Raamatukuu jaanuar 2017

Lugemismaht on ilmselgelt langenud. Jaanuaris kolm raamatut:
Dagmar Raudam, Diana Lotus - Minu New York
Jesper Parve - Minu Bali
Victoria Twead - Chicken, Mules and Two Old Fools

Go Blue! Lumi.

Eelviimaseks päevaks Ann Arboris tuli ka lumi maha. Seega jätsin jooksmas käimata ning pakkisin asjad ära.

Ka Scott jättis oma jooksuringi vahele ning läksime selle asemel hoopis sööma. Noh, ma vaikselt hakkan harjuma selle rõõmsa "How are you'ga" siin, aga tänane taimetoidurestorani ettekandja oli täiesti teisest klassist. Need pisikesed tantsu- ja lauluetteasted, mida ta meie laua juures sooritas, ise kinnitades, et niiviisi saab ta omale positiivseid emotsioone tagasi peegeldada, olid liiast isegi Scottile, minust rääkimata. Paraku meilt see Happy-Go-Lucky mingeid peegeldusi ei saanud. Aga söök oli suurepärane. Küpsetatud brie köögiviljadega, friteeritud piprad, grillitud halloumi, seeneravioolid maapähklite ja rooskapsastega.

Kuna Scott oli korduvalt maininud maailma parimaid cupcake'e, siis ma, omal kõht servini täis, tegin ettepaneku jätta magustoit tellimata ning minna võtta hoopis paar cupcake'i. Ja boonuseks oli loomulikult ka sellest toredast ettekandjast kiiremini lahtisaamine.

Cupcake'i kohas ütles tütarlaps, et saab karpi panna kas 2, 4, 6 või 12 cupcake'i. Veel enne kui ma neli jõudsin öelda, oli Scott juba 12 maininud ning esimesed kuus välja valinud. Peale seda kui ma järgmised 6 valisin, võttis ta veel kaks hiiglaslikku küpsist. Noh, et ikka kindel oleks, et meil kuidagi suhkrut vähe ei saaks. Võin kinnitada, et eranditult kõik cupcake'id olid absoluutselt suurepärased.

Ja õhtuks ... tellisime pizza. Mida siis veel, onju :) Kohalejõudnud pizza oli õhukese põhja asemel paksu põhja peal ning seega ootasime täiendavad pool tundi, et ka õige pizza kohale jõuaks.

Go Blue! Kontrastide linn. Men lie. Sobriety sucks.

Kuna teatavasti päeva olulisim toidukord on teatavasti endiselt hommikusöök, siis alustasime researchi, kuhu brunchile minna. Pikast listist tõusis teistest eredamalt esile Honest John's Diner, mis olla Detroidi tuntuim hangover brunch place. Peale check outi sinna me ka suuna võtsime. Hea, et minusugusele poole kohaga taimetoitlasele asja keeruliseks polnud tehtud ning võtsin kreekapärase omleti. Imeline. Kuigi, olgem ausad, väga raske oli mustikapannkookidest mööda vaadata.

Sõitsime ülikooli juurde ning kuna uks oli lahti, läksime kohe ka mingi teaduskonna hoonega tutvuma. Planetaariumisse küll sisse ei saanud, aga loengu- ja seminariruumides ei seisnud keegi tee peal ees.

Nagu meil tavaks, siis katsume põnevamatel majadel ikka ust, et äkki on lahti. Ning nagu tihtipeale, Ficheri teatril uks avanes. Kui ma nüüd õigesti mäletan, ehitati see igavesti luksuslik hoone 1928. aastal ning seda on siiani üllatavalt korras hoitud. Pildistasime esimesel korrusel kõiki kuldseid ning uhkete maalidega seinu kui selgus, et toimumas on tasuta tuur, kus muuhulgas saab ka muidu pööblile suletud kõrgematele korrustele. Liitusime kiirelt tuuriga ning saime boonuseks veel 19. korruse akendest avanevaid vaateid nautida. Panime vaadete põhjal ka oma edasise marsruudi paika.

Peale järjekordsete inimtühjade tänavate läbimist oli aeg paras ka lõunaks ning Scotty Simpsoni Fish & Chips tundus piisavalt hea valikuna. Võtsime kahepeale suure portsu friikaid, praekala ja krevette ning nagu tavaliselt, veeresime välja. Aga enne seda veel uurisime ettekandjalt, kuhu me võiks suuna võtta, et mahajäetud rajoone näha. Scottil oli midagi meeles 8 mile idaotsast. Ettekandja, eluaeg sellestsamast Fish & Chipsist ümber nurga elanuna, ütles, et pole üldse vaja kaugele minna, kohe restorani tagant algab just täpselt see, mida me otsime. Piirkonnad, kus 30-40 aastat tagasi noored pered elasid ning tänavad täis lapsi olid, ning kus nüüd parimal juhul igas viiendas, kehvemal tänavate kaupa mitte üheski majas keegi elab. Üksvahe olevat olnud tegemist ka kõige ohtlikuma piirkonnaga, aga kuna kõik pätid olla nüüdseks pokri pandud, siis nüüd olla seal juba suhteliselt turvaline. Nagu lubatud, nägime tänavate kaupa mahajäetud eramuid, osad osaliselt põlenud, enamus lihtsalt rohtu kasvanud. Siin-seal oli ka paar autot majade ees seismas ning mõni inimene ringi liikumas. Viimaseid võis küll ühe käe sõrmedel üle lugeda.

Tegime linnas veel People Moveriga ringi peale ning vaatasime Detroiti teise korruse kõrguselt.

Õhtul vaatasime Girl on Traini, ühel õnnestus, teisel mitte :)

Go Blue! Road trip to Detroit.

Hoolitsemaks selle eest, et ma ikka oma igapäevase nisu- ja kalorikoguse kätte saaksin, läks Scott sel ajal kui ma üles tõusin ja duši all käisin, pontšikuid tooma. Ja no, et ikka mingit kahtlust tarbitavate kalorite osas poleks, lisas müüja omalt poolt veel mõned, nii, et lauda istudes oli meil ees 6 tavalist mõõtu ja üks topeltsuur pontšik. Võin kinnitada, et igaüks neist erakordselt maitsev.

Plaan oli asjad pakkida ja suund Detroiti võtta. Suhteliselt plaanikohaselt kõik ka toimis. Rebecca andis kaasa soovituse viia mind Eastern Marketile ning seda Scott ka tegi. Ma pole vist juba mitu dekaadi sattunud turule, kus värske kraam on soodsam ja värskem kui poes. Aga kuna kõik tuleb ümberkaudsetest farmidest, siis olid hinnad ca kolmandiku supermarketite omadest. Meie Detroidil oli ka teema - abandoned ja kasiino. Seega suundusime turult kuulsat mahajäetud raudteejaama vaatama. Omal ajal, kui see eelmise sajandi alguses ehitati, oli ta maailma kõrgeim raudteejaam. Alates 90ndate lõpust on ta aga tühjalt seisnud ning nüüd ka okastraadi ümber saanud.

70ndatel oli Detroit, tuntud oma autööstuste tõttu ka kui Motor City üks USA õitsvamaid ja paremal järjel olevaid linnu. Linnas elas sel ajal 1,95 miljonit inimest. 2010. aastaks, kui linnas polnud enam midagi järel endiseaegsest õitsengust ega autotööstustest, elas siin veel 710 000 elanikku. Olukord pole ka praeguseks suurt muutunud. Kõik see on aga tinginud ka meeletu koguse mahajäetud hooneid - linnaosade kaupa on näha nii tühju hiiglaslikke korterelamuid ja kontorihooneid kui ka tänavate ja kvartalite kaupa tühju eramuid. Kui ma mõned nädalad tagasi Scotti käest küsisin, et kas me ikka neisse mahajäetud piirkondadesse ka läheme, arvas ta, et oleneb piirkonnast, et igale poole ta mind ikka ei viiks küll. Ma kahtlustasin, et mu tavapärane outfit pole fancy enough ja pakkusin, et võin oma little black dressi kaasa võtta. Ta arvas selle peale, et ma võiksin oma jooksujalatsid kaasa võtta.

Raudteejaamast mitte kaugel oli Mehhiko ... söögikoht. Teenindus, noh, nagu Mehhikos. Aga toit ka. Suurepärane. Ja õlu oli ka suhteliselt Mehhiko hinnaga.

Tshekkisime ennast hotelli, kus meie 24. korruse aknast avanes vaade Kanadale. So close, yet so far.

Õhtul käisime kasiinos, tõime EATist võikud ja lugesime päeva kordaläinuks.

Go Blue! Nädalavahetus.

Jooksmas käies on endiselt oravaid rohkem kui inimesi.

Poes on siin korvide kõrval niisked salfakad. Et oleks hea korvisangad ära puhastada enne kui korv kätte võtta.

Kus on loetuimate moeajakirjade ajakirjanikud ja fotograafid, ah? Umbes poole söögitegemise pealt hakkas mul uni tulema. Scott pakkus välja, et ma võiks ju kohvi juua. Mida ma aga teha ei viitsinud. St, et juua oleks viitsinud, aga mitte keeta. Pakkus siis, et lähme toome. No selleks tuleks ju riidesse panna. Aga tegemist olla siiski tudengilinnaga ja kedagi ei huvita, kuidas ma riides olen. Panin siis oma koduretuuside ja Scotti suure Michiganidressika juurde saapad jalga ja läksime tanklasse kohvi tooma.

Go Blue! Oravad.

Kuna nüüd oli ka top olemas, siis ei olnud enam mingit põhjust jooksmist edasi lükata. Kell 9 panin riidesse ning tegin ringi Ann Arboris. Veendusin, et oravaid on siin rohkem liikvel kui inimesi. Esimest korda siinviibitud aja jooksul oli ka lund sadama hakanud. Aga ilmselgelt, milleks minna jooksma eile, kui päike paistis kui saab minna ka täna, kui lund sajab.

Lõuna ajal käisime õlut degusteerimas ja glasuuritud brüsseli kapsaid söömas. Ühtlasi astusime sisse ka kirsikauplusse, kuna teatavasti on Michigan Ameerika kirsipeakond. Mul oli ju magnetit vaja. Müüja tundus pikemalt telefoni otsas olevat, mis meile sobis, sest maitsesime läbi kõik degusteerimiseks väljapandud moosid ja šokolaadi sees kirsid.

Astusime sisse ka mingisse Detroidi naha- ja kellakauplusse. Scott arvas, et kallid kellad neil seal, vaatas ühte 900-dollarilist. Kuna mina olin esimese kellana kätte võtnud 2.300-dollarilise, siis minu meelest see 900ne oli nagu poolmuidu saadud. Jäime müüjaga juttu ajama, selline noorem poiss. Kui kuulis, et ma Eestis, siis selgus, et ta on pool aastat mingi kunstikooli projekti raames Muhus elanud. Ja mõnda aega ka Portugalis ja Helsinkis.

Erinevalt New Yorgist õnnestus meil siin ennast pealelõunanäpist ka üles ajada ning õhtust sööma minna. Sõitsime naaberlinna ning sõime kõige maitsvamaid vähikevadrulle, toorest tuunikala, tortillasuppi ja praetud valget kala. Üks meist ka seakõhtu.

Go Blue! Rundschau Ann Arbor. Turist.

Kui juba uued jooksujalatsid ja retuusid olemas, siis ilmselgelt ei saa minusugune kõva sportlane niisama passima jääda. Lippasin veel korra T.J. Maxxist läbi ning ostsin ka topi, et saaks jooksma minna.

Õhtul oli külaskäik plaanis ning tegin kaasa neid, tavapäraselt väga suurepäraseid kaneelirulle toorjuustuglasuuriga. Esiteks oli mul probleem sellesama eilemainitud jahuga. Pärmitainas meenutas pigem muretainast. Ja siis toorjuustuga, mida ma või ja tuhksuhkruga lõpuks siidjaks glasuuriks ei saanudki. Rullide peale läks seega kodujuustu meenutav glasuur. Aga õnneks oli küllakutsuja teinud süüa suuremat sorti alevikule Ruandas ning selle aja peale kui kohviaeg käes, oli kõht nii täis, et see, kuidas üks kaneelirull maitseb, oli ka suhteliselt ükskõik. Iseenesest oli muidugi ettenägelik perenaine ka omalt poolt desserdi ette valmistanud (cannelloonid).

Pealelõunal sain sightseeing jalutuskäigu Ann Arbori ülikoolilinnakus ning kesklinnas. Väga armas :) Muuhulgas ka maailma suurimas maa-aluses raamatukogus. Pildilt on näha juuratudengite poolt kapsaksloetud raamat.