Täna
hommikul olime targemad ja läksime juba teadlikult varem välja, et enne
masse hommikust sööma jõuda. Sihi võtsime Sõbraliku Rösti suunas ning
kohalejõudes vaatasime ukse taga pingil istuvaid ja ootavaid inimesi.
Arvestasime juba pooletunnise ooteajaga, linna popimaid
hipsterbrunchikohti ikkagi, kui selgus, et laud kahele on kohe olemas.
Lõime menüüd lahti ja ka kõige suurema tahtejõuga poleks olnud võimalik
olnud kogu selle valiku juures omale jogurtit tellida. Seega jäi
valikuks Kariibi vahvel vahtrasiirupi ja karamelliste banaanide ning
ananassidega. Kogu selle karamelli juurde kulus vist kolm kruusi kohvi
ning kui hipsterimekast välja sain, polnud muid soove kui ainult pikali
visata. Scoti menüüvalik osutus palju keerulisemaks, sest talle tundus,
et kolme erineva toidu juurde on tema nimi kirjutatud. Lõpuks ta suutis
ettekandja abiga neist siiski ühe välja valida ning isegi sellest jäi
osa alles, sest Ameerika hommikusöögid pole kindlasti linnuisuga
nõrkadele mõeldud. Kõndisime tagasi hotelli ning viskasin pikali.
Olime välja selgitanud, et lõunaraudteejaama on võimalik pagas hoiule jätta ning sinna me ka suundusime. Kahe asemel vaid ühe raske seljakotiga varustatult liikusime esmalt läbi peamise ostlemisparadiisi parki. Sellega tundus, et oleme esimese osa päevast edukalt läbinud ning väikese puhkuse ära teeninud. Viskasime ennast murule külili ning vaatasime inimesi. Tegime seda nii tunnikese, kuni tundus, et nüüd võiks natuke vaatamisväärsustega tutvuda ning tutvusime vaatamist väärt linnajaoga kohe pargi taga. Nimetatud linnajaos on eriti vaatamist väärt munakivitänav, eraldi lausa Bostoni vaatamisväärsusena välja toodud. Minu meelest antud tänaval olid eelkõige vaatamist väärt need turistid, kes ennastunustavalt seda tänavat ja iseennast tänaval pildistasid.
Jõudsime omadega nii kaugele, et brunch hakkas vaikselt ununema ning kõht tühjaks minema. Otsisime toidupoe (see pole muide, keset linna üldse lihtne, sest väikeste toidupoodide kontseptsioon on siinkandis suhteliselt tundmatu), soetasime hummust, juustu, sinki, küpsiseid ja mustikaid ning siirdusime tagasi parki. Veetsime taas toidu ja hea seltskonnaga ca tunnikese ning otsustasime, et kuna Google Maps andmetel on Bostonis ka Hiinalinn, siis sinna me läheme. Hiinalinn sai 5 minutiga läbitud, oleme ka muljetavaldavamaid näinud ning kuna olime juba peaaegu poolel teel kohalikku Itaalia piirkonda (North End), siis läksime sinna. Sest eile, peale lõunat tundus meile, et kuulsa Mike's Pastry ukse taga on järjekord liiga pikk, et seal ootama hakata, aga hiljem tänaval nimetatud kondiitri koogikarpe kandvate inimeste käest küsides selgus, et see läheb üsna kiirelt. Nii ka oli ja in no time väljusime poest kahe hiiglasliku cannoliga - sidrunikreemi- ja šokolaadiomad. Jalutasime sadama juurde ning pidasime järgmise pikniku.
Eelneva internetiotsingu tulemusel teadsin, et sadama vastaskaldalt avanevad hingematvad vaated Bostonile ning eriti hurmavad pidid nad olema päikeseloojangu ajal kui kogu Bostoni siluett ja selle kohal olev taevas kuldseks värvub. Kuna park nimetatud vaatega asus poolel teel lennujaama, võtsime pagasihoiust pagasi, tellisime Uberi ning sõitsime parki. Vaatasime, kuidas päike mitte planeeritult Bostoni taha vaid külje peale vajub ning olime taas tänulikud Photoshopi loojale, msi nii internetist leitud pildi kui ka meie omad kaunilt oranžiks värvib.
Läksime lennujaama, üks meist (mitte mina) läks kohalikku baari jalkat vaatama ning jättis oma abikaasa üksinda väravasse kottidega passima. Korrektsuse huvides olgu siiski mainitud, et enne seda käis ta väravas tütarlapsele kurtmas, kui kehvad kohad me saime teine teise lennuki otsa ja kui ammu ta oma abikaasat pole näinud ja kui väga ta tema kõrval tahaks istuda. Ja ideaalis veel ka jalgu sirutada. Tütarlaps mõistis muret ning Scott väljus läbirääkimistelt kõrvuti kohtadega otse varuväljapääsu juures. Kus on teadaolevalt ka tavapärasest suurem jalaruum.
Olime välja selgitanud, et lõunaraudteejaama on võimalik pagas hoiule jätta ning sinna me ka suundusime. Kahe asemel vaid ühe raske seljakotiga varustatult liikusime esmalt läbi peamise ostlemisparadiisi parki. Sellega tundus, et oleme esimese osa päevast edukalt läbinud ning väikese puhkuse ära teeninud. Viskasime ennast murule külili ning vaatasime inimesi. Tegime seda nii tunnikese, kuni tundus, et nüüd võiks natuke vaatamisväärsustega tutvuda ning tutvusime vaatamist väärt linnajaoga kohe pargi taga. Nimetatud linnajaos on eriti vaatamist väärt munakivitänav, eraldi lausa Bostoni vaatamisväärsusena välja toodud. Minu meelest antud tänaval olid eelkõige vaatamist väärt need turistid, kes ennastunustavalt seda tänavat ja iseennast tänaval pildistasid.
Jõudsime omadega nii kaugele, et brunch hakkas vaikselt ununema ning kõht tühjaks minema. Otsisime toidupoe (see pole muide, keset linna üldse lihtne, sest väikeste toidupoodide kontseptsioon on siinkandis suhteliselt tundmatu), soetasime hummust, juustu, sinki, küpsiseid ja mustikaid ning siirdusime tagasi parki. Veetsime taas toidu ja hea seltskonnaga ca tunnikese ning otsustasime, et kuna Google Maps andmetel on Bostonis ka Hiinalinn, siis sinna me läheme. Hiinalinn sai 5 minutiga läbitud, oleme ka muljetavaldavamaid näinud ning kuna olime juba peaaegu poolel teel kohalikku Itaalia piirkonda (North End), siis läksime sinna. Sest eile, peale lõunat tundus meile, et kuulsa Mike's Pastry ukse taga on järjekord liiga pikk, et seal ootama hakata, aga hiljem tänaval nimetatud kondiitri koogikarpe kandvate inimeste käest küsides selgus, et see läheb üsna kiirelt. Nii ka oli ja in no time väljusime poest kahe hiiglasliku cannoliga - sidrunikreemi- ja šokolaadiomad. Jalutasime sadama juurde ning pidasime järgmise pikniku.
Eelneva internetiotsingu tulemusel teadsin, et sadama vastaskaldalt avanevad hingematvad vaated Bostonile ning eriti hurmavad pidid nad olema päikeseloojangu ajal kui kogu Bostoni siluett ja selle kohal olev taevas kuldseks värvub. Kuna park nimetatud vaatega asus poolel teel lennujaama, võtsime pagasihoiust pagasi, tellisime Uberi ning sõitsime parki. Vaatasime, kuidas päike mitte planeeritult Bostoni taha vaid külje peale vajub ning olime taas tänulikud Photoshopi loojale, msi nii internetist leitud pildi kui ka meie omad kaunilt oranžiks värvib.
Läksime lennujaama, üks meist (mitte mina) läks kohalikku baari jalkat vaatama ning jättis oma abikaasa üksinda väravasse kottidega passima. Korrektsuse huvides olgu siiski mainitud, et enne seda käis ta väravas tütarlapsele kurtmas, kui kehvad kohad me saime teine teise lennuki otsa ja kui ammu ta oma abikaasat pole näinud ja kui väga ta tema kõrval tahaks istuda. Ja ideaalis veel ka jalgu sirutada. Tütarlaps mõistis muret ning Scott väljus läbirääkimistelt kõrvuti kohtadega otse varuväljapääsu juures. Kus on teadaolevalt ka tavapärasest suurem jalaruum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar