Lii Unt - Illusioonimeistrid
See on raamat, mille ma lugesin lõpuni puhtalt tahtejõuga, sest mulle ei meeldi alustatud raamatuid pooleli jätta. Isegi kui nad halvad on.
Kui "Parim näitleja linnas" oli autori vaimsetest otsingutest Varanasis, siis teine osa "Illusioonimeistrid" pidi andma värvika pildi India argielust, kultuurist ja inimestest. Kahtlemata suur lubadus, aga kui see on kirjas raamatu tagakaanel, siis selleks ajaks peaks ju juba selge olema, kas eesmärk suudeti täita või mitte.
See, mis raamatust välja tuli, ei olnud "värvikas pilt India inimestest", see oli pilt temasugustest turistidest, kes oma vaimsetel rännakutel Varanasi pidama olid jäänud. Raamatu esimesed kaks kolmandikku olid täidetud autori ja erinevate, temast palju nooremate meeste suhetega. Pidevate armumiste ja armukadedushoogudega. Raamatu viimane kolmandik on reisist Kathmandusse, kuhu ta läks taotlema viieaastast India viisat ning mille saamist ta käis paari nädala vältel palumas kõikvõimalikes templites erinevate jumaluste käest.
Kuigi mitte hetkekski ei olnud ta minu jaoks suutnud maalida pilti Varanasist kui kohast, mis minus natukenegi soovi tekitaks sinna minna, selgus raamatu lõpus, et autori meelest on Nepal liiga rusuv ja raske ning ta ei soovinud muud kui saada tagasi kodusesse Varanasi. Põhjus jäi mulle selgusetuks (ainus, mille suudan välja mõelda, on need mehed, kellega ta maja jagas), sest nagu ta kirjutas, selgus lõpuks ikka, et kõik Varanasi pühamehed olid ainult tema ja teiste valgete raha peal väljas. Ning kogu vaimsus vaid kapitalistlik illusioon.
See on raamat, mille ma lugesin lõpuni puhtalt tahtejõuga, sest mulle ei meeldi alustatud raamatuid pooleli jätta. Isegi kui nad halvad on.
Kui "Parim näitleja linnas" oli autori vaimsetest otsingutest Varanasis, siis teine osa "Illusioonimeistrid" pidi andma värvika pildi India argielust, kultuurist ja inimestest. Kahtlemata suur lubadus, aga kui see on kirjas raamatu tagakaanel, siis selleks ajaks peaks ju juba selge olema, kas eesmärk suudeti täita või mitte.
See, mis raamatust välja tuli, ei olnud "värvikas pilt India inimestest", see oli pilt temasugustest turistidest, kes oma vaimsetel rännakutel Varanasi pidama olid jäänud. Raamatu esimesed kaks kolmandikku olid täidetud autori ja erinevate, temast palju nooremate meeste suhetega. Pidevate armumiste ja armukadedushoogudega. Raamatu viimane kolmandik on reisist Kathmandusse, kuhu ta läks taotlema viieaastast India viisat ning mille saamist ta käis paari nädala vältel palumas kõikvõimalikes templites erinevate jumaluste käest.
Kuigi mitte hetkekski ei olnud ta minu jaoks suutnud maalida pilti Varanasist kui kohast, mis minus natukenegi soovi tekitaks sinna minna, selgus raamatu lõpus, et autori meelest on Nepal liiga rusuv ja raske ning ta ei soovinud muud kui saada tagasi kodusesse Varanasi. Põhjus jäi mulle selgusetuks (ainus, mille suudan välja mõelda, on need mehed, kellega ta maja jagas), sest nagu ta kirjutas, selgus lõpuks ikka, et kõik Varanasi pühamehed olid ainult tema ja teiste valgete raha peal väljas. Ning kogu vaimsus vaid kapitalistlik illusioon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar