Nele Siplane - Egiptimaa II
Raamatu teine osa sarnanes suuresti esimesega. Kuigi autori enda sõnade kohaselt oli esimene raamat argielust ja teine sellest, mis argielu eriliseks teeb, siis minusuguse araabia- ja islamivõhiku jaoks olid mõlemad võrdselt erilised :) Teises osas oli natuke rohkem tunda eraelu puudutust ja mõned otsesed pöördumised lugeja poole jätsid mulje, et seda on kirjutatud mõeldes sõpradele ja perele.
Aga mida rohkem ma islamist loen, seda rohkem tekib ka küsimusi ja mõtteid...
* Riietumis- ja enda katmise teema tundub mulle siiski ebaõiglasena. Naised katavad juuksed kinni, kannavad pikki ja laiu riideid, samal ajal kui mehed käivad "seksikates valgetes särkides, ülemine nööp lahti". See oli praegu küll suvaline näide, aga miks see suhtumine nii erinev on?
* Ma saan aru, et islamiusulistes maades üleskasvanud inimestel ei pruugi sellist küsimust ja situatsiooni üldse tekkida, aga kuidas on nende eurooplastega, kes alles täiskasvanuna on usku vahetanud - kui islamis ei tohi naised olla (üksinda?) meeste seltskonnas, kes pole nende abikaasa, sugulane või abikaasa sugulane, siis kas tõesti ei tunta puudust sõpradega kohtumisest?
* Kui vanalt Egiptuses lapsed/noored võivad vastassugupoolega kohtuda vaid vanemate juuresolekul? Küsimus tingitud mõni päev tagasi vaadatud Iraani filmist, kust tütarlaps sai oma üheksandal sünnipäeval naiseks ning ei tohtinud päevapealt (tegelikult tunni täpsusega) enam naabripoisiga mere ääres mängimas käia.
* Kui Nadiin tahaks teismelisena hakata teksaseid ja muid Euroopas tavalisi noorteriideid kandma, kas tal oleks see lubatud või peaks ta ennast siiski traditsiooniliste riietega katma?
* Ma saan aru rollide jaotusest, kus mees käib tööl ja teenib raha ning naine hoolitseb kodu eest. Aga kui naine tahab siiski ülikooli minna? Kuidas siis selle meeste seltskonnas olemisega seis on?
* Palava ilmaga ja rannas (sealjuures ka ujumas käies) enda täielik riietega katmine on kogu mu tolerantsi ja avatuse juures mõistetamatu. Ma ei saa öelda, et ma eriliselt naudiks rannas bikiinide väel olemist, küll aga seda, kui merevesi katmata nahka jahutab. Ma sain aru, et nagunii on meestele ja naistele eraldi ranna-alad, aga isegi nn. naiste paradiisis ei ole lubatud natukest värsket õhku nahale?
* Miks sünnipäevi ei tähistata? Minu meelest on inimese saabumine siia siiski tähistamist väärt sündmus :) Vähemalt senikaua, kuni inimesed ennast vanana ei tunne :)
Ja lõppu veel kaks mitte-islami küsimust:
* Kas pildilisas olev pruutpaar on Nele ja Mohammed?
* Ja miks need raamatud Petrone Prindi Minu-sarjas ei ilmunud? Lihtsalt huvi pärast... :)
Tegelikult oli lugemise ajal veel terve rida teemasid, mille kohta ma tahaks põhjalikumalt teada, aga kuna ma loen enamasti olukordades, kus märkmete tegemine on raskendatud või võimatu, siis märkmeid ei ole ja meeles ka kõike pole :(
Raamatu teine osa sarnanes suuresti esimesega. Kuigi autori enda sõnade kohaselt oli esimene raamat argielust ja teine sellest, mis argielu eriliseks teeb, siis minusuguse araabia- ja islamivõhiku jaoks olid mõlemad võrdselt erilised :) Teises osas oli natuke rohkem tunda eraelu puudutust ja mõned otsesed pöördumised lugeja poole jätsid mulje, et seda on kirjutatud mõeldes sõpradele ja perele.
Aga mida rohkem ma islamist loen, seda rohkem tekib ka küsimusi ja mõtteid...
* Riietumis- ja enda katmise teema tundub mulle siiski ebaõiglasena. Naised katavad juuksed kinni, kannavad pikki ja laiu riideid, samal ajal kui mehed käivad "seksikates valgetes särkides, ülemine nööp lahti". See oli praegu küll suvaline näide, aga miks see suhtumine nii erinev on?
* Ma saan aru, et islamiusulistes maades üleskasvanud inimestel ei pruugi sellist küsimust ja situatsiooni üldse tekkida, aga kuidas on nende eurooplastega, kes alles täiskasvanuna on usku vahetanud - kui islamis ei tohi naised olla (üksinda?) meeste seltskonnas, kes pole nende abikaasa, sugulane või abikaasa sugulane, siis kas tõesti ei tunta puudust sõpradega kohtumisest?
* Kui vanalt Egiptuses lapsed/noored võivad vastassugupoolega kohtuda vaid vanemate juuresolekul? Küsimus tingitud mõni päev tagasi vaadatud Iraani filmist, kust tütarlaps sai oma üheksandal sünnipäeval naiseks ning ei tohtinud päevapealt (tegelikult tunni täpsusega) enam naabripoisiga mere ääres mängimas käia.
* Kui Nadiin tahaks teismelisena hakata teksaseid ja muid Euroopas tavalisi noorteriideid kandma, kas tal oleks see lubatud või peaks ta ennast siiski traditsiooniliste riietega katma?
* Ma saan aru rollide jaotusest, kus mees käib tööl ja teenib raha ning naine hoolitseb kodu eest. Aga kui naine tahab siiski ülikooli minna? Kuidas siis selle meeste seltskonnas olemisega seis on?
* Palava ilmaga ja rannas (sealjuures ka ujumas käies) enda täielik riietega katmine on kogu mu tolerantsi ja avatuse juures mõistetamatu. Ma ei saa öelda, et ma eriliselt naudiks rannas bikiinide väel olemist, küll aga seda, kui merevesi katmata nahka jahutab. Ma sain aru, et nagunii on meestele ja naistele eraldi ranna-alad, aga isegi nn. naiste paradiisis ei ole lubatud natukest värsket õhku nahale?
* Miks sünnipäevi ei tähistata? Minu meelest on inimese saabumine siia siiski tähistamist väärt sündmus :) Vähemalt senikaua, kuni inimesed ennast vanana ei tunne :)
Ja lõppu veel kaks mitte-islami küsimust:
* Kas pildilisas olev pruutpaar on Nele ja Mohammed?
* Ja miks need raamatud Petrone Prindi Minu-sarjas ei ilmunud? Lihtsalt huvi pärast... :)
Tegelikult oli lugemise ajal veel terve rida teemasid, mille kohta ma tahaks põhjalikumalt teada, aga kuna ma loen enamasti olukordades, kus märkmete tegemine on raskendatud või võimatu, siis märkmeid ei ole ja meeles ka kõike pole :(
11 kommentaari:
Tere,
Usun, et mõnelegi oma küsimusele leiad vastuse Nele blogist http://enaguegiptus.wordpress.com/
Mina lõpetasin II osa lugemise eile õhtul ning arvan samuti, et mõlemad osad olid erilised:)
K
Gaili! Sinu arvustusi on alati hästi huvitav lugeda, sest Sa üritad edasi mõelda - miks miski on nii nagu on ja mida on tahetud öelda. Seda mitte ainult raamatute vaid ka filmide arvustamise puhul.
Ühesõnaga, ma proovin sulle enda arusaamade põhjal nendele tekkinud küsimustele vastata.
1. Riietumine - naise keha peetakse atraktiivsemaks, võluvamaks. Kui mehel on särginööp lahti ja naisel on avar dekoltee, siis tõenäoliselt tõmbab naine siiski rohkem tähelepanu oma riietusega kui mees. Aga tegu ei ole muidugi üksnes dekolteega - veetlevaks peetakse ka juukseid ja kui naine on väga ilus, siis võib selleks olla ka nägu. Seda ei tasuks mõista nii, et miks naised peavad oma võlusid katma, et meeste pilgud eemal hoida - see on ebaõiglane. Tegelikult, kui siin elada, kus valdavalt ikkagi kaetakse, siis see, kes väga ei kata, saab väga palju tähelepanu, mis lõppeks muutub lihtsalt häirivaks. Mitmed minu tuttavad, kes üldse moslemid ei ole, katavad end Egiptuses käies rohkem, lihtsalt, et endal oleks mugavam. Eestlastena on seda natuke raske mõista ehk seetõttu, et me mõtleme bikiinide valikul, et kas tavalised või stringid (kuidas keegi muidugi) aga siin mõeldakse, et kas rätik või ka nägu. Tõenäoliselt vaadatakse rannas ikka rohkem neid, kes stringidega päikest võtavad. Ma ei taha kedagi kritiseerida ega hukka mõista, igal ühel oma valikud, aga lihtsalt ühiskonnad on nii erinevad ja paljastamise piirid on erinevad - ehk et mida üks peab alastiolekuks seda teine peab kinnikaetuks ja vastupidi.
2. Meeste seltskond - isalmis ei eksisteeri sellist asja nagu sõprus mehe ja naise vahel, peaks olema mingi muu lüli, näiteks töökaaslane, sõbranna abikaasa vms. Siiski ei ole hea viibida võõra mehega üksi ühes ruumis. Kui Sa pead oma küsimusega silmas, et kas mina konverdina ei tunne puudust meessoost sõpradest, siis vastus on ei.
3. Lapsed - nii siin küll ei ole, et päevapealt enam kohtuda ei tohi. Islami järgi tegelikult on küll nii, et kui naine saab naiseks, siis ei tohiks ta üksinda võõra mehe seltsis olla. Egiptuses aga ikka käiakse seltskonniti tüdrukud ja poisid nt õpilased, sugulased.
4. Siin kannavad noored väga moodsaid riideid - teksad, topid jms, aga nii, et keha on kaetud ja ka juuksed. Oma tütrel laseksin ise valida, nagu ma ise kunagi valisin. Aga juukseid peaks katma.
5. Kui naine tahab ülikooli minna, pole üldiselt probleemi, kui on võimalik (st keegi vaatab laste järele jne.) Mul on mitu tuttavat-sugulast siin, kel väikesed lapsed ja teevad oma magistrit. Mõlemil on lapsehoidjad. Meeste seltskond ei ole ülikoolis probleemiks (üksi ei tohiks olla võõra mehega ühes ruumis).
6. Rand - see, et naised siin riietega ujuvad, tuleneb tegelikult puhtalt kultuurist. Ma ei ole siin väga palju kohalikke randu külastanud, sest elan küll Vahemerele lähedal, aga ikkagi sisemaal. Aga ka kristlased katavad siin end üleni, välja arvatus siis juuksed. Kõrvaltvaatajana võib tunduda, et see on kuidagi rõhuv ja tekkidagi küsimus, et kas pole võimalik kuidagigi siiski ujuda nii nagu meie harjunud oleme. Aga nendel ei tekigi sellist küsimust, sest nad ei ole harjunud sellega, et kogu oma keha teiste ees paljastamine on ok. Ka naiste saunas näiteks kaetakse ennast - ei kõnnita paljalt ringi. Lihtsalt meie arusaam sellest, kui avatud on ok, on erinev. Ma usun nende jaoks tuleb meie mõistes ujumine kõne alla üksnes siis, kui nad on üksi rannas - nt viimase puhkuse ajal käis üks noorpaar varahommikul u 6 ajal seega ujumas.
7. Sünnipäevad - see tuleneb sellest, et sunniitlikud moslemid järgivad prohvet Mohamedi ja tema ei tähistanud seda muud moodi kui paastudes sel arvataval päeval. Seega ütlevad osad õpetlased, et see on uus traditsioon, mis ei ole pärit islamist, niiöelda uuendus, ja kuna uuenduste siisetoomine religiooni on keelatud, siis ei peaks moslemid seda tähistama. Tähistatakse sündi, aga igal aastal sel kuupäeval pidutsedes mitte. Tänapäeval siiski paljud järgivad Euroopa trende ja tähistatakse laste sünnipäevi. Aga mulle tundub, et seda rohkem sel põhjusel, et lihtsalt midagi ette võtta, mitte nüüd selle päeva erilisust.
8. Ei, see ei ole meie pulmapilt, lihtsalt üks pruutpaar, kelle pulmas pildistas fotograaf, kes ülejäänud pildidki tegi. Isiklikult ei tunne neid inimesi.
9. Minu-sarja ideest sai tegelikult kõik alguse. See on suhteliselt pikk jutt (kui sind täpsemalt huvitab, siis loe siit: http://enaguegiptus.wordpress.com/2010/11/08/miks-minu-raamat-ei-ole-minu-raamat/) Lühidalt oli nii, et Epp leidis meid Kätliniga islami saidilt (islam.pri.ee) ja tegi mõlemile pakkumise (Kätlin kirjutas Maroko). Mina jäin esialgu toppama ja kui ma talle lõpuks kirjutasin, et teeme proovi, siis ta oli Kätliniga juba käed löönud ja leidnud veel teisegi Egiptusest kirjutaja, kes ka proovikat tegi. Lõpuks jäi kõik kuidagi õhku - ta ei vastanudki mulle ja ma mõtlesin, et ju siis jäi see teine kirjutaja. Aga mõtted kasvasid ja umbes aasta pärast seda hakkasin blogima mõttega need tekstid raamatuks ikkagi kokku panna, sest Minu Egiptust ei olnud ikka veel ilmunud. Kui raamat koos, täpselt järgmisel päeval, kui ma selle kokku olin kleepinud mõttega sellega veel tööd teha, võttis minuga ühendust EE kirjastus ja käis välja selle mõtte, mis mul juba valmis oli ja nii me käed lõime. Siis kuulis sellest ka Epp ja oli ka huvitatud, aga selleks ajaks kui ta avaldas soovi see Minu sarja panna, oli mul teise kirjastajaga leping juba sõlmitud. Hiljem Epp põhjendas, et ei tahtnud korraga mitut mosleminaist ühte sarja ja muude raamatutega oli ka palju tööd ning see, keda arvasin kirjutavat, ikkagi ei osutunud ka valituks. Nii et kõik sai alguse Minu-sarjast, lihtsalt teostus teises kirjastuses. Nagu saatus ikka ise astub vahele.
Sai küll pikk vastus ja kommentaar, aga kui midagi veel hingel või ma ise millestki valestia aru sain, küsi julgelt ja aitäh arvustamast ja kaasa mõtlemast!
Vabandust, miskipärast tuli tenie kommentaar topelt (ühena ei lasknud läbi, pidin poolitama, nii pikk sai:)).
Aitäh, Kaarin, heade sõnade eest!
Nele, aitäh pikkade vastuste eest!
Mõned mõtted, mis mul veel on...
2. Meeste seltskond - ma tegelikult ei mõelnud kindlasti "rate-laadset" tutvumist vaid pigem just ülikoolikaaslasi, kolleege. Sõbranna mehega üksinda ruumis viibimine pole eriti tolereeritud ka läänemaailmas :))) Mul omal on mitu head meessoost sõpra ülikooliajast, kellega ma aeg-ajalt kohtun ilma igasuguste muude eesmärkideta kui lihtsalt juttu ajada, kinos käia.
1, 4, 5 - mul on kindlasti palju eelarvamusi ja ausalt öeldes nii mõneski asjas hindasin ma seetõttu (naiste) olukorda "hullemaks" kui see vähemalt Sinu raamatute põhjal on. Eks see ole osaliselt seotud nii meedia kui ka loetud ilukirjandusega, teisest küljest ka isiklike tutvustega. Ju käituvad inimesed ka riigiti erinevalt? Mu senised kokkupuuted Saksamaal elavate türklastega on näiteks jätnud oluliselt vabama mulje. Sealt on kindlasti pärit ka mõningad eelarvamused, näiteks mille kohaselt on mehele kõik lubatud :(
6 - Nepalis ma imestasin, kuidas naised ennast nii pesta saavad - ise üleni saridega kaetud, võtavad "dušši" ja šampoonitavad juukseid. Siiani imestan :) Võimalik, et seal oli põhjus selles, et nad pesid ennast nii otse maantee ääres (isegi vabameelne lääne inimene ei peseks ennast sellises kohas ilma riieteta, ma eeldan) ning (osad) majad tundusid olevat liiga kõrgel mäe otsas, et sinna ämbritega veeviimine ära tasuks. Aga see, et inimene läheb sauna ja ei võta riidest lahti, on ikkagi müstika :)
9 - Mul on mõnes mõttes isegi hea meel, et need raamatud Minu-sarja väliselt ilmusid, kuigi müügiedule oleks vist too sari parem olnud... Aga üldiselt on nimetatud sari minu silmis üsna devalveerunud ja tundub, et palju asju antakse välja liiga üle-jala. Ma natuke imestasin ka selle üle kui nüüd Epp kirjutas, et "Minu Egiptus" neil siiski plaanis on.
Kui nüüd religioonidest üleüldiselt rääkida, siis mulle omale tundub kõige hingelähedasem budism ja kõige kaugem kristlus. Ju paikeb islam seal kuskil vahel, koos hinduismiga.
Nonäed, ma mõtlesin ka hiljem oma postituse ja kommentaarid kokku panna, aga Sa oled oma blogis juba ette jõudnud :)
Kusjuures ma olen täheldanud, et internetis suhtlemisel on vabamad reeglid, see tähendab siis kultuurilisest aspektist. Et ikka suheldakse netis armsamaga, sest barjäär on vahel. Aga siit tulebki see vahe, et mida ütleb islam ja mida teevad inimesed. Aga kõrvaltvaataja kirjutab selle kõik islami alla - loogiline, ta ei tea ju teisiti. Tänapäeval on islamimaades kultuur religiooniga siiski rohkemal või vähemal segunenud. Need moslemid, kes on kolinud Euroopasse on niisamuti rohkem või vähem euroopastunud. Euroopas või üldse kusagil teiste reeglitega kultuuriruumis elades ongi üsna tõenäoline, et sa kas hakkad kümne küünega kinni hoidma oma religioonist, kartes seda kaotada, või ajapikku lased vaikselt religioonil ümbritseva mõjul lahtuda. Nii kohtab euroopas väga rangeid ja väga vabameelseid moslemeid - esimesed esindamas ortodoksset islamit ja teised ilmselt on moslemid üksnes nime poolest. Ma olen täheldanud, et kahjuks siiski suurem osa kaotab ennast. Türklastest rääkides, siis nemad on juba oma kodumaal vabameelsemad.
Riietes pesemine ja ujumine tuleneb jah lihtsalt kultuuriti erinevatest arusaamadest, kui palju on normaalne end paljastada. Mõneti seostub see au ja väärikuse küsimusega nende jaoks ja tundub kõrvalt vaadates problemaatilisem, meile muidugi väga võõras, kui tegelikult neile on. Samas on ka siin väga vabameelseid, kes päevitavad ja ujuvad bikiinidega rannas ja kannavad lühikesi riideid - enamasti siis väga kõrgetest ühiskonnakihtidest, kelle jaoks on oluline jälgida Euroopa trende, kuigi ühiskond vaatab sellele viltu. Nii et leidub igasugust mõtlemist igal pool.
Minu-sari on läinud väga laiaks, nad plaanivad väga palju maid ja lisaks veel suurlinnu ja Eesti linnu. Nii suurtes mahtudes paratamatult vist kovad teatud standardid ja Epp ise ka väga enam ei tegele vist, et on võetud inimesed, kes tegelevad ja siis valgubki vist rohkem laiali, kui ei ole ühte inimest ühe nägemusega selle taga. Mina loeks Minu Egiptust huviga siiski, sest ise elan siin ja eks igaüks näeb seda maad oma vaatevinklist, vastavalt sellele milline on tema elu siin, kuigi kindlasti see taust oleks ju sama. Siiski ma mõtlen, et see sari on vajalik just nende lugude pärast, olgu siis kui hästi või halvasti kirjutatud, lugeja maailm avardub millegi võrra ikka.
Aga iseenesest väga tore, et islamimaailm sulle enam nii õõvastav ei tundu. Seda on ikka hea meel lugeda, kui minu raamatud on natuke sellele kaasa aidanud ;)
Ei-ei, islam ei ole mulle õõvastav tundunud, usunditest pigem kristlus, aga isegi selle kohta ma nii karmilt ei ütleks :) Religioonid on alati huvopakkuvad olnud, aga kuidagi satun mõtetega ikka ja jälle just budismi juurde...
Ma ise oleks pakkunud just Türgit kui ühte veendunuimat islamimaad millegipärast. Võimalik, et seetõttu, et Türgi meenub ühena esimestest araabiamaadest. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ega ma täpselt ei oskagi öelda, kus need Araabia piirid jooksevad (isegi Euroopa ja Aasia piir on teinekord hägune, oleneb, kust poolt aadata).
Minu jaoks on Minu-sarjal kaks miinust - esiteks liiga suur Euroopa ja üldse lähiriikide osakaal (ikka tahaks midagi eksootilisemat) ja teiseks tihtipeale kas natuke kobava kirjastiiliga või siis ebaühtlase ülesehitusega raamatud. Aga eks ma seda olen siin blogis juba korduvalt maininud :)
Samas on mul hea meel, et viimasel ajal on Eestis hakanud jälle järjest paremaid reisiraamatuid ilmuma.
Hei, ma ütlen minu-sarja poolelt, et eks kirjastus ikka püüab võimalikult erinevaid maid ja autoreid leida (jah, see on tõsi, et mina ise üksi ei tee seda, olen praegu pigem muude asjadega tegelenud) ning nende kirjutajate taset hoida ja neid harida kirjutamise alal, meil hakkavad uuel aastal ka koolitused sel teemal. See, et Nele ei ilmunud meie sarjas oli kommunikatsioonihäire, lihtsalt ei jaksanud ma suhelda õigel ajal ja kusagilt siis vist tuli kuulujutt, et me äkki ei tahagi, kui ma kirjutasin, siis selguski, et Nele on juba teise kirjastuse näol kosilase leidnud. Mul on igatahes heameel, et mina olin see inimene, kes Nele algatuseks kirjutama õhutas :).
Islam ja budism on oma olemuselt suhteliselt erinevad, religioonidena. Ühe järgija usub paradiisi, teise järgija uuestisündi. Üks õpetab palvetama Jumala poole, teine mediteerima. Aga mõlemad õpetavad ihasid taltsutama, mõlemad õpetavad, et iga halb tegu saab karistatud (islamis Jumala poolt, budismis on karma), mõlemad limiteerivad teatud toite ja mis peamine ja mis kehtib tõenäoliselt iga religiooni puhul - vormivad inimest olemaks parem.
Araablased peavad türklasi üldiselt rahvana mitte väga tugevateks islami järgijateks. Põhimõtteliselt on islamlik suhtumine tugevam üksnes ramadaani ajal. Ma ise olen vähe türklastega kokku puutunud, aga mulle on jäänud mulje, et nad on siiski väga euroopalikud, aga eks sealgi ole kindlasti tõsiusklikke, lihtsalt nii üldises mõttes rahvana pean silmas. Religioonilt on nad küll islamimaa, aga araabia maade hulka Türgit ei arvata, sest seal ei räägita araabia keelt, vaid türgi keelt(vaata siit täpsemalt http://et.wikipedia.org/wiki/Araabia_maad )
Mis puutub nende maade tugevusse islami järgimisel, siis tegelikult on väga raske öelda, kas mõni neist üldse 100% seda teeb. Saudi Araabia väliselt küll ilmselt enim, aga tegelikult on seal pinna all ka palju jama, mis islamisse ei kuulu. Nii ongi väga raske inimeste ja rahvaste näitel rääkida tegelikust religioonist. Kusjuures, islamimaad ei ole alati araabiamaad, näiteks Indoneesia ja see sama Türgigi.
Epp, aitäh, mul on ka hea meel, et ma ikka otsustasin kirjutama hakata, kuigi esialgu selle kommunikatsioonihäire tõttu üritasin mõtet maha suruda, et kui sa juba mulle ei vastanud, küllap siis pole minust mingit asja. Aga nüüd ma ju tean, et iga halb on millekski hea ja et kiirustades oleks see saanud hoopis teine raamat. Ehk nagu Gilbert kirjutab oma raamatus "Abielutõotus", et "kõik on hästi, kõik on hästi, kõik saab alati lõpuks korda" :)
Postita kommentaar