neljapäev, 12. veebruar 2015

Sleep is what happens


Well. Meil oli plaanis hommikul kell 7 ärgata, et jõuda pealelõunaks Pangkori saarele. Ilusad puhtad rannad ja väike tore saar. Kell seitse helises äratus. Vajutasime kinni ja panime veerand üheksaks uuesti helisema. Veerand üheksa vajutasime kinni ja uut enam ei pannud. Kell kümme tegime silmad lahti ning töötasime välja plaan B, mis ei tähendaks tervet päeva täis bussi- ja laevasõite. Sõime cenduli, neid rohelisi nuudleid kookospiimaga, jõime kohvi ja võtsime tagasiteel hotelli veel ühe eriti hea banaaniroti. Ning sõitsime bussiga kolmveerand tunni kaugusel olevasse rannapiirkonda.

"Walking with you is not good for my mendal health" - "?" - "You keep pointing out snakes and rats and now crocodiles me constantly". Nii oligi. Linnas on prügiojad ja ühes sellises ujus krokodillipoeg. Ma ei saa aru, kuidas Steve selliseid tegelasi pidevalt märkab. Paar päeva tagasi oleks ma pimedas peaaegu rotile peale astund.

Ja ilmselgelt tundub mulle, et toit saab hetkel teenimatult vähe tähelepanu. Seega, ülevaade õhtusöögist. Läksime linnapeale, et käia läbi kõik hawker centerid ning süüa kõike head ja paremat, mida seal pakutakse. Esimene ahvatlev käru oli põhimõtteliselt kohe ukse kõrval ning seal pakuti krõbedaid malaisia pannkooke. Traditsiooniline täidis oli purustatud maapähkel magusa maisiga. Aga võimalik oli valida ka banaani-nutella-, nutella-oreo-, juustu- jne pannkooke. Krõbe ümbris ja pähkline täidis olid imehead. Ostsime neid nii sööma minnes kui söömast tulles. Järgmistes lettides sõime mangoshake'i, pisikesi kevadrulle ja rojakit. Viimane erines Kuala Lumpuris pakutust kui öö ja päev. Kui KL-s koosnes rojak saiatükkidest, tofust, natukesest munast ja kurgist, siis siin laoti taldrikule ananass, mango, kurk ja jamss. Kastet pandi ainult natuke liiga palju :) Istusime rojaki ja Carlsbergidega rannas ning vaatasime päikeseloojangut. Kuni kamp hiinlasi tuli otse meie ja loojangu vahele endast pilte tegema. Vahetasime asukohta.

Kommentaare ei ole: