Delicious Thailand. Hm, vastlad.

Sel ajal kui terve Eesti vastlakukleid sööb, oli minu tänane menüü: 3 mangot, kilo arbuusi, 1 grillitud maisitõlvik, ports sticky rice'i kookospiimaga (käis ühe kolmest mangost juurde), 2 jogurtit, 1 kohv, 2 pisikest frititud küpsetist, šokolaadi- ja kookosejäätised ning vesi.

La Paloma Lanta. Rannapuhkus.

See tõusu ja mõõna teema on mulle natuke segane. Iga hommik, kui ma poole seitsme paiku jooksma läksin, oli tõus. Täna hommikul on täielik mõõn. Ma saaks aru, et aeg nihkub natukehaaval, no nagu päikesetõus ja -loojang, aga mitte 180-kraadine pööre kahe päevaga. Igal juhul käisin jooksmas. Ja peale minu veel mitu turisti.

Tegin erandi ja sõin Charlee Bar Ley's pannkooki hommikuks.

La Paloma Lanta. Turisti raske elu.

Mul on hommikusöögiga mingi issue. Ma ei taha rotisid ega pannkooki ega saia ega üldse mingit nisu kui võimalik. Ma ei taha viimasel ajal eriti mune ka. Eriti mitte neid, kus valge jäetakse nii tooreks, et taldrikumuster paistab praemunast läbi. Ja ma ei taha väikese puuviljasalati eest maksta 150 bahti, kui sama raha eest saab näiteks 8 mangot või 5 kilo banaani või 5 dragon fruiti. Samas kohvi tahaks. Nii olengi hakanud hommikuti Seven Elevenisse jalutama, et sealt take away kohv ja kaks jogurtit võtta. Kott banaanide või mangodega on toas nagunii koguaeg käepärast.

Ja üleüldse. Liiv on kuum. Päeval on vesi liiga soe. Hommikul on vesi liiga jahe. Nagu Pärnus kõige kuumemal suvepäeval. Õhtul on sääsed. Ja täna sadas kaks korda vähemalt 10 minutit korraga. Kus on euroliidu silmad ja direktiivid???

La Paloma Lanta. Proff.

Hommikune jooksuring algas jälle hetk enne päikesetõusu. Mõnus on rannas, sel ajal kui meri on hommikuvalguses helesinine, paljajalu liivariba mööda joosta. Ja vaadata, kuidas pisikesed krabid põgenevad. Kell 6:20 ärkamisse suhtumine on veel vaatluse all.

Ma olen forever and ever tänulik Willis Carrierile, tänu kellele on mul toas pidevalt meeldivad 26 kraadi tavapärase 32 asemel. Kas teie teadsite, et konditsioneer on juba üle 100 aasta vana? Küll aga pole ma tänulik perekonna meespoolele, kes hotelli omab ja haldab, sest nende pidev vajadus mu seina taga ... eee ... röga välja saada tekitab minus soovi sellele paberõhukesele seinale virutada. Ainus, mis siin tagasi hoiab, on hirm, et auk seinas toob helid veel valjemalt tuppa kätte. Kui see üldse võimalik on.

La Paloma Lanta. Vihm.

Eile õhtul / öösel sadas mu Taikülastuste jooksul esimest korda vihma.

Kõrvaltoast kolisid eestlased välja, aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis hiljem restoranis oli kõrvallauas eestlastest paar, kes nii ca pool tunnikest skaipis loudspeakeri peal oleva sõbraga.

Päikeseloojang oli tavapäraselt väga kaunis.

La Paloma Lanta. Päikesetõus.

Just selliste vaadete ja jooksurajaga saab premeeritud poole seitsmeks äratuse pannud turist, kes on otsustanud enne suuremat kuuma jooksmas käia. Noh ja teised tervisejooksjad ka, sest rannariba oli neid täis. Silma järgi hindasin ranna pikkuseks ca kilomeetri, selgus, et on hoopis 2,4km.

Muus osas on kõik sama ning elu liigub marsruudil toit, meri, rand, raamat, pealelõunanäp, puuviljad.

La Paloma Lanta. Life's beach.

Hommikusöök - raamat - rand - puuviljad - raamat - rand - päikeseloojang - õhtusöök. Nii põnev elu ongi.

La Paloma Lanta. Bitch turist, vabandust, kogenud reisija

Eile õhtul ütles hotelli receptionist, et bussipileti Koh Lantale võin ka alles hommikul osta. Ma polnud nimelt kindel, mis kell ma minna tahan, aga arvasin, et nii kella kaheksa paiku. Hommikul läksin ca pool kaheksa alla, et teel sööma pilet ära osta. Eilset noormeest, vabandust, neidu ei paistnud kuskil. Küsisin siis ühe teise leti juures oleva tai käest, et tahaks bussipiletit. Kuna Lõuna-Tai on valdavalt islamiusuline, siis erinevalt budistidest, kes ei soovi kunagi kellelegi meelehärmi valmistada, neil siin seda probleemi pole ning tüüp vastas mulle lihtsalt, et No van to Koh Lanta. Aga, noh, kuna ma teadsin, et see buss on olemas, siis ma tema meelehärmiks ikkagi sealt ei lahkunud ning ta oli sunnitud kogu oma keele- ja etlemisoskuse appi võtma, et mulle selgitada, et kell kaheksa tuleb receptionist ja küll tema tegeleb nõudliku turistiga edasi. Hea, et ma olin mineku tunnikese edasi lükanud, sest ärgata kell kuus ainult selleks, et mitte saada pilet kella kaheksasele bussile... :)

Igal juhul oli pilet uksest ukseni ja kui me kõik teised kuskil in the middle of nowhere olime maha pannud, siis tegi juht Klong Nin ranna teeotsas peatuse ning jäi ootama, et turist maha hüppaks, oma koti selga haaraks ja keskpäeva kuumuses 1,5 kilomeetrit hotellini marsiks. Mida aga turist ei soovinud ning mille peale juht kergelt häält tõstis, et tal on siiski graafik. Well, aga mul on pilet ukseni.

Hotellis pidasime tubli veerand tundi läbirääkimisi ning öö hind tuli lõpuks 1000 bahti pealt alla 742 bahti peale. Ühtlasi selgus, et saarel pole kuni poole kuueni elektrit. Õnneks erinevalt eelmisest aastast voolab kraanist vähemalt vesi. Samas üritades pealelõunauinakut teha, voolas vesi ka igalt poolt mujalt. Lisaks olid restod ja poed suletud. Aga vähemalt on väljas kerge briis. Ja kui elekter tagasi tuli, sai süüa ka.

Kuna saarel on väga loetud arv mošeesid, siis on vahepeal laternapostide külge pandud valjuhääldid, et keegi ennast religioonist äralõigatuna ei tunneks. Sealt tuleb palvekutseid isegi siis kui mujal saarepeal elektrit pole.

Delicious Thailand. Dear Thai food, I missed you

Nagu eelnevalt juba mainitud, pole mu planeerimisoskused ja -võimekus just kiita. Noh, tegelikult, kiita võib ju ikka. Igal juhul oli mul plaan täna sõita bussiga sadamasse ning siis sealt praamiga Tiomani saarele. Aga eile õhtul sai mulle selgeks, et see pole suurem asi plaan. Võtsin siis Air Asia lennuplaani ette ning broneerisin piletid Krabile.

Kuna Shahab on lisaks loomsele loobunud ka mõningatest muudest, aga mitte kõikidest mürkidest, siis kohvi neil kodus polnud. Ostsin teel kergrööparongile. Vaata pilti.

Läbisin tavapärase, kolmekordse, aga olematu turvakontrolli KLIAs ning väikese hilinemisega startis lennuk Tai suunas. Krabi tervitas meid tunniajalise passikontrollisabaga, mida nähes sain aru, miks ühte röökivat naist kahe mehega selle saba suunas lohistati. Ma ka ei olnud eriti entusiastlik. Minu ees olev prantslane oli oma kotile korralikult kontaktandmetega sildi külge pannud. Telefoninumber peal ja puha. Ilma riigi suunakoodita... Ilmselgelt ei plaaninud ta seda kaotada mujal kui kodumaal.

Mekongi juveel. Scrambled eggs.

Ilmselgelt pean ma oma oskust scrambled eggsi tellida, veel lihvima. Kuna mul oli hommikune lend, siis oli plaan hakata peale ärkamist lennujaama poole kõndima ning tee peal hommikust süüa. Vaatamata sellele, et eilne hommikusöögikoht pidi juba kell seitse näljaseid turiste kostitama, oli poole kaheksa ringis nii see kui ka kõik teised kohad kinni. Võtsin selle peale tuktuki ning sõitsin lennujaama. Otse väravate ees oli täiesti avatud toitlustusasutus, kus sai nii kohvi kui süüa. Tellisin magusa piimaga kohvi, näitasin neile köögis igaks juhuks õige purgi ka ette, sest ma polnud selle seitsmeaastase noormehe keeleoskuses väga veendunud. Menüüs olid veel praetud munad. Seletasin peakokale, et ma nii tahaks neid scrambled (kui kellelgi on mingi sobiv eestikeelne vaste scrambled eggs jaoks, siis ole mu külaline, sest munapuder ja munaroog ei ole päris need, mis taldrikul on enamasti) kujul. Näitasin käega õiged kloppimisliigutused ka ette. Aga ilmselgelt oleks pidanud köögis järelevalvet tegema, sest paari minuti pärast saabusid lauda kolm õlist nõretavat praemuna, sojakastmega üle valatud.

Terminalis olid kõikvõimalikud jahutussüsteemid ja puhurid sisse lülitatud, nii, et panin omale salli kaela ja fliisi selga. Natuke hakkas soojem. Rõhk sõnal natuke.

Kuala Lumpuris on teatavasti palav. Seega vahetasin Shahabi ja Riry juurde jõudes pikemalt mõtlemata riided lühikese seeliku ja maika vastu. Selgus, et sööma läheme Mid Valley kaubanduskeskusesse, sest noortel oli seal peale dinnerit veel mingi kinnisvaraüritus. Kuna ma kinnisvara ei plaani soetama hakata KLi, siis läksin selle asemel UniQlosse. Kaubanduskeskuses oli jahe, UniQlo saalis oli külm, UniQlo proovikabiinis oli jäine. Mul riideid proovides isegi käed värisesid.

Tundub, et Maybank hakkab Malaisias tegevust lõpetama, sest automaatide juures olid järjekorrad peaaegu naaberpanka välja ning iga klient võttis välja pakse rahapakke kõikide rahakotis olevate kaartidega.

Peale dinnerit oli plaanis karaoke ning kuigi lubati, et hiljemalt kell 11 ollakse kodus, sest järgmine on tööpäev, palusin ennast siiski vabandada, sest ma olin väsinud, tahtsin dushi alla ning järgmiseks päevaks mingi plaani teha. Pole vist vaja mainida, et karaokelised pool tundi peale südaööd jõudsid.

Mekongi juveel. Sang Hai.

Kuna hommikusöök oli meil juba kella üheksaks kokku lepitud, siis jooksma läksin 7 paiku. Täna jooksis ainult üks tütarlaps vastu, kõhnem kui Kate Moss oma kondisematel aegadel. Jooksmisega meenus, et teisipäeval põrutasin joostes varbad ära (diagnoos ise pandud tulenevalt varbaküüne värvist ja valutasemest). Läksin siis neljapäeval apteegist läbi, et mingit jahutavat geeli osta (ka ravi määrasin omale ise). Küsisin leti taga olevalt tütarlapselt, et kas ta inglise keelt räägib. Yes. Näitasin siis varvaste peale ning küsisin, et kas tal jahutavat geeli on. Pakkus mulle D-vitamiini. Näitasin uuesti varbaid, mainisin sõnu valu, kreem, geel, losjoon, jahutama, mille tulemusena etles ta mulle miimi, et kas soovin varbaküünte väljatõmbamist. Ma seda hetkel vajalikuks ei pidanud ning igaks juhuks lahkusin apteegist.

Sattusime hommikust sööma kohta, kus menüüs olid mugavad hommikusöögisetid ning võtsin reisiselli kombo, mis tõi esimest korda üle aastate minu ette klaasitäie pehmet jooki. Vaatamata nn. apelsinimahla erkoranžile välimusele otsustasin asjasse pealiskaudselt mitte suhtuda ning võtsin ettevaatlikult lonksu. Kuna nad sinna kõrvale temaatiliselt eluaegse säilivusega saksa keeksi ei pakkunud, ei näinud mõtet ka seda ülejäänud keemiatööstuse lipulaeva ära juua.

R., kes oli selgelt põhjalikuma eeltöö teinud, pakkus juba eile välja minna täna koobastesse. Selle peale võtsin eile õhtul google lahti ning sain teada, et tegemist on Luang Prabangi kõige olulisema vaatamisväärsusega, kus kahes koopas, millest kõrgemasse on järsk ronimine ja kuhu mõistlik inimene võtab taskulambi kaasa, on kokku ca 4000 buddha kuju. Selle teadmisega varustatult panin hommikul tossud jalga ja lambi kotti ning võisime teele asuda. Ca poole tee peal tuli hargnemisel valida vasak teeots. Minu arust õige koha peal ütlesin, et siit peaks nüüd minema, aga R., kellel oli oluliselt rohkem põhjendamatut usku Lao teehooldusesse, ütles, et see on liiga tolmune ning ei saa õige olla. Kui hakkasime juba vaikselt Vietnamile lähenema ning rohkem mingeid hargnemisi polnud näinud, oli selge, et tuleb kurssi muuta. Keerasime vasakule ning läbisime viimased 10 kilomeetrit küla-, vabandust, metsavaheteel, mille ääres nägime kolme maja ja paari riisipõldu. Kuhu suundusid tee ääres kõndivad kohalikud, jäigi saladuseks.

Külasse sissesõites pakuti meile esimese asjana 3000 kipi eest faaking teenust. Võtsime selle ning kolm sammu hiljem pidime ostma 13.000 eest ka paadimehe teenuse, kes meid üle jõe koopasuu ette viiks. Koopa ees tuli lunastada sissepääs hinnaga 20.000 kipi. Ja kõige selle järel vaatas iga annetuskasti (ja neid kaste oli üksjagu seal) ääres istuv naisterahvas meid nii etteheitva näoga nagu oleks meie süü, et kõik 4000 buddha kuju tolmust puhastamata olid.

Alumisele koopale pilgu peale visanud, alustasime siis lubatud ronimist üles. Veel enne kui jõudsime esimese peatuse teha, selgus, et järsk ronimine on läbi ja ülemises koopas kohal. Ülemine, lubatult ägedam koobas erines alumisest ... hmmm ... selle poolest, et oli suurem ja sinna viitsis vähem inimesi ronida.

Tagasiteel plaanisime viskikülas peatuse teha, aga viskiküla me ei leidnudki. Leidsime Sang Hai nimelise salliküla. Nimelt oli seal umbes 20 poodi, millest 18 müüsid salle ja 2 madusid pudelis. Peale meie oli seal veel kaks turisti. Sihtgrupp ning ostjaskond jäid meile seega natuke arusaamatuks. Kuna õige tagasitee oli mitu korda hullem kui vale sinnasõidutee, lubas R., et teeb suurele teele jõudes esimeses kohas õllepeatuse, sest ta on ju "nii palju kannatanud". Nimetatud koht saabus paari minuti jooksul. Istusime, jõime õlut, kuulasime naaberbaarist Lao popmuusikat ning vaatasime, kuidas väike Lao tüdruk kahe tooli abil kummikeksu mängis. Käärid, sisse ja üle olid kuni kolmanda klassini tal kukepea.

Otsustasime enne õhtusööki teha iluune tunnikesed, mille ma sisustasin püstijalu magavana asju pakkides ning kolmapäeval ostetud mangot süües. Mango oli nii küps, et tükid vajusid ise koore küljest lahti ning mangomahl voolas küünarnukkideni.

PS. Nagu juuresolevalt pildilt näha, hoitakse siin lapsi ketis.

PPS. Levinud liha- ja vorstivalmistamismeetod siin ehk kohalik slow-cooking :)

Mekongi juveel. Roads more traveled.

Täna oli meil jälle plaan. Süüa kell 10 hommikust ning startida seejärel koskede juurde, veeta seal mõnus päev vee ääres, võtta päikest ja ujuda. Esimese kaika lennutas kodaratesse R. hotell, kes palus tal viisakalt aga konkreetselt kodinad kokku korjata ning välja kolida. Kaks päeva enne kokkulepitud aega. Seega lükkas uue hotelli otsimine ning kolimine hommikusöögi veidi edasi. Aga suund koskede juurde sai võetud. Esimene pilk parklale ei olnud paljutõotav. Ja ma ei mõtle siin seda, et parkla oleks nii tühi olnud, et tekitanuks meis kahtluse, et oleme valesti sõitnud. Tuju ei tõstnud ka veekohina suunas liikuvad hiinlaste hordid ega massid kose ääres. Kaigas number kaks. Ja kolmas läks kodarate suunas lendu see hetk kui R. varba vette pani ning veetemperatuuri kui jääkülma kirjeldas. Tegime mõned pildid, kontrollisime, vahepeal polnud vesi soojemaks läinud ning võtsime suuna tagasi linna plaaniga tee peal ennast külma õllega lohutada. Seda me teeäärses, avatud seinaga, kuid rustikaalses (või autentses?) kauplus-toitlustusasutuses ka tegime. Telekast tuli taustaks kohalik tõsieluseriaal, lakke riputatud hällis magas laps ning seinal olid kolme erineva aasta veebruarikuu kalendrid.

Kui kell kuus plaanisime õhtust minna sööma, laekus R. ning teatas, et ostis lisaks veel kilo grenadilli. Life's passion fruit! Sõime buffeeköögivilja, jõime õlut, sõime ära kümme suurt grenadilli, ostsime ööturult ehteid ning lugesime päeva lõppenuks.

Mekongi juveel. Rustikaalsed külad.

 

Panin hommikuks äratuse, et enne suuremat kuuma jooksuringile jõuda. Päikesetõusujärgne Mekong on imeilus ning juba see oli väärt enda kuke ja koidu ajal väljaajamist. Jooksurajad olid ka täna erakordselt populaarsed, peale minu oli liikvel veel vähemalt 5-6 hommikujooksu tegevat turisti.

Peale hommikusööki oli plaan siirduda teisele kaldale kohalike külla, mida A. eile kirjeldas kui "rotten", aga mille kohta R. reisijuht teatas, et tegemist on autentse ning rustikaalse, kommertsist ja turistidest rikkumata külaga, mis on tuntud oma kaunite katuste ning mitmete templite poolest. Ühtlasi pidavat pilet üle jõe maksma olenevalt paadist kas 5.000 või 10.000 kohalikku. Esimene paadimees pakkus, et viib meid üle 50.000 kohaliku eest. Üsna kiirelt sai talle selgeks, et on ilgete koonrite, vabandust, teadlike ja kogenud reisijate otsa sattunud ning hind langes 10.000 peale. Sealt enam alla ei langenud ning kõndisime alla oma privaatpaadi juurde. In no time olime teisel kaldal ning alustasime tutvumist kommertsi ja turistide poolt rikkumata külaeluga. Peale suurema teetolmu ärapühkimist kaubalt selgus, et osta on võimalik oranže plastmasshobuseid, loomaliha, baklažaani ja autojuppe. Ülejäänud müügilette me puhastama ei hakanud ning hakkasime astuma mööda auuli pikimat (ja ainsat)  tänavat. Umbes 500 meetri järel sai tänav otsa ning ees terendasid kaks templit. Mõlemas sissepääsutasu 10.000 kohalikku. Kui buddha seda teaks! Aga korrektsuse huvides olgu mainitud, et mõlemad templid olid seda eurot väärt, isegi kui teine vaid vaadete pärast, mis sealt ülevalt avanesid.

Järgmiseks tegime ebaõnnestunud katse siseneda Royal Palace'isse ning siirdusime seejärel pealelõunasele iluunele, et olla valmis õhtuseks mägitemplivallutuseks. Kella poole viie ringis alustasime retke mäe otsa, et sealt vaadata, kuidas päike Mekongi üle kuldab ning seejärel hõõguvpunasena mäe taha vajub. Selgus, et oleme oma võimeid alahinnanud ning jõudsime mäe otsa tund enne päikeseloojangut. Samas siiski märksa hiljem kui kõik teised Luang Prabangis hängivad turistid. Massi vaadates võinuks arvata, et mõni on lausa Vang Viengist kohale tulnud. Me igal juhul seda loojangut ootama ei jäänud ning läksime alla Mekongi äärde, et paar grillitud kala süüa ning vaadata seda kuldamist ja värki korrus madalamalt. Seni, muide, kuni me üleval olime ning sealt alla jõudsime, oli üks tervisesportlane vähemalt kaks korda treppidest üles ja alla silganud. Loodetavasti ei pidanud ta iga kord piletit ostma.