Hommikut alustasime hommikusöögiga. Ootused olid kõrged, aga selgus, et peale kaerahelbepudru minu maitsele suurt midagi ei olnud. Selle eest oli puder väga hea :D
Kuna eile Buržujasse saada ei õnnestunud, hakkasin täna kohe hommikul sinna helistama, et õhtuks kindlalt laud saada. Keegi ei vastanud. Ei vastanud ka hiljem ega veel hiljem. Vaatasin siis nende Facebooki lehele ja selgus, et pühapäeva kasutavad nad sihtotstarbeliselt selleks, mille jaoks Vanajumal selle lõi. Süüa ei pakuta.
Vaatamisväärsuste osas oli meil plaan tehtud - kõige hingematvamad ja unustamatumad vaated avanevad Skyline restost (vaatasime eile läbi vihmase klaasi tuledes linna ja murdsime ennast läbi kuiva biskviidi), Püha Peetri kiriku tornist, Teaduste Akadeemia 15. korruselt ning raamatukogu katuselt. Raamatukogu oli neist kõige haledama vaatega ning lisaks asus ka kõige kaugemal, seega jäi meie marsruudilt välja. Lisaks oli plaanis jalutada vanalinnas, vaadata Kolme Venda ja Mustpeade maja ning käia teisel pool trammiteed asuval keskturul. Alustasime kirikutorniga, sest see oli meil mugavalt otse hotelli kõrval. Vaateid oli rohkem kui üheksa euro eest. Tuult samuti. Fotokaid hoidsime igaks juhuks kahe käega kinni.
Talviste, hooajaväliste reiside pluss on teiste turistide puudumine. Miinuseks võib küll jahedamapoolset temperatuuri pidada, aga parem jalutada tühjadel ja jahedatel tänavatel kui pressida ennast kuumaga teiste turistide higiste kehade vahelt läbi ja vaadata hiljem oma puhkusepilte, mille allääri ehivad kaasreisijate pead. Igal juhul saime tunni-paariga kõik vanalinna tänavad läbi jalutatud, bastionilgi käidud ning mina omale uued ilusad helesinised klaasist kõrvarõngad abikaasa käest saanud ja võtsime suuna Teaduste Akadeemiale, et ka sealt vaadet nautida. Vahepeal oli nimelt natuke päikest välja tulnud ning tundus, et nüüd võib Riia linn veel kaunim paista. Paistiski. Suitsusest rendiautost läbiimbunud riided said ka korralikult ära tuulutatud. Vahepeal tuli küll rõduservast kinni hoida, aga muus osas möödus see reis turvaliselt.
Turg oli kohe akadeemia ees ning järgmise tunnikese veetsime hiigelgranaatõunu vaadates, piruka- ja saialettide ääres ning tänavatoidu paviljonis. Kuna meil oli endiselt gurmeedinner ja ülesöömine plaanis, siis kompromissi korras sõime turul otse pizzaleti kõrval (mida Scott korduvalt igatseva pilguga jälgis ja vaheldumisi mulle ilmselgelt etteheitvaid pilke heites) põdralihaga pelmeene.
Tagasi hotelli suunas liikudes meenus mulle, et me polnud oma hommikuse vaatamisväärsuste ringi ajal Mustpeade maja näinud. Panin selle kaardile, selgus, et taas on tegemist otse hotelli kõrval oleva hoonekompleksiga ning kui kaart väitis mulle, et "Siin sa oled, astu sisse!", siis mina nägin ainult mingi modernse hoone tagakülge ning Rimi Expressi. Ei mingit barokki ega renessanssi. Läksime hotelli, panime õhtuks mereannirestorani laua ning keerasin magama.
Jõudsime Zivju Letesse nagu plaanis poole kaheksaks kohale, istusime lauda ja tellisime laua looka. Võtsime kaheksajala carpacciot, lõhe-tuunikala-langustiini tartari avokaadoga ning fish and chipsi. Lisaks toodi maja poolt imepehmet baguette'i tuunikalamäärdega. Tartar oli serveeritud toore vutimuna, kapparite, sibula ja murulauguga. Maitses täiesti suurepäraselt. Nagu ka kala, mis oli erakordselt mahlane ning imeõhukeses paneeringus ja krõbedad friikartulid. Kaheksajala carpaccio oli ainus, mis oli lihtsalt keskpärane. Tundus, et natuke mahuks veel ning tellisime ka taldrikutäie grillitud Atlandi tiigerkrevette, mis osutusid kõige paremateks ja õrnemateks krevettideks, mis me viimasel ajal söönud oleme. Magustoiduks otsustasime kahepeale ühe cannoli võtta, sest ma olin kindel, et ükskõik kui hea see ka poleks, siis Rebecca ja Mike'i omadeni ikka ei ulatu. Mul oli õigus, vaatamata sellele, et ka cannoli oli imehea.
Kuna eile Buržujasse saada ei õnnestunud, hakkasin täna kohe hommikul sinna helistama, et õhtuks kindlalt laud saada. Keegi ei vastanud. Ei vastanud ka hiljem ega veel hiljem. Vaatasin siis nende Facebooki lehele ja selgus, et pühapäeva kasutavad nad sihtotstarbeliselt selleks, mille jaoks Vanajumal selle lõi. Süüa ei pakuta.
Vaatamisväärsuste osas oli meil plaan tehtud - kõige hingematvamad ja unustamatumad vaated avanevad Skyline restost (vaatasime eile läbi vihmase klaasi tuledes linna ja murdsime ennast läbi kuiva biskviidi), Püha Peetri kiriku tornist, Teaduste Akadeemia 15. korruselt ning raamatukogu katuselt. Raamatukogu oli neist kõige haledama vaatega ning lisaks asus ka kõige kaugemal, seega jäi meie marsruudilt välja. Lisaks oli plaanis jalutada vanalinnas, vaadata Kolme Venda ja Mustpeade maja ning käia teisel pool trammiteed asuval keskturul. Alustasime kirikutorniga, sest see oli meil mugavalt otse hotelli kõrval. Vaateid oli rohkem kui üheksa euro eest. Tuult samuti. Fotokaid hoidsime igaks juhuks kahe käega kinni.
Talviste, hooajaväliste reiside pluss on teiste turistide puudumine. Miinuseks võib küll jahedamapoolset temperatuuri pidada, aga parem jalutada tühjadel ja jahedatel tänavatel kui pressida ennast kuumaga teiste turistide higiste kehade vahelt läbi ja vaadata hiljem oma puhkusepilte, mille allääri ehivad kaasreisijate pead. Igal juhul saime tunni-paariga kõik vanalinna tänavad läbi jalutatud, bastionilgi käidud ning mina omale uued ilusad helesinised klaasist kõrvarõngad abikaasa käest saanud ja võtsime suuna Teaduste Akadeemiale, et ka sealt vaadet nautida. Vahepeal oli nimelt natuke päikest välja tulnud ning tundus, et nüüd võib Riia linn veel kaunim paista. Paistiski. Suitsusest rendiautost läbiimbunud riided said ka korralikult ära tuulutatud. Vahepeal tuli küll rõduservast kinni hoida, aga muus osas möödus see reis turvaliselt.
Turg oli kohe akadeemia ees ning järgmise tunnikese veetsime hiigelgranaatõunu vaadates, piruka- ja saialettide ääres ning tänavatoidu paviljonis. Kuna meil oli endiselt gurmeedinner ja ülesöömine plaanis, siis kompromissi korras sõime turul otse pizzaleti kõrval (mida Scott korduvalt igatseva pilguga jälgis ja vaheldumisi mulle ilmselgelt etteheitvaid pilke heites) põdralihaga pelmeene.
Tagasi hotelli suunas liikudes meenus mulle, et me polnud oma hommikuse vaatamisväärsuste ringi ajal Mustpeade maja näinud. Panin selle kaardile, selgus, et taas on tegemist otse hotelli kõrval oleva hoonekompleksiga ning kui kaart väitis mulle, et "Siin sa oled, astu sisse!", siis mina nägin ainult mingi modernse hoone tagakülge ning Rimi Expressi. Ei mingit barokki ega renessanssi. Läksime hotelli, panime õhtuks mereannirestorani laua ning keerasin magama.
Jõudsime Zivju Letesse nagu plaanis poole kaheksaks kohale, istusime lauda ja tellisime laua looka. Võtsime kaheksajala carpacciot, lõhe-tuunikala-langustiini tartari avokaadoga ning fish and chipsi. Lisaks toodi maja poolt imepehmet baguette'i tuunikalamäärdega. Tartar oli serveeritud toore vutimuna, kapparite, sibula ja murulauguga. Maitses täiesti suurepäraselt. Nagu ka kala, mis oli erakordselt mahlane ning imeõhukeses paneeringus ja krõbedad friikartulid. Kaheksajala carpaccio oli ainus, mis oli lihtsalt keskpärane. Tundus, et natuke mahuks veel ning tellisime ka taldrikutäie grillitud Atlandi tiigerkrevette, mis osutusid kõige paremateks ja õrnemateks krevettideks, mis me viimasel ajal söönud oleme. Magustoiduks otsustasime kahepeale ühe cannoli võtta, sest ma olin kindel, et ükskõik kui hea see ka poleks, siis Rebecca ja Mike'i omadeni ikka ei ulatu. Mul oli õigus, vaatamata sellele, et ka cannoli oli imehea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar