Plaan
oli meil valmis, nagu alati - teadsime, kust avanevad parimad vaated
Riia linnale ning kus me sööme. Kõik muu kujuneb töö käigus.
Laupäeval kell 11 tõstsime kotid autosse ning võtsime suuna Pärnule. Seal oli plaanis teha esimene peatus, jalutada Rüütli tänaval, süüa paar kuulsat pontšikut ning teha väike ring riigi parimas rannas. Umbes kella ühe paiku parkisime auto Port Arturi parklasse, tõmbasime kapuutsid silmini ning asusime läbi vihma ja tuule teele vanalinna poole. Ilmselt suuresti tänu ilmale õnnestus meil näha täiesti haruldast vaatepilti ehk inimtühja Pärnut. Mitte ühtegi inimest tervel Rüütli tänaval. Ning vaid kolm külastajat pontšikubaaris. Võtsime kaks sõõrikut, kogumaksumusega 55 senti, külastasime ammu ämblikuvõrkudesse mattunud tualetti ning alustasime seejärel lõunasöögikoha otsinguid. Munga tänaval tundus Vehverments Bar & Tostadas täiesti sobilik ning Scott, kes ei osanud kahtlustada, et söögikoha nimetusse pannakse toit, mida seal ei pakuta (menüüs polnud midagi tostadale ligilähedastki ning ammugi polnud tegemist mehhiko toidukohaga), oli valmis sisse astuma, et ennast paari tulise tostadaga kostitada. Nagu juba öeldud, menüü oli kõike muud kui mehhikopärane ning tellisime omale lambavorstid, kitsejuustu, porgandisalati ning rebitud veiseliha. Jäime väga rahule.
Lasime tuulel ennast autoni kanda ning võtsime suuna randa. Plaanisin Scottile näidata riigi parimat randa ning eeldasin, et nagu peatänav, on seegi täiesti inimtühi ja vaid meie päralt. Aga võta näpust. Või siis mereveest. Esiteks polnud enam randagi. Vesi oli jõudnud omadega rannaäärsete puudeni ning kuna tegemist oli siiski kohaliku suursündmusega, oli Sunseti terrassile jõudvaid laineid jäädvustama tulnud suurem osa kohalikust elanikkonnast. Liikusime edasi enne kui vesi sõiduteeni jõuab.
Kuna Pärnu-Ikla trassil tegid mõned vastutulevad kamikadzed möödasõite nagu meid polekski teel, tekkis mul kahtlus, et äkki meie autol tuled ei põle ja need vastutulijad lihtsalt ei näe meid. Tõmbasin korraliku teema üles ning Scott peatas auto kinni. Tuled olid küll hädised, aga siiski olemas.
Kella kuueks jõudsime hotelli ette, parkisime ära ning läksime tuppa. Nagu juba öeldud, ettenägelike turistidena oli meil toidukohtade list näpus ning täna õhtul oli plaanis süüa Buržujas. Kuna vihma endiselt sadas, siis võtsime takso. Kõndisime restorani ukse juurde ja saime teada, et seal on täna õhtul erapidu ning meid pole palutud. Tühjagi. Me ei tahtnudki seal süüa. Läksime hoopis Radissoni 26. korrusel asuvasse Skyline baari. Scott võttis kohe suuna õige laua suunas ning nii kui eelmised külastajad oma tagumiku toolidelt tõstsid, istusime meie juba maha. Tegemist oli nimelt ainsa vaba aknaaluse lauaga, kust avanev vaade ulatus teisele poole jõgegi. Tellisime tuunikalakausi ja pardilihaga kevadrullid. Scott võttis mingi punase kokteili ning lisaks küsisime kraanivett. Hinnakirjajärgne pudel itaallaste poolt villitud vett maksnuks 6.60 ning kuna seal peenes baaris lisatakse suurepärase teeninduse eest arvele 10%, siis oleks see pudel vett meile ca 7.30 maksma läinud. Ja kraanivesi on teatavasti siinkandis täiesti joodav. Noormees, kes sellise asjade käiguga suhteliselt rahulolematu tundus, tõi meile kaks klaasi sooja vett... Menüü parim osa oli jaapani juustukook. Või nii ma arvasin. Seesama juustukook, mida ma olen söönud Singapuris ja Bangkokis, mille nimel ma olen valmis ka teise linna otsa sõitma, et seda suussulavat kooki saada. Igal juhul oli see Skyline'is olemas ning tellisin magustoiduks. Scott võttis kuue šokolaadi koogi. Selgus, et jaapani juustukoogiga oli mulle serveeritud puisel biskviidil ühine vaid nimi. Scottil oma šokolaadikoogiga läks paremini.
Laupäeval kell 11 tõstsime kotid autosse ning võtsime suuna Pärnule. Seal oli plaanis teha esimene peatus, jalutada Rüütli tänaval, süüa paar kuulsat pontšikut ning teha väike ring riigi parimas rannas. Umbes kella ühe paiku parkisime auto Port Arturi parklasse, tõmbasime kapuutsid silmini ning asusime läbi vihma ja tuule teele vanalinna poole. Ilmselt suuresti tänu ilmale õnnestus meil näha täiesti haruldast vaatepilti ehk inimtühja Pärnut. Mitte ühtegi inimest tervel Rüütli tänaval. Ning vaid kolm külastajat pontšikubaaris. Võtsime kaks sõõrikut, kogumaksumusega 55 senti, külastasime ammu ämblikuvõrkudesse mattunud tualetti ning alustasime seejärel lõunasöögikoha otsinguid. Munga tänaval tundus Vehverments Bar & Tostadas täiesti sobilik ning Scott, kes ei osanud kahtlustada, et söögikoha nimetusse pannakse toit, mida seal ei pakuta (menüüs polnud midagi tostadale ligilähedastki ning ammugi polnud tegemist mehhiko toidukohaga), oli valmis sisse astuma, et ennast paari tulise tostadaga kostitada. Nagu juba öeldud, menüü oli kõike muud kui mehhikopärane ning tellisime omale lambavorstid, kitsejuustu, porgandisalati ning rebitud veiseliha. Jäime väga rahule.
Lasime tuulel ennast autoni kanda ning võtsime suuna randa. Plaanisin Scottile näidata riigi parimat randa ning eeldasin, et nagu peatänav, on seegi täiesti inimtühi ja vaid meie päralt. Aga võta näpust. Või siis mereveest. Esiteks polnud enam randagi. Vesi oli jõudnud omadega rannaäärsete puudeni ning kuna tegemist oli siiski kohaliku suursündmusega, oli Sunseti terrassile jõudvaid laineid jäädvustama tulnud suurem osa kohalikust elanikkonnast. Liikusime edasi enne kui vesi sõiduteeni jõuab.
Kuna Pärnu-Ikla trassil tegid mõned vastutulevad kamikadzed möödasõite nagu meid polekski teel, tekkis mul kahtlus, et äkki meie autol tuled ei põle ja need vastutulijad lihtsalt ei näe meid. Tõmbasin korraliku teema üles ning Scott peatas auto kinni. Tuled olid küll hädised, aga siiski olemas.
Kella kuueks jõudsime hotelli ette, parkisime ära ning läksime tuppa. Nagu juba öeldud, ettenägelike turistidena oli meil toidukohtade list näpus ning täna õhtul oli plaanis süüa Buržujas. Kuna vihma endiselt sadas, siis võtsime takso. Kõndisime restorani ukse juurde ja saime teada, et seal on täna õhtul erapidu ning meid pole palutud. Tühjagi. Me ei tahtnudki seal süüa. Läksime hoopis Radissoni 26. korrusel asuvasse Skyline baari. Scott võttis kohe suuna õige laua suunas ning nii kui eelmised külastajad oma tagumiku toolidelt tõstsid, istusime meie juba maha. Tegemist oli nimelt ainsa vaba aknaaluse lauaga, kust avanev vaade ulatus teisele poole jõgegi. Tellisime tuunikalakausi ja pardilihaga kevadrullid. Scott võttis mingi punase kokteili ning lisaks küsisime kraanivett. Hinnakirjajärgne pudel itaallaste poolt villitud vett maksnuks 6.60 ning kuna seal peenes baaris lisatakse suurepärase teeninduse eest arvele 10%, siis oleks see pudel vett meile ca 7.30 maksma läinud. Ja kraanivesi on teatavasti siinkandis täiesti joodav. Noormees, kes sellise asjade käiguga suhteliselt rahulolematu tundus, tõi meile kaks klaasi sooja vett... Menüü parim osa oli jaapani juustukook. Või nii ma arvasin. Seesama juustukook, mida ma olen söönud Singapuris ja Bangkokis, mille nimel ma olen valmis ka teise linna otsa sõitma, et seda suussulavat kooki saada. Igal juhul oli see Skyline'is olemas ning tellisin magustoiduks. Scott võttis kuue šokolaadi koogi. Selgus, et jaapani juustukoogiga oli mulle serveeritud puisel biskviidil ühine vaid nimi. Scottil oma šokolaadikoogiga läks paremini.
Ilmselt sai meie toas kardinariie ka otsa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar