reede, 24. august 2018

Kuidas mina hambaarsti juures käisin ja mida sina sellest õppida võid

Et alustada sellest, kuidas Arno isaga koolimajja jõudis, on vaja alustada juuli algusest kui mul tekkis üleöö kaks igemepõletikku korraga. Kuna vasak pool lükkas oma põletiku kiirelt paremasse poolde, siis eeldasin (naiivselt), et ka parema poolega läheb sama kiirelt ning mõne päeva järel on elu endine. Nädal peale pidevat valuvaigistite söömist läksin Tõnismäele esmaabisse. Seal sain 26 euro eest loputuse sellesama suuveega, millega ma nagunii loputasin ja natuke valuvaigistit igeme alla. See ei muutnud olukorda rohkem kui rahakotti nimetatud summa võrra kõhnemaks. Helistasin läbi umbes kaks kolmandikku Tallinna hambaravikabinettidest, et leida mõni, mis pole keset juulit puhkusel ja kuhu oleks võimalik enne septembrit aeg saada. Leidsin ühe. Seal toimus põhimõtteliselt sama protseduur, aga kuna lisaks tehti ka panoraamfoto, siis sinna jäi minust 45 eurot. Teise nädala lõpuks hakkas põletik vaikselt järele andma ning enam ei pidanud ma apteegist valuvaigisteid käsikäruga koju tassima. Läks mööda umbes kolm nädalat ning igemepõletik oli tagasi, seekord otse parema tarkusehamba juures. Otsustasin antibiootikumi kuuri läbi teha. Natuke tagasi mõeldes selgus, et see oli mu esimene AB-kuur vähemalt 20 aasta jooksul. Võimalik, et see number on veel suurem, aga ma ei suuda meenutada, kas ja kuna ma neid kooliajal süüa võisin. Ühtlasi pidasin heaks mõtteks nüüd ka see tarkusehammas lasta välja tõmmata. Et igemepõletik välja ravitud ja puha. Sest olles eelnevalt Dr. Google'iga konsulteerinud, siis selgus, et põletikuga hammast ei eemaldata. Panin väljatõmbamiseks kirurgi juurde aja. Siis arutasin oma hambaarstiga, et praegu ei sobi see ikka mu plaanidega ning muutsin väljatõmbamisaja konsultatsiooniajaks. Et täpsustame kõik üle ja valime sobiva aja sügiseks ning siis tõmbame välja. Läksin siis kolmapäeval konsultatsioonile ning põhimõtteliselt enne kui ma arugi sain, näidati mulle pintsettide vahelt seda hammast. Vaatamata sellele, et kabinetis võis see asi natuke segaseks jääda, siis hiljem kodus suud avada üritades või peeglisse vaadates ei olnud enam mingit segadust. Ilma hambata põsk oli palju suurem kui hambaga põsk ning ilma hambata ige oluliselt valusam kui hambaga ige.

Kirurgilt sain kaasa veel retseptid järjekordsele antibiootikumikuurile ning mingile nii tugevale valuvaigistile, mille mõju kestab 24h. Et see tasuks sisse võtta veel enne kui tuimestuse mõju kaduma hakkab ning järgmisel päeval siis vastavalt vajadusele. Ostsin apteegist mõlemad välja ning kuna mulle tundus, et ma vaikselt oma keelt jälle tunnen, siis neelasin ühe valuvaigisti kohe ka alla. Tuimestus kadus, valu tuli asemele. See 24-tunni valuvaigisti ei tundunud üldse mõjuvat. Võtsin uuesti neti lahti ning täpsustasin Dr. Google'iga, et kas ma segi tohin võtta ning juba söödud valuvaigistit ibuprofeniga täiendada. Google oli selles osas natuke kahtlev, aga selle asemel sain hoopis teada, et antud valuvaigisti on Vioxxi analoog. Vioxx ise keelati USAs ca 5 aastat peale turuletulekut ära, sest põhjustas neile ebameeldivalt palju äkksurmasid. Lisaks ei saanud seal see analoog üleüldse ravimiameti heakskiitu. Ilmselt müüsid nad seepeale kogu valmis toodetud tabletikoguse idablokki maha. Lennutasin seepeale ülejäänud 6 tabletti minema ning helistasin perearsti nõuandeliinile. Sealt sain teada, et ibuprofeeni pole mõtet võta, kuna on sama perekonna liige, küll aga võin paratsetamooli süüa. Olin seepeale sunnitud apteeki minema, sest mu kodune ravimikarp sisaldas vaid ibuprofeenipõhiseid valuvaigisteid. Paratsetamool toimis ning öö sai ilusti magatud. Hommikuks oli puuduv hammas veel rohkem ruumi võtma hakanud kui eile.

Tervitustega
Teie Hamster

Kommentaare ei ole: