Kella viieks lennujaama jõudsin peaaegu vahejuhtumiteta. Ja kui terminali ees poleks ootamatult käimas olnud teeparandust, mis oli kaetud ülejäänud teest kõrgemal asuva plaadiga, siis poleks ma ka peaaegu kõhuli käinud. Igal juhul hakkasin turvakontrollis seljakotist läpakat välja sikutama kui kogemata vajutasin tööle kotis oleva hambaharja. Meenutades leheveergudele jõudnud lugusid, kus Tallinna lennujaam evakueeris kõik reisijad, sest keegi oli täiskasvanute mänguasja äraantavasse pagasisse andnud ning nimetatud vidin kõik häirekellad tööle pani, üritasin peadpidi kotis leida seda pagana hambaharja ja nuppu, et saaks välja lülitada enne kui mõni kahtlustab, et ma kah vibraatoreid üle piiri smugeldada üritan.
Lisaks nipp Tallinna Lennujaamast reisijatele, kes reisivad oma veepudeliga - mähkimis- ja imetamisruumis on terve terminali ainus kraan, kus saab ise veetemperatuuri reguleerida ning seega on võimalik kraanist saada külma vett. Ülejäänud kraanidest vett võttes võid pudelisse ka Liptoni kotikese pista ning 5 minutit hiljem kuuma teed nautida.
Lennuki pardal oli täiesti toimiv wifi ning vaatamata sellele, et mul oli Kindle kotis, tundus raamatulugemine nii eilne päev. Võrreldes 9h netis vahtimisega. Lisaks toimis ka roaming, sest Äripäev helistas mulle.
Kaks rida espool reisis pere ca kolmeaastase tüdrukuga. Kuna ilmselgelt oli tütarlaps liiga suur, et teda selles pisikeses vetsus mähkimislauale paigutada, siis kõik need kuus korda kui ta ennast täis p*sandas, vahetati tal mähkmeid otse istmel.
Scott, kelle lend jõudis kohale tund hiljem, oli juba minu terminalis vastas, aga tema ei pidanud ka koos 50 ennast riiki smuugeldada üritava immigrandiga letti saamist ootama.
Jõudsime täiesti mõistlikul ajal oma broneeritud tuppa, läksime tegime ringi ühel mitte kaugel asuval sillal ning sõime õhtust. Et siis järgmine hommik kell 6 voodis lage vahtida. Kella kuuene äratus tähendas seda, et juba 8 paiku olime hommikusöögikohas ning saime täpselt eelviimased kohad. Ja ma arvasin, et meie oleme varajased :D Menüü tundus selline, et tahaks kõike. Kuni ma nägin portse, mida rahvale lauda kanti. Siis oleks ühestainsast veerandit tahtnud. Kõrvallauda viidi näiteks pannkoogid, mis tähendasid kahte praetaldrikusuurust paksemat sorti mustikapannkooki, mida mina oleksin ilma menüüd uurimata plaadikookideks nimetanud ning neist kahest paari Aafrika väikeriigi koolidele nädalaks koolilõunad jaganud. Vaeseid rüütleid oli taldrikul küll vaid 5, kuid selle eest oli viil umbes poole suurem kui meie tavapärane röstsaiaviil ning umbes kolme viilu paksune. Scott tellis omale pool portsu hot dogi (ehk ühe, sest menüüs oli ette nähtud kaks), mis laekus koos vaagnatäie friikatega. Ja kui keegi kujutab nüüd hot dogi all ette seda pisikest kabanossipoega, mida bensujaamast saab, siis arva uuesti. Nii vorsti kui saia oli mõlemat umbes kaks korda rohkem. Tellisin omale portsu kreeka jogurtit müsliga ning palusin lisandiks veel mustikaid. Ettekandja jäi pliiats õhus mulle otsa vaatama, et "See on kõik?" Nojah... Ma maasikaid ei tahtnud enam mustikatele lisaks.
Jalutasime peatänavale, kus Scott nägi politseinikke patrullimas ja läks avatud inimesena nendega kohe juttu ajama. Uuris lennujaama kohta, et mis politsei seal on (osariigi või föderaalne või munitsipaal) ja rääkis siis mu eelmise päeva immigratsioonielamusest ja sellest, et ta abikaasa on Euroopast ja kindlasti veel üht-teist, mis mulle praegu enam ei meenu.
Käisime Skywalk observatooriumis. Ostsime öise lisasissepääsu piletitele juurde (20+5 dollarit) ning vaatasime Bostoni vaateid. Tegime toas väikse uinaku (minu teine see päev juba, sest peale hommikusööki pidasin ka paremaks tunnikese tukastada) ning läksime North Endi mõnda head itaalia kohta otsima. Leidsime ühe sobiva ning selle asemel, et istuda mugavalt laudade taga, tahtis Scott istuda baarileti ööde, et saaks jalgpalli jälgida. Mille peale ma olin kergelt üllatunud, et kas siis keset päeva ka mängud on. Mille peale Scott võttis kohe esimese ettekandja rajalt kõrvale ning rääkis talle pikemalt, kui jalgpallivõõras see euroopa turist on. Igal juhul turisti sõna maksis ning istusime restoranipoolel.
Samal ajal kõige popimas Itaalia kohas oli umbes pool tundi enne avamist vähemalt sajameetrine järjekord.
Päike oli loojunud ning läksime tagasi observatooriumisse, et öiseid vaateid ka vaadata. Sisseminnes ei huvitanud pileti olemasolu kedagi ning vabalt oleksime võinud need 10 dollarit ka kokku hoida. Lisaks selgus, et käimas on ka mingi erapidu ning osa observatooriumist täiesti suletud. Tegime siis poolringi peale ning Scott läks kassasse ja ütles, et kuna me saime ainult poolt vaadet näha, siis tahaksime poolt lisatasu tagasi. Noormees kassas sai aru, et me tahame kogu summat (50) mitte poolt öisest lisamaksust (5) tagasi ning vabandas, et seda ta teha ei saa, küll aga saab meile tagastada 10 dollarit, mis me öise vaate eest maksime. Kuna seda oli kaks korda rohkem kui me küsisime, siis jäime rahule ning jalutasime läbi toidupoe koju tagasi.
Lisaks nipp Tallinna Lennujaamast reisijatele, kes reisivad oma veepudeliga - mähkimis- ja imetamisruumis on terve terminali ainus kraan, kus saab ise veetemperatuuri reguleerida ning seega on võimalik kraanist saada külma vett. Ülejäänud kraanidest vett võttes võid pudelisse ka Liptoni kotikese pista ning 5 minutit hiljem kuuma teed nautida.
Lennuki pardal oli täiesti toimiv wifi ning vaatamata sellele, et mul oli Kindle kotis, tundus raamatulugemine nii eilne päev. Võrreldes 9h netis vahtimisega. Lisaks toimis ka roaming, sest Äripäev helistas mulle.
Kaks rida espool reisis pere ca kolmeaastase tüdrukuga. Kuna ilmselgelt oli tütarlaps liiga suur, et teda selles pisikeses vetsus mähkimislauale paigutada, siis kõik need kuus korda kui ta ennast täis p*sandas, vahetati tal mähkmeid otse istmel.
Scott, kelle lend jõudis kohale tund hiljem, oli juba minu terminalis vastas, aga tema ei pidanud ka koos 50 ennast riiki smuugeldada üritava immigrandiga letti saamist ootama.
Jõudsime täiesti mõistlikul ajal oma broneeritud tuppa, läksime tegime ringi ühel mitte kaugel asuval sillal ning sõime õhtust. Et siis järgmine hommik kell 6 voodis lage vahtida. Kella kuuene äratus tähendas seda, et juba 8 paiku olime hommikusöögikohas ning saime täpselt eelviimased kohad. Ja ma arvasin, et meie oleme varajased :D Menüü tundus selline, et tahaks kõike. Kuni ma nägin portse, mida rahvale lauda kanti. Siis oleks ühestainsast veerandit tahtnud. Kõrvallauda viidi näiteks pannkoogid, mis tähendasid kahte praetaldrikusuurust paksemat sorti mustikapannkooki, mida mina oleksin ilma menüüd uurimata plaadikookideks nimetanud ning neist kahest paari Aafrika väikeriigi koolidele nädalaks koolilõunad jaganud. Vaeseid rüütleid oli taldrikul küll vaid 5, kuid selle eest oli viil umbes poole suurem kui meie tavapärane röstsaiaviil ning umbes kolme viilu paksune. Scott tellis omale pool portsu hot dogi (ehk ühe, sest menüüs oli ette nähtud kaks), mis laekus koos vaagnatäie friikatega. Ja kui keegi kujutab nüüd hot dogi all ette seda pisikest kabanossipoega, mida bensujaamast saab, siis arva uuesti. Nii vorsti kui saia oli mõlemat umbes kaks korda rohkem. Tellisin omale portsu kreeka jogurtit müsliga ning palusin lisandiks veel mustikaid. Ettekandja jäi pliiats õhus mulle otsa vaatama, et "See on kõik?" Nojah... Ma maasikaid ei tahtnud enam mustikatele lisaks.
Jalutasime peatänavale, kus Scott nägi politseinikke patrullimas ja läks avatud inimesena nendega kohe juttu ajama. Uuris lennujaama kohta, et mis politsei seal on (osariigi või föderaalne või munitsipaal) ja rääkis siis mu eelmise päeva immigratsioonielamusest ja sellest, et ta abikaasa on Euroopast ja kindlasti veel üht-teist, mis mulle praegu enam ei meenu.
Käisime Skywalk observatooriumis. Ostsime öise lisasissepääsu piletitele juurde (20+5 dollarit) ning vaatasime Bostoni vaateid. Tegime toas väikse uinaku (minu teine see päev juba, sest peale hommikusööki pidasin ka paremaks tunnikese tukastada) ning läksime North Endi mõnda head itaalia kohta otsima. Leidsime ühe sobiva ning selle asemel, et istuda mugavalt laudade taga, tahtis Scott istuda baarileti ööde, et saaks jalgpalli jälgida. Mille peale ma olin kergelt üllatunud, et kas siis keset päeva ka mängud on. Mille peale Scott võttis kohe esimese ettekandja rajalt kõrvale ning rääkis talle pikemalt, kui jalgpallivõõras see euroopa turist on. Igal juhul turisti sõna maksis ning istusime restoranipoolel.
Samal ajal kõige popimas Itaalia kohas oli umbes pool tundi enne avamist vähemalt sajameetrine järjekord.
Päike oli loojunud ning läksime tagasi observatooriumisse, et öiseid vaateid ka vaadata. Sisseminnes ei huvitanud pileti olemasolu kedagi ning vabalt oleksime võinud need 10 dollarit ka kokku hoida. Lisaks selgus, et käimas on ka mingi erapidu ning osa observatooriumist täiesti suletud. Tegime siis poolringi peale ning Scott läks kassasse ja ütles, et kuna me saime ainult poolt vaadet näha, siis tahaksime poolt lisatasu tagasi. Noormees kassas sai aru, et me tahame kogu summat (50) mitte poolt öisest lisamaksust (5) tagasi ning vabandas, et seda ta teha ei saa, küll aga saab meile tagastada 10 dollarit, mis me öise vaate eest maksime. Kuna seda oli kaks korda rohkem kui me küsisime, siis jäime rahule ning jalutasime läbi toidupoe koju tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar