Go blue. Go Aldi.

Sellise ostukäruga ootas üks naisterahvas ükspäev Aldi kassas. Osa kraami oli juba lindile jõudnud panna. Ma isegi ei teadnud, et Aldis nii suur valik on, et kuhjaga kärutäie erinevat kraami kokku saaks.

Go blue. Kevad. Willy the Whale.

Kuna ma ei suutnud pluss kuuega muud vabandust leida jooksma mitte minekuks kui see, et homne pluss 12 oleks veel soojem, siis tõmbasin tossud jalga ning metsa vahele. Ja parem oleks kui Endomondo mind neljapäeval veebruarikuu kokkuvõtet tehes ovatsioonidega tervitaks. Nii palju läbitud kilomeetreid pole juba mitu kuud olnud.

Sattusin nägema TAI toitumissoovitusi. Selle alusel tuleks igapäevaselt süüa ca:

4 viilu leiba-saia

1,3 kartulit

0,8 kurki

2 porgandit

2 tomatit

3,5 - 4 portsu muid köögivilju

2 portsu liha ja kala

3 puuvilja või peotäit marju

veerand liitrit piima või keefiri

1,5 portsu teravilja või pastat

lisaks veel nipet-näpet - juustu, mune, mett, pähkleid jmt

Päevamenüü võiks selle kava kohaselt umbes nii välja näha siis:

Hommikuks poolteist kausitäit putru ühe peotäie marjadega, klaas piima

Snäkiks puuvili

Lõunaks steik kartulitega, salat kahest tomatist ja peaaegu ühest kurgist hapukoorega, kaks võileiba

Snäkiks uuesti puuvili ja peotäis pähkleid

Õhtuks keedetud või grillitud lillkapsas, ports kala, pool riivitud peeti, kaks juustuleiba

Snäkiks kaks porgandit

Hääletasime 2:0 laisa nädalavahetuse poolt ning ühtlasi tegin omale eile koduse spapäeva. Maniküür - pediküür - kulmud - juuksemask - mullivann vaatega aeda. Ja kuna ma olin sellest kõigest totaalselt kurnatud, tegi Scott mulle veel lõuna ka kui ma ükskord vannist tõusin.

Go blue. Hello Fresh.

Ka sel nädalal oli kolm õhtusööki Hello Fresh valitud. Sõime tomatisuppi naani ja värske salatiga, gnocchisid roheliste ubade ja pestoga ning köögiviljadega quesadillasid pico de galloga.

Ühtlasi avastasin külmkapist, et osa šokolaadihummust on söömata jäänud. Vormisin ilusti ümmargusteks pallideks, pistsin igaühe sisse kas kuivatatud jõhvika šokolaadis või espressooa šokolaadis, veeretasin kakaos ning nimetasin tulemuse trühvliteks.

Go blue. EV100. G&S1.

Kallis kodumaa, palju õnne!

Nagu suurem osa Eestimaa rahvast, olen ka mina täna sobivasse värvi riietatud: hall nagu Eesti ilm (vaata pilti). Täpilised sussid, muide, on tutikad, tulid just UniQlost. Mu viimase aja lemmikost. Šokolaadikooki tegin ka. Mul oli juba mõnda aega üks retsept ootel ning mingi päev ütlesin Scotile, et kui toorjuustukas otsas (no nii kolmandik oli vast järel), teen šokolaadikooki. Tund hiljem ligunes vorm kraanikausis. Aga šokolaadikook on ülilihtne ja imehea.

Täna tähistame ka esimest kuud abielus olemist ning sel puhul tõi abikaasa mulle hommikusöögi voodisse - kohv ja soojad glasuuriga sõõrikud ja kuum õunastritsel.

Läksime kellassepa juurde, sest kaunis Ted Bakeri kell ei teinud koostööd. Kahtlustasin, et patarei on läbi. Meesterahvas läks sellega seina taha ning kui ta sealt 10 minutit hiljem uuesti välja tuli, kell käis. Ühtlasi käis kell ka ilma mulle arvet esitamata uuesti mulle kotti tagasi. Win-win! :)

Ma arvasin, et lauamängud oleks hea mõte. Selle peale tõi Scott välja karbitäie kuue erineva mänguga, üheks neist trilma (sellist nimetust teades kasvasin mina üles) või Hiina kabe. Aga võimalik, et tegemist ongi erinevate mängudega, sest trilmal oli veel üks täiendav rida nuppe mänguväljal.

Tellisime pizzat eile. Scott oli sellega parajasti teel välisukse juurest kööki, kui ma ütlesin, et huvitav, kas seekord sai õige pizza (eelmine talv toodi õhukese pizza asemel paks). Scott kaalus korra käe peal ja ütles, et jap, seekord on õige. Hm, arva uuesti. Paksu põhjaga pizza oli. Kuna me ei oska selles rohkes saias näha boonust, et "saite ju rohkem", siis Scott helistas pizzarestosse ning palus korrektse saata. Koos õige pizzaga saabusid meelehärmi korvamiseks ka tükk browniet ja üks šokolaadiküpsis. Ma ütlesin, et kui nii edasi läheb, tuleb varsti põrandaid turvama hakata.

Go blue. Lihavõte.

Valentinipäev on läbi, poodidest on suurem jagu punaseid südameid ja roosasid karusid kadunud. Kui jõulude ja halloweeni ajal oli Targetis vaid üks riiulivahe temaatilisi maiustusi täis (ning valentinipäeva paiku üleüldse pool), siis munapühade puhul plaanitakse ilmselgelt ära süüa oluliselt rohkem šokolaadijäneseid kui jõulude ajal šokolaadijõuluvanasid.

Go blue. Outlaw. Seadustest kõrgem.

Plaanisin kirjutada sellest, kuidas siin (osa)riigis on tööandja seadusest kõrgem, aga siis selgus, et siin polegi seadust. Töösuhted põhinevad pakkumisel ja usaldusel. Või usaldamatusel.

Üks Scoti tuttav naisterahvas töötas meditsiinitehnika firmas. Juba nii 7-8 aastat. Ühel esmaspäeval andis lahkumisavalduse korrektselt kahenädalase etteteatamisega ning pool tundi hiljem oli, nagu filmides, kast süles, majast välja jalutatud. Sest nüüd, kui tööandjal on teada, et ta läheb konkurendi juurde tööle, on ka selge, et ta hakkab kohe intellektuaalset omandit pihta panema. Just nüüd, selle kahe nädala jooksul, sest kaheksa aasta jooksul puudus ilmselt vajadus.

Ma algul kehitasin selle jutu peale õlgu, et mis seal siis ikka, saab ju kaks nädalat endise tööandja raha eest töötegemise asemel kodus magada. Ja siis selgus, et siin riigis ei maksa keegi pennigi. Ta ei tee ju tööd sel ajal. Loogiline, et ei tee, kui ta päevapealt, mis päeva-, pooltunnipealt minema löödi. Mulle on lihtsalt arusaamatu, kuidas sellises olukorras igasugused töötajat kaitsvad seadused puuduvad. Jah, sa kardad, et 8 aastat lojaalne olnud töötaja on üleöö spiooniks ja vargaks muutunud. Fine, lase tal minna, aga selle kahe nädala eest maksad ju ikkagi palka talle?

Siia teemasse sobib hästi hiljuti loetud lause: In Great Britain they are driving on the left side of the road, in Michigan they drive on, what's left of the road. Inglismaal sõidavad autod vasakul (left) pool teed, Michiganis sõidavad sellel, mis teest järel (left) on. Ehk teed on siin kah nagu Tallinnas.

Go blue. Tasuta pirukaviilu esmaspäev.

Eelmisel nädalal reklaamis Facebook mulle, et Brightonis on Great Traverse Pie Company's esmaspäeviti tasuta pirukaviilud. Osta ükskõik milline pearoog ning saad lõigu pirukat täitsa muidu. Ja kuna seal on letitellimine, siis ei lisandu tellimusele ka tippi. Täielik win-win. Kuna Brightoni külje all asub Tanger Outlet Center, siis tundus kahe kärbse mõte hea ning diil oli juba win-win-win. Tommy Hilfigeri poes oli osale kraamile lõpumüük ning lisaks oli mul kotis sooduskupong, millega kujunes kahe triiksärgi, kahe džempri ja kahtede baleriinade lõplikuks hinnaks ca 75 eurot kokku. Win-win-win-win. Under Armour oli natuke nõrk ning planeeritud fliisi ma sealt ei saanud. Guessi poodi sain selle eest tagastada nende veebilehelt kleidi pähe tellitud öösärgi. More win.

Great Traverse Pie Companys tellisime spinati-kitsejuustu salati (mina), võikud (Scott), joogid, kirsipirukaviilu (mina) ja õuna-karamelli-pekaanipirukaviilu (Scott). Tütarlaps tunds huvi, kas sööme kohapeal või võtame kaasa ning andsime teada, et sööme kohapeal. Salat ja võikud tulid ilusti taldriku peal, nuga-kahvel juures ning hetk hiljem jõudsid lauda ka pirukaviilud, ilusti plastmasskarpides ja paberkotis... Võta siis kinni.

Käisime TJ Maxxis, sest kui Scott nägi, et ma selle tammetõrukohvi kraanikausist alla valasin, otsustas ta, et nii kehva toote eest me ei maksa ning see tuleb TJ Maxxi tagasi viia. Mingil arusaamatul põhjusel oli tal ettekujutus, et mina lähen ja pakun seda mitte-kohvi neile tagasi. Kuna ma suutsin täiesti veenvalt argumenteerida, et ma ei suuda kassapidajatele üldse veenvalt argumenteerida, miks nad pooliku kohvipaki tagasi peaksid ostma, siis ta kõndis ikkagi ise letti. Selgus, et erinevalt tavatoidupoest, näiteks Busch'st, kus ilma igasuguste kommentaarideta võeti tagasi avatud mitte-kohupiimatops, tuli TJ Maxxi kassapidajatega pikemalt läbi rääkida. Aga läbirääkimised kandsid dollareid ning 5.99 USD jõudis koju tagasi. Samal ajal kui ma kaugemast poeotsast ühest silmanurgast läbirääkimisi jälgisin, vaatas teine fliiside valikut üle. Puhastusfinaali (Final Clearance) stangel rippus 20 dollari eest ilus helesinine Columbia fliis, mis tuli minuga koju kaasa.

Kirjutasin mõnda aega tagasi Hello Fresh teenusest, mis meile kolme õhtusöögi jaoks ettevalmistatud kraami ukse ette tõi. Otsustasime seda veel korra kasutada ning Scott tellis ka käesolevaks nädalaks kastitäie kraami. Täna peaks kohale jõudma, nii et loodan õhtul juba gnocchit roheliste ubadega süüa. Aga! Tuues enne postkastist reklaambrošüüre ja kõike muud jälle tuppa, oli kraami hulgas ka personaalne Hello Fresh sooduskupong, millega on võimalik esimeselt tellimuselt 50% alet saada. Mind you, esimeselt tellimuselt ning ei kehti juba olemasolevatele klientidele. Olemasolev klient loodab, et selle reklaami trükkimise kompenseerimiseks istutas Hello Fresh vähemalt puu või kaks.

Esimesel pildil on mu viimase aja lemmiklõuna: quesadilla või quesataco peal mittelihagurmeeburx ning avokaadoviilud. Selle konkreetse peal ka reedesest dinnerist ülejäänud ahjukartul.

Ohio. Maailma klaasipealinnas.

Käisime nädalavahetusel naaberosariigis. Aga enne kui ma pikemalt meie päevakaval peatun, on mul vaja kahe asja üle kurta. Ma olen juba maininud, et siin riigis ei ole tekikotid veel revolutsiooni teinud, aga mina ei ole endiselt suutnud ära harjuda sellega, et mul on öösiti peal mitu kihti asju, mis siis pidevalt igaüks eri suunas ajama tahavad panna. Külge keerates kohendan alati ka linaserva uuesti teki peale, sest mulle, noh, meeldib magada nii, et keha vastas on ainult lina, mitte tekk või teine tekk. Kodus saab veel hakkama, aga hotellides ajab see asi mind alati eriti endast õue. Seal pannakse küll puhtad linad (vähemalt seda ma usun), aga keegi ei pese ju tekke iga külastaja järel. Eile avastasin, et tekki oli enne mind kasutanud naisterahvas, kes seal ööbis oma punaste pühade ajal. Keerasin selle peale kütte üles ning viskasin teki üldse voodi pealt ära. Ja sellega jõudsin ka teise teemani, mis mind ärritab. Või noh, unetuid öid tekitab. Ka keskküte ei ole siia maale jõudnud. Kõikides hotellides, kus me siin ööbinud oleme, on puhurilaadne küttekeha olnud. Valid omale sobiva temperatuuri ja masin hakkab uhama. Ja ühtasi õhku kuivatama, mis mul nina kinni paneb. Ja õhku puhub ka sama valjult kui Airbus 350 take offi ajal. No kuidas nii magada saab? Kiire vastus, et ei saagi.

Aga nüüd Toledo juurde. Jõudsime varasel pealelõunal kohale ning läksime kohe klaasimuuseumi. Selgus, et jõudsime minutipealt õigel ajal, sest kell üks algas klaasvaasipuhumise demo. Vaatasime tunni jooksul, kuidas vedelast klaasist sai kaunis vaas ning saime teada, et vaasi jahtumisaeg on ca 16 tundi, peale mida on võimalik see 125 dollari eest soetada. Nii ilus see meile ka ei tundunud. Käisime veel kohaliku suurima klaasivabriku outletis, pettusime täielikult (seal oli, näiteks müügil kuueosaline veinipudeli ja -klaaside komplekt, mis koosnes neljast klaasist, ühest pudelist ja ühest pudelikorgist, väga kummaline, et nad karpi komplekti hulka ei arvestanud) ning sõitsime hotelli. Kui olime juba viimased viis minutit ainult industriaalpiirkonda läbinud, küsisin Scotilt, et kuhu ta täpsemalt meile majutuse pani. Selgus, et džentelmenide klubi kõrvale. Läheduses oli veel erinevaid "täiskasvanute poode" jmt. Scott vaatas toas ringi ning arvas, et äkki tuleksime koju ööbima ning läheks hommikul tagasi huviväärsustega tutvuma. Aasias karastunud ida-eurooplane ei arvanud sellest suurt midagi. Läksime hoopis sööma. Valisime Nelja Hobusemehe dineri ning sõime burksi (Scott), friikaid ja mozzarellapulki. Jalutasime natuke linna peal, aga kuna oli kohutavalt külm, siis varsti jalutasime autoga edasi. Kuna ma juba nii kella viiest alates ei jõudnud ära haigutada, leidsime lõpuks ka ühe kohviku, mida ei pandud kell kolm pealelõunal kinni ning jõime seal kohvi.

Ja siis tuli see voodi juba mainitud tekikotitu teki ning puhuriga. Panime teleka kõvemaks, et korvpalli kommentaare kuuleks. Ja veel üks tähelepanek - voodid on siin riigis kõrgemad kui kuskil mujal. Ja selles hotellis eriti kõrge, ulatudes mul vähemalt 30 cm üle põlve. Igal juhul järgnes sellele kõigele suhteliselt magamata öö.

Hommikul läks üks meist, kes toidu osas nii valiv pole, alla sööma ja kohvi tooma. Valikus olid tavapärased saiad, kukkel vorstikastmega, lahjad jogurtid ja magusad hommikuhelbed. Võtsin natuke neid viimaseid, et kuni brunchini vastu pidada ning siirdusin koos kohviga tuppa tagasi. Kiitsin ennast mõttes, et mul meeles oli oma kohvi termoskruus kaasa võtta.

Tegime ringi ajaloolises piirkonnas, mis oli märksa haledam kui näiteks Detroidis ning läksime Musta Lohe Kohvikusse (Black Kite Coffee) hommikust sööma. Pannkoogid olid head, aga ma oleks 10-dollarilise kahe pannkoogi asemel 5 dollari eest ühte eelistanud. Portsude suurused on muidugi minu isiklik maitse-eelistus, sest vaadates kohalike päästerõngaid, neid sellised küsimused ei vaeva. Sõitsime veel linnas ringi ning läksime randa. Olin kaardi pealt vaadanud, et kõrvuti on kaks randa, teine neist looduslähedase nimega lambarand. Selgus, et sellel teisel oli tõkkepuu ees ja ei mingit suvitamist. Sõitsime läbi etnilise linnaosa (Scott kahtlustas, et sellelt teavitavalt sildilt tuleb ridade vahelt välja lugeda, et tegemist on getoga) tagasi kesklinna, vaatasime veel natuke ringi ning tulime koju tagasi.

Go blue. Itaallased.

Mul on siin viimasel ajal kõik kohvid mingi suhteliselt jämeda jahvatusega sattunud ja kohv seetõttu liiga lahja. Kohvi ennast kulub ikkagi korralikult, et veele natukenegi värvi saada. Ostsin siis TJ Maxxist järjekordse paki Itaalia kohvi. Ilus stiilne pakend ja välimuse järgi täitsa lubas suurepärast kohvielamust. Tegin eile hommikul kannutäie ning võin täiesti kindlalt väita, et isegi Filipiinidel joodud kolm, neli ja seitse ühes lahustuvad suhkrulaksud kahvatuvad selle kruusitäie kõrval, nii kehv oli. Kahtlustasin siis, et äkki sõna "artisan" paki peal tähendab kunstlikku ja tegelikult olid kotis jahvatatud tammetõrud või midagi. Scoti-nimelise sõnastikuga konsulteerides selgus, et tegemist on hoopis väikese kogusega (vastandina masstootmisele). Ma ka ei julgeks sellist jama rohkem toota kui väike kogus. Igal juhul olen ma itaallaste kohviröstimisoskustes nii pettunud, et see joodamatu kraam läks kraanikausist alla.

Sõbrapäeval toimus meie kohalikus raamatukogus šokolaadikoolitus. Või noh, nii me vähemalt arvasime reklaami põhjal. Koolitaja oli aga teist meelt, näitas meile youtube'ist filmi, rääkis selle siis veel väikeste täiendustega üle (film oli siiski 70ndatest ja vahepeal on kakao- ning šokolaaditööstus sammukese edasi astunud), andis maitsta kolme erineva kakaosisaldusega šokolaadi ja rääkis, kuidas mousseed ning ganache'i teha. Ja pidas seda siis koolituseks. Järgmisel nädalal toimuvale pastakoolitusele pole plaanis minna, kahtlustan, et seal sisustaksime aja "Söö. Palveta. Armasta" vaatamisega. Aga tagasi tulles ürituse asukoha juurde, siis selleks oli, nagu juba mainitud, kohalik raamatukogu. Ja mul oli just valmis saanud list raamatutest, mida mul kindlasti lugeda vaja on. Uurisin kodukalt, et mida mul raamatukogukaardi saamiseks vaja on ja selgus, et isikut tõendavast dokumendist ja elukoha kinnitusest piisab. Pistsin siis ID-kaardi kotti ning lõikasin päeval saabunud Amazoni pakilt aadressi välja. Nii varustatult papitüki ja dokumendiga kõndisin raamatukogu letti ja loetud arv minuteid hiljem sealt raamatukogukaardiga minema. Ja Scott veel vaatas enne minekut kahtlevalt mu Amazoni kastijuppi. More trust, ma ütlen.

Ma olen seda varasemalt maininud, et kõik pakid, mis on nii odavad,et jäävad alla 500 dollari, jäetakse siin ukse taha trepi peale. Vahest näen aknast, et postiljon tuleb ning torman vastu, aga enamasti tõstan lihtsalt mingi hetk kui avastan, et midagi toodud on, porised pakid üle ukse tuppa. Alati ei viitsi aknast vaatama minna, et kas postiljon on käinud ja siis kontrollin Amazoni lehelt. Näiteks sain sealt ükspäev teada, et mu vöökõrgune kohver on kohal ning postiljoni sõnul residendi postkasti pandud. Hm.

Go blue. Põrsad.

Ühesõnaga, kui ma kuskil liikvel olen või millegagi tegelen, on mul alati nii palju ideid, millest blogis kirjutada ja mida kodumaaga jagada. Ja niipea kui ma siis arvuti ette istun, on kõik peast kadunud. Vahest teen kuhugi mingi märkme, et siis on natukenegi lootust. Näiteks tänaseks oli mul muuhulgas kirjas märksõna "vastlakuklid". Praeguseks on selge, et ka märksõnadest ei pruugi kasu olla, kui ma ei suuda meenutada, mis mul nendega seoses plaanis öelda oli. Et tegin vastlakukleid või? Well, tegin siis vastlakukleid. Esimest korda elus ise. Sest lisaks muule olen ma üldiselt viimased 7-8 aastat vastlapäeval liulaskmise asemel kuskil rannas olnud või võrkkiiges raamatut lugenud. Riikides, kus pikast liust ja vastlakuklitest midagi ei teata.

Scott ostab nädalavahetuse hommikuti teinekord praetud peekonit Whole Foodsist. Seal on kvaliteetne kraam, värskelt praetud ja boonusena ei ole oma kodus peekonipraekat mitu päeva. Ma vahest olen natuke sealt krõbedast servast maitsnud, aga viimasel ajal tekib mul maitstes visuaal sellest, kuidas põrsa seljast juustunoaga õhukesi peekoniribasid tõmmatakse. Uhhh. Hea, et kaladelt peekonit ei saa.

Lugesin värske Grishami läbi. Kuna tema puhul ei saa kunagi kindel olla, et õiglus võidab, siis vaatan vahest lõpu ära, et pettumus liiga suur poleks. Seekord läks hästi :) Samas on see harjumus mind natuke häirima hakanud, sest pool põnevust on omadega korstnas.

Hakkasime Netflixist seebikat vaatama. Või noh, selline seebika paroodia. Jane, kes on plaaninud pulmaööni oma neitsistaatust hoida, saab naistearsti külastuse käigus läbivaatuse asemel kogemata hoopis seemendatud ning jääb omadega lapseootele. Mees, kellega ta abielluda plaanib, samas ei soovi teise mehe last kasvatada ning mees, kelle last ta ootab, soovib vägagi lapse kasvatamises osaleda. Nagu ka viimase tšehhitarist abikaasa, kes tegelikult purgikesega kliinikusse läks ja lapse plaanis saada. Et kindlustada, et mees temast enne viie aasta möödumist ei lahuta (viie aasta järel saaks ta oluliselt parema lahutuspaketi kui enne seda). Igal juhul oleme praeguseks ära vaadanud kuus osa ning üle 70 on veel ees.

Läksime eile üle pika aja jalutama (mitu päeva järjest sadas lund, nii, et nii Detroidis kui Chicagos tühistati lende üksteise järel ja nagu juba öeldud, see teehooldus pole siin suurem asi). Selgus, et metsa all on küll kerge rajake sisse kõnnitud, aga 5km järel siiski suhteliselt paksus lumes sumpamist oli tunne nagu peale korralikku jõusaalitrenni. Või vähemalt ma arvan, et selline võiks tunne olla peale korralikku jõusaalitrenni, sest ma ei ole ise seda kunagi katsetanud.