Here in London Town. Gurmaanid linna peal.

Pidasime õhtul heaks mõtteks sööma minna. Eriti hea mõte tundus leida autentne, aga samas mittebritilik söögikoht Westminster Abby juurest. Siirdusime metroopeatusse, et sealt esimese metrooga järgmisse peatusse sõita, ümber istuda ning teise metrooga pool tundi südalinna kihutada. Jõudsime kohale, nägime Londoni Silma (see kuulus vaateratas) ning otsustasime, et sinna me läheme. Kuni järjekorda nägime. Siis enam ei läinud. Läksime hoopis sööma. Valisime välja igati mitmekülgse söögikoha, mille ühes otsas pakuti Itaalia ning teises Lähis-Ida kööki. Istusime Lähis-Ida poolele maha ning tellisime pudeli veini. Ja süüa. Söök oli kerge liialdusega öeldes keskpärane. Maksime arve ning sellel kirjas olnud "diskreetse teenindustasu" ning läksime otsima kohta, kus saaks edasi juua. Kuna jõe ääres oli kohtadega natuke kriis käes, siis sõitsime bussiga oma auuli ning tormasime veerand tundi enne sulgemist kohaliku baari leti äärde ning saime oma veinid kätte. Meil veel pool klaasi täis, kui ülejäänud toolid olid laudadele tõstetud ning rulood alla lastud. Pidasime siis paremaks kiirelt klaasid ära tühjendada ning toidupoodi minna. Sest ühel meist (mitte mul) oli hambapastat vaja. Teisel (mitte mul), nagu selgus, Põrsas Peppa ajakirja. Ostud tehtud, läksime hotelli tagasi.

Järgmisel hommikul selgus, et peale paari veini ostetud hambapasta osutus proteesiliimiks.