Hiiumaa. Douglas Wellsi kivi otsimas.

Kui Scott paika pani, et Hiiumaale me läheme, siis tahtis ta kindlasti üle vaadata ka selle kivi, mille Hiiumaa Douglas Wellsile pühendas. Meie perenaine otsis raamatust asukoha välja ning päeva esimene peatus oligi Suuremõisa lähedal, et kivi üle vaadata. Kuna meile antud juhised olid nagu sukavarda otsimine heinakuhjast, siis esimese hooga kühveldasime heina laiali täiesti valest kuhjast. Konsulteerisime pahaaimamatult möödajalutanud kohalikega ning saime kätte peaaegu õige suuna. See suund viis meid küll ühe taluhoovi juures olevasse randa, aga ka seal rannas pikutanud lehmade vahelt me kivi ei leidnud. Kuna hoovi tuli ka taluperemees, siis tema teadis täpselt, kus see kivi oli, enne kui kivi all oleva maa uus omanik kivi lihtsalt metsa alla viskas. Sõitsime siis selle maja juurde, käisime läbi kogu hoovi ja hooviümbruse, üritasime isegi ukselt, mis väga kutsuvalt avali oli, hõigata, et äkki on see kiviviskaja vend kodus ning saaks meile näidata, kus ta saare suurimat vaatamisväärsust ladustab, aga ei midagi. Andsime alla ja sõitsime Tahkunasse. Vaatasime tuletorni ja Estonia mälestusmärki ning läksime veel ühte kodukohvikusse. Täpselt Kärdla ja sadama vahele jäi Kodutee kohvik, kus Facebookis olnud reklaami kohaselt pidi saama head ja paremat.

Andsime tellimuse sisse ja maksime ära ning sellega lõppes ka kogu kiirus. Edasi me lihtsalt ootasime ja ootasime ja ootasime. Pannkoogid sai ka suhteliselt kiirelt kätte. Need ammu ära söödud ja Montenegropäraste pannkookide maitsegi meelest läinud (metsmaasikate ja šokolaadiga, kui kedagi peaks huvitama) kui peale pooletunnist ootamist saime kätte burksi. Veel paarkümmend minutit ja juba oli ka kanavarras meie ees. Mul oli ainult hea meel, et me šokolaadilaavakooki ei tellinud, sest terve ooteaja ma sain vaadata, kuidas noormees, kes neid küpsetas, ennastunustavalt oma sõrmi šoksist lakkus.

Olime veel natuke aega Hellamaa kiigeplatsil ning sõitsime siis (mina roolis!) sadamasse. Viimati ma olin enne seda roolis kui Saskia oli ca aastane. Täpsustasin igaks juhuks üle, mis järjekorras need pedaalid nüüd ongi ja sadamasse saime ilusti.

Hiiumaa. Kirsina punavad huuled ja praelest

Hommik algas esmalt sellega, et sooja teki alt välja kobides ning alumisele korrusele minnes pühkisime pliidinuppudelt härmatise maha ning keerasime praeahju maksimumi peale. Selle aja peale kui perenaine omlettide ja võileibadega kohale jõudis, oli temperatuur pliidi läheduses ka plussi saanud ning võis sulejope maha visata ning kohvi juua.

Võtsime suuna läände, käisime 500-meetrisel matkarajal, otsisime militaarjäänukeid, vaatasime Kõpu tuletorni ning otsustasime ka alumise Ristna ranna üle vaadata. Kui metsarada järjest kitsamaks läks ning mina juba ringi vaatasin, et kas vähemalt ümberpööramiskoht tekib (et ei peaks vähemalt kõik need 15 minutit tagasi tagurdama), jõudsime lõpuks pisikesse parklasse ning sealt kohe ka läbi viimase metsajupi pikale ja täiesti asustamata rannaribale. Kuna meil oli siiski agenda, siis poole tunni pärast liikusime edasi Ristna tuletorni juurde, kus käisime ka üleval ning vaatasime neid lõputuid metsasid, merd ja rannaribasid. Ristnas olla ka parimad surfirannad, seega otsustasime ka vabariigi uhkeimad lained üle vaadata. Peaaegu oleks autol põhja alt ära sõitnud ning lainete asemel oli seal vaid rand täis haisvat vetikat.

Kuna kell hakkas juba palju saama, sõitsime Kärdlasse, et osa saada Hiiumaa kodukohvikutest. Valisime välja sellise, kus pakuti praelesta ning kalakotlette. Taustaks kuulasime seda, kuidas kohalik bänd tüdruku kirsina punavatest huultest unistab. Tegime veel tiiru Rannapaargu juurde ja Selverisse ning sõitsime koju. Sest ka otse meie öömaja kõrvalhoovis oli üks suuremat sorti kodukohvik avatud. Kui me kell 8 õhtul otse üle kraavi sinna kohale jalutasime, sai veel maa sees küpsetatud siga, värsket hapukurki ning marjakooki. Kuulasime veel natuke bändi, need hipsterid küll kirsipunaste huulte tõttu magamata öid ei veetnud, aga tore oli ikkagi.

Hiiumaa. Koogid ja päikeseloojangupiknik

Suvel küsisin Scottilt, et kas ta Eestis olles kuhugi saarele ka tahab minna. Olles äsja lugenud raamatut jänki seiklustest Hiiumaal, oli ta vägagi huvitatud nimetatud saare väisamisest. Ostsime piletid augusti esimeseks nädalavahetuseks. Hakkasin siis majutust otsima ning kuna mulle meenus, et Mändjala kämping oli väga kauni männimetsa all, vaatasin alustuseks seda. Paraku olid kaks ainsat vetsuga maja juba ära broneeritud ning meil kummalgi polnud tahtmist duši alla või pissile minekuks ennast kuhugi teise metsaserva sättida. Lisaks oli seal majutuse hinnas vaid üks dušš päevas, kui tahad ennast rohkem pesta, saad kassast žetoone osta. Panin siis hoopis AirBNBs ühe majakese kinni. Kui ma Gerlile Mändjala kohta nördimust jagasin, sest noh, jagatud nördimus on ainult pool nördimust, siis oli ta natuke segaduses ja uuris, et miks ma Hiiumaale minnes üldse majutust Saaremaale otsin. Ilmselt tasub vahest ära, et pesemisolude osas nõudlik olla.

Reede hommikul asusime teele ning esimese asjana läksime Puhtulaiule. Kuna ma olin seda reklaaminud kui maist paradiisi, siis tundus täiesti mõistlik Saaremaa sadam Hiiumaa tee peale jätta. Ma polnud Puhtulaiul vist ligi kümmekond aastat käinud ja võib julgelt väita, et vanasti oli rohi rohelisem ja Puhtulaid maagilisem. Sõitsime Haapsallu, et seal keha kinnitada ja rannapromenaadil jalutada. Valituks sai Hapsal Dietrich, kus me sõime parimaid kooke ever. Koogiletti nähes kaalusime isegi kõik käigud omale kookidest kokku panna, aga võtsime alustuseks siiski kitsejuustusalati ja lõhe-mangosalati. Ning veetsime seejärel 2 suurepärast minutit šokolaadi-mustika- ning maasika-pistaatsikakooke neelates.

Jalutasime veel tuulisel rannal ning sõitsime ära sadamasse. Hiiumaal sättisime ennast oma kodumajutusse sisse, käisime Käina suurimas toidupoes, kus panime omale piknikukorvi kokku ja võtsime suuna Kassarisse. Jalutasime mööda Sääretirpi ja vaatasime ühel pool päikeseloojangut ning teisel pool loojangukumas merd. Istusime lõpuks randa maha, pidasime piknikku, nautisime vaateid ja kuulasime vaikust.

Up North. Kirss tordil.

Kuna hommikusöök olla päeva olulisim eine, siis alustasime päeva piirkonna parimas dineris. Tellisime omale taas keskmise ameeriklase hommikueine kahepeale ning saime liuatäie süüa: mune, peekonit, sai hakklihakastmega, praekartulid ja viil apelsini. Selle kõige peale mahtus ka lõik suurepärast kirsipirukat. Ilmselgelt teab see diner oma võimekust ja väärtusi, sest isegi kodulehel on neil kirjas, et kuigi vahest võib järjekord pikk tunduda, läheb see kiirelt. Teenindajad paistavad olevat saanud ka parima kiirusekoolituse, sest veel enne kui viimase kartuli suhu jõuame pista, on ettekandja jõudnud võtta meie desserditellimuse ning tühja liua kööki viinud. Ajame pirukataldrikult veel viimast kirssi taga kui arve on juba lauale pandud ja meile kaunist päeva jätku soovitud.

Kaunis päev jätkus Cheboyganis, kus pidi olema ilus rand ning matkarada. Kui olime ranna leidmise osas juba alla andnud, jõudsime lõpuks paljutõotavasse parklasse, kust omakorda siis pompöössetest sanitaarruumidest ja tühjast kohvikust mööda nimetatud randa. Rannaks oli väike sodi täis liivariba, kus 60 meetri kiiruskatseks oleks tulnud ümber pöörata ning teistpidi ka tagasi liduda. Matkarajaga läks natuke paremini, saime metsa all kena jalutuskäigu teha ning leidsime ka privaatse valge liivaga ranna, kus oli täpselt ruumi romantiliseks üksteise külge liibunud seismiseks ning järvevaate nautimiseks.

Tegime teel veel kiire pikniku, lillekorjamise ja shoppingu ning sõitsime koju.

Up North. Täna nägime Kanadat

Kõvad planeerijad nagu me oleme, tegime hommikukohvi kõrvale Google Mapsi lahti ja panime päevase plaani kaardil paika. Suurem plaan oli ületada Mackinaw kuulus sild ning veeta päev "Ülemisel Poolsaarel". Googli abiga sai kiirelt selgeks, et peamiselt ootab meid seal ees loodus, palju metsa, rannariba ning kaunis vaated metsale, randadele ja Kanadale. Päeva peale selgus ka, et lisaks loodusele ootavad meid seal linnade nime all väiksemat sorti külakesed.

Käisin hommikul ujumas, panime riidesse ning võtsime suuna sõõrikukohvikule. Varusime omale erinevaid värskeid küpsetisi ning asusime ületama seda silda, mida eile mitme nurga alt vaadatud sai. Peale silda oli plaanis esimene vaatamisväärsus, milleks oli Castle Rock. Tegemist on mäe otsas asuva suure kiviga, millelt avanevad lõputud vaated metsadele, sillale ja Mackinaw linnale. Vaadeteni jõudmiseks kulus üle 200 trepiastme ning rohkelt higi. Vähemalt sai kogu see vaev juba mainitud vaadete näol tasutud.

Järgmisena oli plaanis põige metropoli ehk Sault Ste. Marie'sse, mis on Ülemise Poolsaare suuruselt teine linn. Üks vanemaid asustusi keskläänes pidi pakkuma elamusi nii gurmaanidele kui ka lüüsikruiisihuvilistele. Pealiskaudsete turistidena pidasime piisavaks vaadata lüüse platvormi pealt ning mitte nende vahel laevaga ringi kruiisida. Ühtlasi viskasime pilgu peale ka teisel pool lüüse asuvale Kanadale ning läksime linna peale. Olime targu ratastega, et suurlinnas kandu villi ei peaks kõndima ning ca veerand tunniga oli linnale ring peale kihutatud. Hakkasime tegelema olulisemaga ehk söögikoha otsimisega. Astusime sisse mingisse ägeda nime aga mageda kujundusega kohvikusse ning olime juba peaaegu otsa ringi keeramas kui otsustasime siiski ka menüüga tutvuda ning peale umbes 50 võiku läbilugemist otsustasime, et leiame omale sobiva küll. Jäime mõlemad oma võileibadega äärmiselt rahule ning minu jääkohv oli ka nagu päris. Erinevalt mõnest varasemast korrast, kus mulle on jääkohvi nime all serveeritud kas jääkuubikutega segatud musta kohvi või siis õrna kohvimaitsega pehmet jäätist.

Et täiskõhuga mitte üle pingutada, keerasime sisse esimesse kaunisse randa ning lasime seal pooltunnikese leiba luusse lainemüha kuulates.

Kuna Ülemine Poolsaar on äärmiselt kauni loodusega, pidasime heaks mõtteks ka mõnele matkarajale minna. Valituks sai üks järveäärne rada, mis pidi raja edukalt läbinutele pakkuma muuhulgas maalilisi vaateid. Kõndisime trepist alla ning hakkasime mööda metsarada liikuma. Üsna varsti hakkas meid saatma lainekohin ning lootus, et järgmise põõsa tagant avaneb meile lubatud pitoreskne vaade valgele liivarannale ning vahuste laineharjadega järvele. Looda edasi! Peatselt olime sunnitud ka tempot tõstma ning kergele sörgile üle minema, sest vastasel korral oleks kohalikud sääsed meid elusalt söönud. Kihutasime seda suvalist metsaalust mööda edasi, vaatasime kaarti, et kohe-kohe oleme seal kolmnurgas, kus jõgi suubub järve ning kogu seda ilu saab vaadata rustikaalse silla pealt. Nii enam-vähem ka oli. Jõudsime läbi viimase võsajupi sillani, millele pääs oli laudadega kinni löödud. Kuna entusiastlikku matkajat selline pisiasi ei häiri, ronisime üle ning vaatasime sillalt kõige tavalisemat võsassekasvanud jõeäärt. Varustasime ennast sääskede peletamiseks suurema pundi sõnajalgadega ning pistsime jooksu. Viimase kolmandiku peale jõudes tulid meile vastu kaks naisterahvast, kes lootusrikkalt küsisid, et kas nad on "peaaegu kohal". Kinnitasime neile, et nad ei ole, andsime värvika pildi sellest, mis neid teel ja ees ootab kui nad üldse peaks kohale jõudma ning jätsime nad metsa alla valikuid tegema. Ilmselt uskusid nad, et me lihtsalt üritame osariigi maalilisemaid privaatrandu vaid enda teada hoida ning suundusid siiski retke jätkama. Paras neile!

Kuna kell hakkas juba hilist pealelõunat näitama, otsustasime koskede juurde mitte minna ning otse Paradiisi sõita, mis lubas samuti, et ükski gurmaan nälga ega loodushuviline elamusteta ei jää. Paradiis, nagu selgus, oli külake umbes kümnekonna maja, kalarestorani, toidupoe ja kalaputkaga. Võtsime viimatinimetatust omale portsu värsket praekala ning Scott ka viineripiruka ja kui peale meid poleks sinna turistidehord nelja reisiselli näol kohale vajunud, oleksime vennal poe kala tühjaks ostnud.

Whitefish Point või otse koju tagasi? Kuna Google Maps lubas, et 16 minutiga oleme kohal, et nautida kauneid vaateid Suurjärvele ning ka tuletorni, otsustasime seal siiski ära käia. Tegemist on poolsaare tipuga, kust näeb küll kaunist randa, Suurjärve ja Kanadat, aga ühtlasi on see tipp ka täiesti tuulte meelevallas ning kuna ka tuletorn oli selleks ajaks lukus, siis istusime tagasi autosse ja võtsime suuna Mackinaw linna poole. Vahetult enne silda näitas üks suunaviit "Sillavaate" poole ning tegime kummide vilinal parempöörde. Vaade sillale oli tõesti kaunis.

Mackinaw linn asub Alumise Michigani põhjatipus ning seega saab seal näha nii imelisi päikesetõuse kui ka -loojanguid. Otse järvest ja järve. Hüppasime hotelli juures rataste selga ning pedaalisime randa. Vaatasime silla taha loojuvat päikest, kajakaid, selfisid tegevaid turiste ning läksime lõpuks tagasi hotelli, et rõdul veel kerge õhtueine võtta.

Up North. Päikesetõusurand

Hommik algas enne kukke ja koitu, sest mõni oli omale tööpäeva planeerinud. Kui koit kohale jõudis, siis olin juba vein ühes ja fotokas teises käes rannas ning vaatasin, kuidas päike silmapiiri tagant kerkis. Kella seitsme ajal käisin retseptsioonis omale kohvi toomas ning vaatasin ka lubatud basseini üle. Selleks oli keset parklat olev majake ujula ning väliterrassiga. Just see, mida ma alati soovinud olen - keset parklat lamamistoolidel päikest võtta, heitgaasi hingata ja vaadata, millistele autodele kajakad pihta saavad.

Peale kohvijoomist läksime linna, parkimise auto mugavalt otse piirkonna parima sõõrikukohviku ette ning astusime sisse, et enne vaatamisväärsustega tutvumist keha kinnitada. Väljusime hiigelsuure kaneelirull-sõõrikuga, mis oli kaetud paksu šokolaadikihiga ning kirsipirukaga. Sõõrik kadus nagu esimene lumi ning isegi sõrmed ei kleepunud, nii puhtaks said. Kirsipirukal polnud viga.

Esimeseks vaatamisväärsuseks oli esimene teele jäänud rand, kust vaatasime kuulsat Mackinaw silda, kogupikkusega ca 8km. Kõndisime rannaäärt mööda edasi kuni sillani. Käisime suveniiripoes ja silla all ning tegime seejärel ringi peale ülejäänud linnale. Ring ei tulnud pikk.

Pealelõunaks oli meil plaanis rattamatk Mackinac saarel ning nagu iga mõistlik turist, läksime enne seda sööma. Valituks sai kohalik pruulikoda, mille sööke internetis kiideti. Veel enne kui toitude tellimiseni jõudsime, lugesime menüü pealt, et soovituslik jootraha selle baari töötajatele oleks 8 dollarit ning lisaks võime oma tänulikkust maitsva toidu ja kohapeal pruulitud õlle eest väljendada ka joogiringi väljategemises saali- ja köögitöötajatele. Tellisime kahepeale kaks eelrooga - peekoni, sinihallitusjuustu, kana ja hapukoorega kaetud kartulikrõpsud ning veisetacod. Sellised kattega kartulid on siin riigis igapäevane või igamenüüne asi - friikad on üle valatud juustukastmega või siis nachod guacamole ja juustuga või antud juhul kartulikrõpsud kogu mainitud tavaariga. Kuidas seda kõike süüa, pole samuti keskmisele ameeriklasele mingi teema - näputoidud (või antud juhul käe- ja küünarnukitoidud, sest just sinnani voolab teinekord kaste) on siin täiesti tavalised. Nii tänulikud me kokkadele ja ettekandjale polnud, et soovitud 8 dollarit jootraha jätta ning tervele meeskonnale poole Põhja-Korea relvaeelarve eest jooke välja teha ning peale arve maksmist ning mõistliku jootraha jätmist läksime tagasi hotelli. Mõni meist tegi kerge uinaku.

Jõudsime sadamasse, laadisime ennast ja rattad laeva, istusime nagu viielised esiritta ning maabusime veerand tundi hiljem Mackinac saarel. Tegemist on autovaba saarega, kus liigutakse kas jalgsi, rattaga või hobustega. Rattalaenutus on ilmselt saare peamine sissetulek, sest päevane rattarent maksis 62 dollarit. Minu vanakooli Schwinn sai aga nii mitmeltki kiita. Alustasime saare idakaldast ning tegime esimese peatuse auguga kivi juures, kus avanesid kaunid vaated selgele rohekassinisele veele ning valgetele randadele. Valisime omale ühe välja ning sõitsime sinna. Põhjamaal üleskasvanu käis ka kiirelt ujumas, misjärel tegime ka kerge eine. Sõitsime edasi, vaatasime Mackinaw silda ning veendusime, et läänekaldal on vesi märksa sogasem. Kõndisime veel üles mäkke ning võtsime seejärel suuna tagasi sadamalinna. Sealt tegime veel kiire pedaalimise Grand Hotelli terrassile, kus saime õues imetleda vaateid, mida viimase hetke sooduspakkumist (350 dollarit tuba) kasutanud külastajad said teha oma akendest. Vaatasime rannas päikeseloojangut, ostsime fudge'i (pehme maiustus) ning siirdusime sadamasse, et eelviimase praamiga tagasi sõita.

Ma olin enne siiatulekut kindel, et 4. juulil näen ma kõige vägevamat ilutulestikku ever, aga selgus, et Ann Arbor ülikoolilinnana sellisest tilu-lilust ei hooli ning seega lasti taevasse vaid eraisikute poolt paar üksikut raketti. Täna aga, vahetult enne randumist, pandi aga kaldal kõikidele rakettidele tuli alla ning sadamasse seilates ja veel tükk aega kaldalgi saime vaadata väga võimsat ilutulestikku.