Up North. Munad.

Sobivalt 10 minutit enne päikesetõusu tegime silmad lahti, veendusime, et kavas pole järjekordne episood sarjast "Päike ja siil udus" ning läksime õue päikesetõusu vaatama. Sinise järve tagant selgesse taevasse tõusev päike oli igati kella kuuest voodist väljatulekut väärt. Eriti kui 6:20 sai uuesti magama minna, et siis 8 paiku uuesti üles tõusta, asjad pakkida ja väljavalitud dineris kell 8:58 ukse taga olla.

Võtsin munapudru praekartulite, peekoni ja sulajuustuga. Ning rukkileivaga. Scott võttis mingi eriti advanced hot dogi, kus vorst oli veel hakkliha ja sibulaga kaetud, hommikusöögivõiku ja pool portsu friikaid. Selle poole portsuga toidaks nädal aega mõne Aafrika väikeriigi koolilapsed ära. Igal juhul jõudsid toidud lauda ning minu eine oli serveeritud veel tulisel malmpannil. Munapudru asemel oli omlett ning kui ettekandja vahepeal küsimas käis, et kas meil on kõik hästi, siis ma palusin kokkade tähelepanu juhtida, et tegelikult peaks minu söök olema ikkagi munapudru mitte omletiga. Ettekandja ütles mulle selle peale, et noh, see tegelt ongi munapuder, ainult, et omleti kujul... Kaalusin, et me võiks jootraha samamoodi jätta, et on nagu tip, aga näiteks hea sõna kujul.

Võtsime suuna riigi ühele maalilisemale maanteele - River Road, kus hakkasime järjest looduskauneid kohti väisama ning vaateid jõele nautima.

Kuna hommikul tõi ettekandja meile arve enne kui ma sain öelda, et ma tahaks ikka pannkooki ka, siis tegime koduteel peatuse ühes teeäärses kõrtsis, kus ma sain oma kaks plaadikoogimõõtu mustikapannkooki ning Scott sõi wrappi ja majakartulikrõpse ja kartulikotlette.

Erakordselt mugavalt jäi otse koduteele ka suuremat sorti outletkeskus, kus ma jätsin Tommy Hilfigeri poodi üle tunni aja ning summa, mille number mulle konto väljavõttelt siiani etteheitvalt otsa vaatab.

Up North. Loomaaed.

Eile õhtul hakkas kaardil silma koht Baieri Pagaritooted ja Restoran. Kiire Google väitis, et just seal on piirkonna parimad saiakesed ning saksapärane hommikusöök. Võtsime plaani. Ühtlasi, kuna meie magamistoa aken avanes otse järvele ja idakaldal peatudes ka päikesetõusule, oli plaan hommikul ka seda vaadata.

Hommikul ärkasime ca pool tundi peale päikesetõusu ja saime jupp aega päikest udu tagant otsida. Nagu siili. Sättisime siis ennast riidesse ja võtsime suuna nimetatud pagarikotta, et seal saiu ja muud ebatervislikku süüa. Vaatasime menüüd ning otsustasime kahe peale Baieri taldriku võtta. Tundub, et ameeriklaste meelest on lõuna-sakslase tavapärane hommikusöök kaks muna, kaks vorsti, vorstist tehtud hakklihakastmega ülevalatud saialaadne küpsetis, praekartul, viil sinki ja kaks riba peekonit. Ning sinna juurde armastavad nad ilmselt kas röstsaia või pannkooke süüa. Meie võtsime šokolaadiga pannkoogid. Kahepeale. Ühe portsu. Väga hea oli. Aga Münchenis elanuna on mul nüüd küsimus, kuidas ma seal kordagi traditsioonilist Baieri hommikusööki sööma ei sattunud.

Päev oli plaanitud tegus - alustuseks väike jalutuskäik Tawase linna lähedal oleval poolsaarel. Veel enne kui me matkarajale saime nägin ma kiikesid ja otseloomulikult oli mul kiikuma vaja minna. Veel enne kui ma kiige peale sain, nägin ma konn hambus kiikede alt läbi kihutavat anakondat. Scott ütles küll, et see on garter snake (Thamnophis sirtalis, kes soovib pilte googeldada) ehk tripimadu, aga kuna tal siiski zooloogia-alast kraadi pole, siis ma tema seisukohta ei usaldaks. Igal juhul jõudsin ma poolele saarele ringi peale teha kui madu ükskord oma konnaga enam-vähem ühele poole sai ja Scott lõunalauast eemalduma oli nõus. Kõndisime infostendi juurde, mis lubas meile, et meil on antud poolsaarel võimalik kohtuda nimetatud maoga, näha rebast ning kitsejälgi. Ma lootsin, et piirkonnas tegutseb vaid üks madu ja tema on hetkel seedimisega ametis ning tema sugulasi liikvel pole. Enne veel kui me kitsejälgi jõudsime näha, nägime kitseperekonda üle tee jalutamas ja siis põõsasse vahtima jäämas. Ja mõni aeg hiljem oli tee ääres ka lubatud rebasepoeg. Seega täispakett. Rohkem kui oleks tingimata soovinud. Boonusena nägime erinevaid värvilisi linde, konnasid ja rohkelt rannalisi.

Tawase kesklinn ning nimetatud poolsaar olla omavahel küll kergliiklusteega ühendatud, aga kaks korda 20km selles kuumuses ei tundunud pedaalida mõistlik. Sõitsime seega linna, parkisime auto randa, võtsime rattad ja sõitsime Dairy Queeni. Sel ajal kui Scott oma hot dogi ootas (ja ootas ja ootas), võtsin mina ekstreem-brownie-šokolaadi-blizzardi ning suutsin sellest kõikide üllatuseks vaid pool ära süüa. Ma pole veel harjunud lusikaga nutellat väikese jäätiselisandiga sisse kühveldama. Sõitsime linna peal ringi, käisime poodides, valisime välja hommikusöögikoha ning sõitsime tagasi oma majakesse.

Ülejäänud õhtu möödus süües, magades, rannas olles, vette ja veest välja hüpates, päikeseloojangu peegeldust vaadates ning arutades, kuhu sööma minna ning seejärel otsustades, et mitte kuhugi.

Up North. Vivaldi. Neli aastaaega

Lõuna ajal pakkisime asjad ja võtsime suuna põhja poole, sihiks Oscoda ja Huroni järv. Esimene ja ainus peatus teel oli plaanis teha Wilsoni juustupoes, seal, kust eelmine kord omale poole talve juustuvaru soetasime. Sõitsime kuni poeni, mille ees see hiigelhiir istus ja juustu sõi, astusime sisse ning ... astusime välja tagasi. Selgus, et pood, mille osas me olime kindlad, et just sealt me oma juustu soetasime, pole mitte seesama pood. Sõitsime siis kümmekond kilomeetrit tagasi Williamsi juustupoodi, millest me enne mööda sõitsime, kuna "ei, me ikka ju hiirega poes käisime". Astusime sisse, tassisime umbes 5 kilo juustu leti peale, maksime ja sõitsime oma otse järve kaldale broneeritud majutuse juurde.

Ann Arbori ilmale sobivalt lühikestesse pükstesse ja maikasse riietunult hüppasin autost välja ja peaaegu sama kiirelt autosse tagasi, sest vaid kolm tundi põhjapool oli täielik Alaska. Kogusin ennast hetke, tassisime asjad oma järvevaatega korterisse ning panin sobivalt riidesse - pikad püksid, tennised, särk, dressikas ja igaks juhuks kilekas ka, sest lisaks külmale tundus õues ka selline udu olevat, et kui mitte just lund, siis vähemalt vihma hakkab küll kohe sadama. Läksime välja ning vaatasime udusse mattunud järve ja randa ning kui poleks teadnud, oleks arvanud, et lähenemas on jõulud mitte neljas juuli. Igal juhul tundus riietus sobiv ning kõndisime tuppa veini järele. Termotopsid ilusti kaasas, et vein jahe püsiks. Kaalusin küll korra pliidil veini kuumutamist, et teeks vähemalt hõõgveini, aga lootsin, et alkohol soojendab niisamagi. Läksime uuesti välja, istusime oma kiikuvale pingile ning hakkasime siili otsima. Vahepeal oli aega taevas selgeks tõmband, päike väljas ning veel enne kui esimese lonksu jõudsime võtta, temperatuur tubli 10 kraadi üles viskand ning lähenes sellele, mida enamasti näiteks Miami rannas kohtab.

Scott pani taldrikutäie suupisteid valmis, valas uued joogid välja ja kui kõht täis, läksime linna randa. Et suurem liivariba ja rohkem inimesi, kelle vahel sääsed jaguneda saaksid. Vaatasime päikeseloojangupeegeldust, kiikusime (õigemini, mina siis), jalutasime muulil ja sõitsime hotelli tagasi.

Järvele oli vahepeal uus udu tekkinud, vaatasime, kuidas see üle ranna liikus ning panime vastavalt temperatuuri muutumisele jälle kas dressika selga või võtsime ära.

Beach Break. Parem palju pilte kui 1000 sõna.

Selle pildi pealt on näha, kuidas liivaluitel seistes nii vasakult kui paremalt poolt meri paistab.

Plaan oli kolmapäeval Põhja-Carolinasse lennata, et laupäeval Scotti õepoja lõpetamisel osaleda. Nagu teinekord plaanidega on, läks käiku hoopis plaan B, mis kolmapäevaks oli veel tegemata. Kuna ma ärkasin hommikul megamigreeniga, mis ei läinud isegi pealelõunaks üle, siis oli selge, et autosse ma ei istu ning ülejärgmisse osariiki ei lenda. Ostsime uued piletid reede varahommikuks.

Reedel ajasime ennast enne kukke ja koitu üles ning sõitsime lennujaama. Kuna siin riigis tähendab suveaeg ainult sooja ilma, mitte valgeid öid, siis päike hakkas tõusma alles kuue paiku kui me juba kohale olime jõudnud. Lendasime kohale, saime rendiauto kätte, tegime tee peal veel kiire lõuna ja enne kui arugi saime, kolm tundi hiljem olime kohal. Kõigest üheksa tundi peale ärkamist ja kaheksa tundi peale startimist.

Hatterase näol on tegemist 80 kilomeetrit pika ja väga peenikese nn. piirdesaarega. Võimalik, et sellele on eesti keeles ka parem sõna, aga hetkel tuleb leppida minupoolse toortõlkega. Kõige laiema küla juures on saare laius 5km, enamustes kohtades tundus isehakanud maamõõtjale see ca 500 meetrit olevat ning lõunatipus oli lihtsalt kummalgi pool sõiduteed umbes 50 meetrit randa. Saar on jaotatud kolmeks piirkonnaks, millest kuulsaim Rodanthe, kus omal ajal ka Richard Gere öid veetis. Sellega loeme tänased haridus- ja meelelahutusminutid lõppenuks ning läheme olulisema osa juurde, milleks on see, millega me oma päevi sisustasime.

Näiteks käisime rannas. Sain teada, et täiesti sobiv on USAs sõita autoga otse veepiirini ja seal siis oma päevituslinad või rannatoolid välja panna ja päikest või õlut hakata võtma. Või kala püüdma surfarite vahel.

Siis käisime söömas Hullus Krabajas (Mad Crabber), Hatterase Päikses (Hatteras Sol), Piimakuningannas (Dairy Queen) ning mingis burxikohas. Hullus Krabajas olid lauad väga läbimõeldult kaetud suurte valgete paberitega ning laua keskel oli ka tops pliiatseid. Toitu oodates jõudsin omale värske salati valmis maalida.

Zebi lõpetamisel käisime. Nagu teatris sai sisse minnes omale kava pihku, aga kõik muu oli nagu filmis - peale tunnistuste kättesaamist keerati mütsitutt paremalt vasakule, andmaks märku uuenenud staatusest ning visati mütsid kõik kollektiivselt lae alla. Ning pea kohal olev võrk avanes ja kattis lõpetajad õhupallidega.

Vaatamisväärsustega käisime tutvumas - vaatasime jalgadel olevaid maju (90% saarel olevatest majadest oli ehitatud jalgadele), kalureid, mahajäetud maja ning käisime suveniiripoes.

Aga muidu - kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis hoidmaks kokku järgmised 10.000+ sõna ja lugejate väärtuslikku aega, lisasin ohtralt pilte.

Go Blue. Kohal.

Amsterdami lennujaamas oli kõige veidram dokumendikontroll, mida ma kunagi näinud olin. Detroidi lennu väravas hakkasid kaks töötajat oma skänneritega ringi käima ning Indiast pärit reisisellide passe kontrollima. Osad saadeti täiendavasse kontrolli. Ja see kõik võttis korraliku aja, sest täpsuse huvides olgu mainitud, et nimetatud päritoluga isikuid oli vähemalt kaks kolmandikku lennukitäit. Kui tundus, et kõik hindud on kontrollitud, küsiti suhteliselt suvaliselt ka mõne teise, kraad heledama nahavärviga reisija dokumente näha. Olgu veel öeldud, et mitte ühelgi lennul pole kunagi nii palju süüa saanud kui sellel Delta omal. See natuke korvas seda, et Amsterdami lennujaamas olid eranditult ainult saiapoed. Ja kiirtoidukad. Ja üks sushikoht.

Lend pidi Detroidis maanduma kell 15:40, mida ta ka tegi. Scottiga olime eelnevalt rääkinud, et ilmselt võtab immigratsioon nii tunni-poolteist ja tal pole mõtet enne poolt viit kodust sõitma hakata. Lennukist välja, registreerisin masinas oma visiidi ära, kõndisin passikontrolli järjekorda, olin vähem kui kümne minutiga letis ning peale paarile küsimusele vastamist saatsin kell 16:00 Scotile sõnumi, et ma nüüd tahaks hea meelega koju saada. Sain veel pagasilintide ääres pool tunnikest tööd teha kui Scott autoga ette sõitis.

Jurmala uudised. Finišs

Me kõik ju teame, et läti keel on imelihtne - pane ainult "s" iga sõna lõppu ning hakka suhtlema nagu sündinud lätlane. Seda me ka tegime, näiteks eile õhtul sai külastatud Akvaparksi, lõuna paiku jõudsime seikluspargi finišsisse ning pealelõunal sõitmine mööda talust nimega Marianne Tuss.

Hommik algas optimistlikult. Paiknesime ju otse peatänava kõrval ning kell kaheksa olid lipsud triigitud ja soengud tehtud ning sättisime ennast nimetatud tänavale, et kõikvõimalike brunchikohtade hulgast omale sobivaim valida, kus siis pošeeritud mune, kaerahelbeputru ning värskeid vahvleid süüa. Mõeldud, tegemata. Selgus, et kell 8 hommikul võime ainult läbi akende pimedaid kohvikuid vaadata. Olime juba alla andmas ning tagasi kõndimas, et kuhugi poodi minna ja paar jogurtit haarata kui selgus, et ühe hotelli hommikubuffee oli ka meiesuguste öökullide peale mõelnud ning just 5 minutit varem uksed avanud. Kuna teenindava personali inglise keel polnud just kõrgeimal tasemel (seal ei piisa lihtsalt s-tähe lisamisest), siis ei osanud nad meile vastu ka vaielda ning lisaks Saskiale sai ka Robyn lapsehinnaga süüa. Võtsime kohvid ja sõime pannkooke, sõõrikuid, kaerahelbeputru, viinereid, mune, croissante ja kõike muud, mis silma hakkas.

Veeresime tagasi hotelli, kus ust avades oli hetkega selge, miks meil see Ajax seina oli pistetud. Tuba haises nagu oleks sinna 8 rotti nädalaid tagasi elu jätnud. Pakkisime kiirelt asjad ning võtsime suuna kuskil keset Lätit asuva seikluspargi poole.

Seiklus-lõbustus-dinosaurusepargis oli nii karusselliala, tuubitamine, liigutavad dinosaurused, seiklusrada (mis lõppes juba mainitud finišsis) ja veel terve rida asju. Ehk oli kõike peale wifi. Tegime Robyniga paar ringi karussellil, lasksime Saskiaga tuubiga alla, olime seiklusraja politseinikuks kui Saskia rajal oli, sest selgus, et enamus teisi lapsi ei saa läti keelest aru ning ronisid pidevalt samade lõikude peale, kus Saskia juba ees oli ning tegime veel tervet rida asju.

Kuna kohalikud einelad ei tundunud väga ahvatlevad, siis plaanisime tee peal süüa, et küll neid asulaid meile ikka tee peale jääb, kus mõni peenem lokaal või hubasem kohvik on. Hästi plaanitud, reisisellid. Isegi toidupoodi ei hakanud silma. Cesise kandis lõpuks oli silt, et tankla ja kohvik. Kohvikust oli seal järel vaid ruum laua, kahe tooli ja tühja külmikuga. Vähemalt oli seal auulis kauplus, kust sai kartulikrõpsu, kohukesi ja juustupulki.

Sõitsime koju, kus ema oli kanasuppi teinud :)

Praha päevikud. Kuidas Gerli kriminaalidega veepargis käis

Tegin hommikul veel väikese ringi DMi ning tantsiva maja juurde ja jalutasin siis korterisse tagasi. Pakkisime asjad, tellisime takso ning sõitsime lennujaama. Tundus küll, et korraliku varuga, aga ikka jõudis pardaleminek alata enne kui kogu meie grupp tualetis käidud sai. Kuna lennujaamas süüa ei jõudnud, siis tellisime omale paar croissanti. Pildi peal ilus kohev croissant singiviilu ja juustuga. Panin võrdluseks ka pildi sellest, mis meile serveeriti. Lend oli muus osas suhteliselt elamustevaene, kuni maandumisel tekkis kerge külgtuul, mis pani lennuki loperdama nagu Vabaduse väljaku tuvi. Samal ajal kui Gerli kergelt kaameks läks, Saskia kilkas ja plaksutas. Ilmselgelt on tegemist Ameerika mägede huvilise tütarlapsega.

Sõitsime Jurmalasse ning kolisime oma "kahekorruselisse" hotelli. Selgus, et see, mida ma pidasin teiseks korruseks, oli rõdu, kuhu viis toast trepp. Sõime maja kõrval asuvas Lidos, helistasime veeparki ja saime kinnituse, et nad on avatud ning võtsime suuna sinna. Parkisime auto täiesti tühja parklasse (eeldasime, et kõik teised on ilusa ilmaga veepargi asemel rannas) ning läksime sisse. Sees selgus, et jah, veepark on küll avatud, aga kõik liutorud ning õueala on suletud ja meie käsutuses üldse mitte odava täishinna eest kõik basseinid (neid oli kokku kolm), lasteala ning SPA (ehk saunad ja mullivann). Kuna Gerli oli selle veepargi eelnevalt Saskiale välja reklaaminud kui Aura kuubis, siis ilmselgelt ei saanud me oma trikse uuesti näppu võtta ning lihtsalt tagasi hotelli minna, et siis rõdul veel päikeseloojangut nautida. Läksime veekeskusse ning veetsime seal järgnevad poolteist tundi peaaegu täielikus üksinduses, peale meie oli veel üks eesti pere ja üks läti paar ning mõned vetelpäästjad. Vähemalt oli lubatud lastealal kaks liutoru, millest ma ühest kohe Saskia ja Robyniga vaheldumisi alla hakkasin laskma. Seda lõbu oli seniks kuni see ühele vetelpäästjale silma jäi ja ta mul kui täiskasvanul selle atraktsiooni kasutamise lõpetada käskis. Läksime siis lainebasseini, kus olid seina ääres torud ja Robyn sinnani ujus, et neist kinni hoida. Vetelpääste vile peale oli ta sunnitud sealt ära tulema. Gerli polnud väga rahul, et ta meiesuguste kriminaalidega basseini peab jagama.

Jalutasime rannas, vaatasime päikeseloojangut ning läksime siis uuesti Lidosse, et õhtust süüa. Võtsime suhteliselt sama palju süüa kui varem, aga arve oli endise 20 euro asemel seekord 30 eurot. Tšekki vaadates selgus, et see kuivanud steik, mille Robyn võttis, maksis 12.90. Hinnasildi olid nad sellel gurmeel osavalt teistest hinnasiltidest eraldi pannud.

Õhtul toas oli taas tunda Ajaxi lillelõhna, aga kuna me kuskilt mingit "värskendajat" ei leidnud, arvasime, et ju on nad sellega lihtsalt elamise üle küürinud ning sättisime magama. Aga lõhn läks iga natukese aja tagant jälle tugevamaks. Ajasime Gerliga ennast vooditest välja ning nuusutasime kõik seinad ja kahtlased kohad üle kuni lõpuks avastasime minu voodi tagant stepslist nimetatud õhuvärskendaja. Tõmbasin selle välja ja viisin igaks juhuks lausa rõdule.