tühja kõhtu valmis ca 10km kauem kannatama, siis Ainažis saame einestada ühes riigi nooblimas, väljaspool Riiat asuvas restoranis. Parkisime auto ning astusime restorani, kus peale meie oli veel kaks laudkonda külastajaid. Neist eestlaste kuuene kamp just lahkumas. Ettekandja üritas meile edutult pakkuda baari pimedaimas nurgas asuvat kahest lauda ning ei tundunud üldse rahul olevat kui me küsisime, kas me võime akna alla neljasesse lauda istuda. Tellisime juustu ja prosciuttoga ahjusaiad, krevetid mangosalsaga, tomatisupi (mulle) ning guljašisupi (Scottile). Täiesti planeerimatult saime kabanosside asemel täiesti suurepärase lõuna.
Guugeldasin veel ning läksime uuesti Mustpeade maja jahtima. Ja Bremeni linna moosekante. Ja seda galeriid, kust Scott mulle eile kõrvarõngad ostis, sest ta otsustas, et tahaks võib-olla ka ühte maali sääsest. Bremeni linna moosekante ei leidnud. Taaskord, kui Google Maps teatas, et siin nad kõik on, nägin mina vaid kirikuseina ning kassimaja selle seina ääres. Ei tundunud tõenäoline, et neli muusikut sinna varjunud on. Aga mille me leidsime, oli Mustpeade maja. Ja Raekoja plats. Taas täiesti inimtühi. Leidsime ka galerii, mille suured aidauksed olid kindlalt kinni. Scott helistas ning ilmselt ajas kellegi kella 10 paiku voodist välja, aga sai teada, et galerii avatakse täna alles kell üks. Guugeldasin veel ning sain teada, et Bremeni linna moosekandid on paigutatud sama kiriku teise seina äärde. Vaatasime üle ning läksime hotelli, et asjad pakkida, Lidlist läbi minna ning Sigulda poole sõitma hakata.
Olin eelnevalt kaardilt vaadanud, et Riias on terve rida Lidleid, millest mitu jääb ka meil koduteele. Plaanisin ohtralt toiduvarusid täiendada. Esimese planeeritud Lidli asemel oli ehitusplats. Sõitsime edasi. Ka järgmise asemel saime ehitusplatsi vaadata. Guugeldasin taas. Selgus, et parajasti on umbes kümne Lidli ehitustööd käimas ning veel 2020 on plaanis nad ka avada. Hetkel võime aga Rimis shopata. Sõitsime Siguldasse. Kahe euro eest saime varemetes käia ning raagus vaateid nautida. Köisraudtee ei töötanud.
Otsustasime, et elame äärel ning oleme söögi osas paindlikud. Siguldasse tagasi sõitma ei hakka ning vaatame, mis tee äärde jääb. Tundus, et tee äärde jääb vaid üks Circle K ning üks kebabiputka. Guugeldasin. Selgus, et kui oleme tühja kõhtu valmis ca 10km kauem kannatama, siis Ainažis saame einestada ühes riigi nooblimas, väljaspool Riiat asuvas restoranis. Parkisime auto ning astusime restorani, kus peale meie oli veel kaks laudkonda külastajaid. Neist eestlaste kuuene kamp just lahkumas. Ettekandja üritas meile edutult pakkuda baari pimedaimas nurgas asuvat kahest lauda ning ei tundunud üldse rahul olevat kui me küsisime, kas me võime akna alla neljasesse lauda istuda. Tellisime juustu ja prosciuttoga ahjusaiad, krevetid mangosalsaga, tomatisupi (mulle) ning guljašisupi (Scottile). Täiesti planeerimatult saime kabanosside asemel täiesti suurepärase lõuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar