Ostsime eile bussipiletid Trangi, et sealtkaudu Hat Yaisse liikuda. Küsisime veel müüjalt üle, et kaua buss sõidab, kolm tundi? "Ei-ei, nii kaks tundi, oleneb praami järjekordadest". Valisime kella kaheksase väljumise, et varakult kohale jõuda. Hommikul kell 8:30 helistasin piletimüüjale, et kus buss on. Lubati uurida. Kell 8:45 helistasin uuesti. Natuke enne üheksat buss tuli.
Üritasime, muide, ka majutuse eest maksta. Keegi inglise keelt ei osanud ja eriti ei pingutanud ka meist arusaamise nimel. Alles siis kui me kottidega maja ees seisime, said nad aru, et kui nad koheselt oma keelebarjääriga ei tegele, on oht rahast ilma jääda. Saime siiski ära maksta.
Ca kella kümneks oli buss kõik reisijad ja rohkem veel peale korjanud. Kui kolme vaba koha peale oli vaja ära mahutada 6-liikmeline perekond, läks bussis suuremaks tetriseks. Juba bussisolevate reisijate peale, alla ja kõrvale paigutati nende suuri seljakotte. Lisanduvaid reisijaid üritati paigutada nii ette- kui tahapoole. Lõpuks olid kõik siiski peal ja jõudsime omadega sadamasse. Kell oli selleks ajaks kümme läbi. Teoorias olime omadega juba Trangis. Reaalsus aga hoidis meid endiselt Koh Lantal. Kaks praamisõitu ja ca 1,5 tundi maanteel ja kokkuvõttes 4,5 tundi planeeritud stardihetkest hiljem olime Trangis. Ostsime bussipiletid Hat Yaisse (buss pidi väljuma 10 minuti pärast, eksole), natuke süüa ja istusime bussi. Ca pool tundi hiljem hakkasime liikuma. Aga seekord, nagu lubatud, olime kahe tunni pärast kohal.
Et me järgmisel päeval pidime rongiga edasi Malaisiasse sõitma, vaatasime hotelli raudteejaama lähedusest. Esimene, kuhu me sisse astusime, oli küll LP andmetel ka paremaid päevi näinud, aga sellegipoolest sõbraliku teeninduse ja fellow travelleritega kohtumise tõttu reisijate hulgas väga hinnatud. Olgem ausad - ca 20 aastat tühjana seisnud kunagised pioneerilaagrid näevad ka paremad välja. Lõpuks astusime ühte eriti fancy lobbyga hotelli ja kuna neil hinnakiri oli sobiv, jäime sinna. Peale lobby nad muidugi midagi muud üles vuntsima polnud hakanud.
Hat Yai näol olevat tegemist olulise kaubandusmekaga, kus käivad ostlemas nii malaid kui singapurlased. Kõrgelt hinnatud olevat ka nende ööturud. Lootsime parimat. Et lõpuks on midagi ka osta ja mina ju teadupärast ühestki ööturust ilma söömata mööda minna ei saa. Isegi kui ma just olen õhtust söönud. Läksime linna peale. Noh, shoppama ja tänavatoitu nautima. Kaubanduskeskused olid täis kalli hinnaga odavat hiina nailonprahti ja roosat plastmassi. Tõmbasime shopingu to-do-listist maha. Sattusime juhuslikult ühe laheda hiina templi juurde. Ronisime üles katusele ja nautisime vaadet. Veendusime ühtasi, et ega seal suurt midagi vaadata ei ole. Kaart lubas veel purskkaevude väljakut. Kõndisime sinna ja selgus, et keset ringteed oli purskkaev, mis oli ümbritsetud vikerkaarevärviliseks värvitud hekiga.
Hakkasime tagasi kesklinna (ööturud!) suunas liikuma ja sattusime tänavaturule. Kõik need ürdid, puuviljad, tšillid... Felt like heaven. Toppisin kotti sidrunheina ja laimilehti. Juurikaid, mida ma ei tundnud, aga pidasin kurkumiks. Rohelist pipart. Ilus :)
Läksime ka tavalisele turule, aga see haises nii võikalt, et tulime sealt suhteliselt kiiresti uuesti välja. Ööturg oli ... noh, seda ei olnud. Vähemalt sellisel kujul, kui mina harjunud olin, mitte. Aga kuna LP ütles, et meie hotelli lähedal on moslemite tänav, kus on mitmeid häid söögikohti, võtsime suuna sinna. Seda tänavat me ei leidnud. Küll aga leidsime rea absoluutselt ebaisuäratavaid söögikohti ja mõned kohutavalt kallid söögikohad. Lõpuks leidsime ühe, kus ka sõime - hinnad olid mõistlikud ja koht ise tundus ka ok. Portsud olid ülisuured. Maitsesid nii ja naa. Esimest korda Tais olin ma mittevägarahul oma söögiga.
Hiljem tegime veel õlled ühes tänavabaaris. Kõrvallaua seltskonnas oli üks gei väga strippar Marco moodi. Samasuguse ... eee ... mitte eriti mõistliku jutuga ka.
