Roosadest klaaspäritest.
Tallinn,
21.01.2009
kolmapäev, 21. jaanuar 2009
Koorekaramell päikeselisel pealelõunal
Siin ei ole värvid päris õiged, tegelikult näeb välja nagu crème brûlée musta kohviga :)
Tallinn,
21.01.2009
Tallinn,
21.01.2009
Bilbao
DVD-sid koristades ja vaatamata filmide virna nähes, valisin sealt millegipärast Bigas Luna "Bilbao". Ju oli vajadus millegi sürri järele :)
Bigas Luna kinnisideeks ja kireks tunduvad olevat seks, toit ja kõige ülepaisutamine. Ükski tema kolmest filmist, mida ma näinud olen, ei ole neist kolmest puutumata jäänud.
Bilbao - strippar/prostituut, lähivõtteid tegev fotograaf, palju naiseihu, kuum piim ja toores kala :)
Bigas Luna kinnisideeks ja kireks tunduvad olevat seks, toit ja kõige ülepaisutamine. Ükski tema kolmest filmist, mida ma näinud olen, ei ole neist kolmest puutumata jäänud.
Bilbao - strippar/prostituut, lähivõtteid tegev fotograaf, palju naiseihu, kuum piim ja toores kala :)
teisipäev, 20. jaanuar 2009
Walk "Into the Wild"
Järgmist Jon Krakaueri raamatut "Üksindusse" alustasin juba teatava eelarvamusega. Tema eelnevalt loetud raamatu, "Hõredasse õhku" hüplev stiil ja pidev oletuste tegemine olid mul veel värskelt meeles. Ja selles osas ei tulnud ka "pettuda" - raamat algas Chris McCandlessi hukkumise fakti konstanteerimisega ning seejärel liikus edasi-tagasi ülikooli lõpetamisest surmani Alaskal. Kuna raamatus esines lisaks kronoloogilisele mittejärjepidavusele ka palju nimesid, kellega Chris oma kaheaastase hulkurielu jooksul kokku puutus, oli raamat kohati raskesti jälgitav.
Filmidest ja muusikast olin juba mõnda aega tagasi üles korjanud viite filmile "Into the wild". Ma küll alustasin tookord selle filmi vaatamist, aga jäi pooleli. Nüüd, peale raamatu lugemist tundus õige aeg olevat ka film korralikult ära vaadata :)
Film oli lihtsalt võrratult parem kui raamat, eelkõige oli seal emotsiooni. Kuigi jutustatud samas stiilis, kus Alaska-aeg vaheldub lõikudega sellele eelnenud kahest aastast, on ta siiski paremini jälgitav. Alexi / Chrisi roll on suurepäraselt välja mängitud ning erinevalt raamatust, on ta peategelasena vägagi sümpaatne. Sellele aitas palju kaasa filmis taustaks toodud vanemate lahutusplaanid lapsepõlves ja türannist isa, kes muutus kohati isegi vägivaldseks (raamatus oli tegemist rahumeelsete vanematega, kelle maailmavaated siiski Chrisi omadega enamasti ei ühtinud).
Krakaueri kirjastiil meeldib mulle järjest vähem. Ta esitab oletusi, toob sisse ebavajalikku, kiirustab. Chris McCandlessist kirjutatud raamatus oli kolm pikka peatükki, millest esimene oli enne Chrisi "looduse rüppe" kippunud inimestest ning nende ekspeditsioonidest ning kaks järgmist temast, Jon Krakauerist endast - lapsepõlv, perekond, Devils Thumb'i tippu ronimine. Kõik selleks, et paremini mõista Chris McCandlessi. Ma ei saa öelda, et antud peatükid oleksid mõistmisele kuidagi kaasa aidanud. Ja kui juba kirjutada dokumentaalteost, siis tuleks faktide osas eriti täpne olla. Kui neljandal jaanuaril 1993 sai autor läbi Outside'i toimetuse kätte kirja, milles saatja soovis Outside'i seda numbrit, kus kirjutati Chris McCandlessist (jaanuar 1993), siis tekib mul paratamatult küsimus, et mis kuus ilmus ajakirja jaanuarinumber :) 80-aastane meesterahvas näeb/loeb ajakirjast artiklit, kirjutab kirja artikli autorile, saadab selle ajakirja toimetusse, sealt saadetakse see edasi autorile ning autor saab selle juba 4. jaanuaril kätte...
PS. Raamatu tagakaanel on tsitaat Paul Theroux'lt: "Kütkestav lugu idealismist, fantaasiast ja põlislooduse tundmaõppimise tumedast poolest." Mul seisab lugemist ootavate raamatute virnas ka üks P. Theroux' raamat. Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti eelarvamustevabalt lugema hakkan :)
Filmidest ja muusikast olin juba mõnda aega tagasi üles korjanud viite filmile "Into the wild". Ma küll alustasin tookord selle filmi vaatamist, aga jäi pooleli. Nüüd, peale raamatu lugemist tundus õige aeg olevat ka film korralikult ära vaadata :)
Film oli lihtsalt võrratult parem kui raamat, eelkõige oli seal emotsiooni. Kuigi jutustatud samas stiilis, kus Alaska-aeg vaheldub lõikudega sellele eelnenud kahest aastast, on ta siiski paremini jälgitav. Alexi / Chrisi roll on suurepäraselt välja mängitud ning erinevalt raamatust, on ta peategelasena vägagi sümpaatne. Sellele aitas palju kaasa filmis taustaks toodud vanemate lahutusplaanid lapsepõlves ja türannist isa, kes muutus kohati isegi vägivaldseks (raamatus oli tegemist rahumeelsete vanematega, kelle maailmavaated siiski Chrisi omadega enamasti ei ühtinud).
Krakaueri kirjastiil meeldib mulle järjest vähem. Ta esitab oletusi, toob sisse ebavajalikku, kiirustab. Chris McCandlessist kirjutatud raamatus oli kolm pikka peatükki, millest esimene oli enne Chrisi "looduse rüppe" kippunud inimestest ning nende ekspeditsioonidest ning kaks järgmist temast, Jon Krakauerist endast - lapsepõlv, perekond, Devils Thumb'i tippu ronimine. Kõik selleks, et paremini mõista Chris McCandlessi. Ma ei saa öelda, et antud peatükid oleksid mõistmisele kuidagi kaasa aidanud. Ja kui juba kirjutada dokumentaalteost, siis tuleks faktide osas eriti täpne olla. Kui neljandal jaanuaril 1993 sai autor läbi Outside'i toimetuse kätte kirja, milles saatja soovis Outside'i seda numbrit, kus kirjutati Chris McCandlessist (jaanuar 1993), siis tekib mul paratamatult küsimus, et mis kuus ilmus ajakirja jaanuarinumber :) 80-aastane meesterahvas näeb/loeb ajakirjast artiklit, kirjutab kirja artikli autorile, saadab selle ajakirja toimetusse, sealt saadetakse see edasi autorile ning autor saab selle juba 4. jaanuaril kätte...
PS. Raamatu tagakaanel on tsitaat Paul Theroux'lt: "Kütkestav lugu idealismist, fantaasiast ja põlislooduse tundmaõppimise tumedast poolest." Mul seisab lugemist ootavate raamatute virnas ka üks P. Theroux' raamat. Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti eelarvamustevabalt lugema hakkan :)
pühapäev, 18. jaanuar 2009
Raske Jaki kohvik
Jaanuar on siiani olnud rohkem või vähem reisiraamatukuu. Alec Le Sueuri "Hotell maailma katusel. Viis aastat Tiibetis" jätkas nimekirja.
Läbi huumoriprisma on Le Sueur kirjutanud oma elust turundusjuhina Lhasa Holiday Innis, hotellis, mille juhtimisest on tõenäoliselt inspiratsiooni saanud Fawlty Towersi loojad. Põgusalt on ka taustainfot Tiibeti ajaloo kohta, kuid reisijuhi kirjutamine ei olegi olnud autori eesmärk. Ta tõi võimalikult vähe sisse ka isiklikku elu, pidades lugeja jaoks arvatavasti huvitavamaks üldist elu Tiibetis, töötingimusi, kohalike inglise keelt jmt. Näiteks elas suurem osa hotelli töötajatest hotellis ning kui talveperioodil oli hotelli täituvus alla 20%, siis lülitati terves majas (sh tubades, kus viibisid need vähesed turistid ja elasid töötajad ning töö- ja toitlustusruumides) küte välja. Talvises Tiibetis oli temperatuur tihti nulli ringis... Hotelli pesumajal olid küll kõige kaasaegsemad pesumasinad kogu Tiibetis, kuid kasutatava pesupulbri tõttu muutusid täiesti korralikud riideesemed äratundmatust materjalist halliks räbalaks. Lhasa trükikoda reklaamis ennast kui moodsaid Läänest imporditud trükimasinaid omav ettevõte, kuid jättis mainimata, et humanitaarabina saadud moodne sisseseade seisis seina ääres presendi all ning trükitöid teostati endiselt vanamoodsal moel.
Ma ei saa alati aru tõlkija eesmärkidest kui tõlgitakse ära kohanimed. Restorani nimi "Raske Jaki kohvik" tundus mulle kummaline seni, kuni jõudsin lauseni, mis viitas selle sarnasusele tuntud restoraniketiga. Siis meenusid ka Nepalis müüdud T-särgid "Hard Yak Cafe" kirjade ja logodega :)))
Aga raamat on väga-väga naljakas ja astub selles osas tihedalt "Are you experienced" kandadele.
Läbi huumoriprisma on Le Sueur kirjutanud oma elust turundusjuhina Lhasa Holiday Innis, hotellis, mille juhtimisest on tõenäoliselt inspiratsiooni saanud Fawlty Towersi loojad. Põgusalt on ka taustainfot Tiibeti ajaloo kohta, kuid reisijuhi kirjutamine ei olegi olnud autori eesmärk. Ta tõi võimalikult vähe sisse ka isiklikku elu, pidades lugeja jaoks arvatavasti huvitavamaks üldist elu Tiibetis, töötingimusi, kohalike inglise keelt jmt. Näiteks elas suurem osa hotelli töötajatest hotellis ning kui talveperioodil oli hotelli täituvus alla 20%, siis lülitati terves majas (sh tubades, kus viibisid need vähesed turistid ja elasid töötajad ning töö- ja toitlustusruumides) küte välja. Talvises Tiibetis oli temperatuur tihti nulli ringis... Hotelli pesumajal olid küll kõige kaasaegsemad pesumasinad kogu Tiibetis, kuid kasutatava pesupulbri tõttu muutusid täiesti korralikud riideesemed äratundmatust materjalist halliks räbalaks. Lhasa trükikoda reklaamis ennast kui moodsaid Läänest imporditud trükimasinaid omav ettevõte, kuid jättis mainimata, et humanitaarabina saadud moodne sisseseade seisis seina ääres presendi all ning trükitöid teostati endiselt vanamoodsal moel.
Ma ei saa alati aru tõlkija eesmärkidest kui tõlgitakse ära kohanimed. Restorani nimi "Raske Jaki kohvik" tundus mulle kummaline seni, kuni jõudsin lauseni, mis viitas selle sarnasusele tuntud restoraniketiga. Siis meenusid ka Nepalis müüdud T-särgid "Hard Yak Cafe" kirjade ja logodega :)))
Aga raamat on väga-väga naljakas ja astub selles osas tihedalt "Are you experienced" kandadele.
laupäev, 17. jaanuar 2009
reede, 16. jaanuar 2009
On the wings of the wind
Suured klaashelmed, mis meenutavad tuules lehvivaid palvelippe valgetel stuupadel ja lumiste mäetippude taustal :)
Tallinn,
16.01.2009
Tallinn,
16.01.2009
neljapäev, 15. jaanuar 2009
We are meant for each other and not meant for each other
Sattusin just enne kinnominekut lugema Postimehest artiklit filmi "Vicky Cristina Barcelona" kohta. Ah, et filmi sügavust mõõdetakse selle järgi, kui õnnetu lõpp on? Ja, et Barcelonasse minnakse ainult väga suurest igavusest? Ja mõne riigi kohta lõputööd kirjutades tuleb iseenesestmõistetavana selle riigi keelt osata?
Ma olin peale artikli lugemist ja enne filmi nägemist natuke pettunud, et Barcelonast, ühest minu lemmiklinnadest "vilksatavad vaid Brati lennuväli, paar panoraami ja Antoni Gaudí projekteeritud maja", sest otseloomulikult ma lootsin näha tuttavaid tänavaid, vanu häid kohvikuid, Gaudít. Mh, loomulikult ma nägingi neid :) Mida võis Evelyn Kaldoja oodata? Lonely Planeti linaversiooni? Barcelona vabameelne, eklektiline, samas soe õhustik oli suurepäraselt edasi antud.
Ma ei suuda ka meenutada, et kummalgi "igavlevatest tšikkidest" oleks olnud suuri tundeid Juan Antonio vastu. Pigem sai Vicky aru, et turvaline tulevik usaldusväärse ja täiesti etteaimatava mehega ei pruugi olla just see, mida ta omale soovib ja et ootamatused annavadki elule värvi. Cristina seevastu elas lihtsalt oma vabameelset elu, jagades voodit nii Juan Antonio kui ka tolle endise abikaasaga.
Selgusetuks jäi ka, miks peaks Juan Antonio oma Oviedos, Astuurias elava isaga katalaani keelt rääkima :)
Üldiselt oli selline mõnus kerge film. Mingit suurt sisu ma sealt ei oodanud ega ka ei saanud. Film valikutest, unistustest, nende muutumisest ja julgusest. Ma arvan, et aja jooksul, erinevatel eluperioodidel oleksin ma ennast samastanud nii Vicky kui Cristinaga.
"Only unfulfilled love can be romantic" - kõlab küll tegelikult natuke küüniliselt, aga nii ta vist ongi...
PS. Neid pilte, mida Cristina tegi Park Güellis lastest ja pärast mingi seina ääres Maria Elenast oma digikompaktiga, ilmutas ta hiljem pimikus :D
Ma olin peale artikli lugemist ja enne filmi nägemist natuke pettunud, et Barcelonast, ühest minu lemmiklinnadest "vilksatavad vaid Brati lennuväli, paar panoraami ja Antoni Gaudí projekteeritud maja", sest otseloomulikult ma lootsin näha tuttavaid tänavaid, vanu häid kohvikuid, Gaudít. Mh, loomulikult ma nägingi neid :) Mida võis Evelyn Kaldoja oodata? Lonely Planeti linaversiooni? Barcelona vabameelne, eklektiline, samas soe õhustik oli suurepäraselt edasi antud.
Ma ei suuda ka meenutada, et kummalgi "igavlevatest tšikkidest" oleks olnud suuri tundeid Juan Antonio vastu. Pigem sai Vicky aru, et turvaline tulevik usaldusväärse ja täiesti etteaimatava mehega ei pruugi olla just see, mida ta omale soovib ja et ootamatused annavadki elule värvi. Cristina seevastu elas lihtsalt oma vabameelset elu, jagades voodit nii Juan Antonio kui ka tolle endise abikaasaga.
Selgusetuks jäi ka, miks peaks Juan Antonio oma Oviedos, Astuurias elava isaga katalaani keelt rääkima :)
Üldiselt oli selline mõnus kerge film. Mingit suurt sisu ma sealt ei oodanud ega ka ei saanud. Film valikutest, unistustest, nende muutumisest ja julgusest. Ma arvan, et aja jooksul, erinevatel eluperioodidel oleksin ma ennast samastanud nii Vicky kui Cristinaga.
"Only unfulfilled love can be romantic" - kõlab küll tegelikult natuke küüniliselt, aga nii ta vist ongi...
PS. Neid pilte, mida Cristina tegi Park Güellis lastest ja pärast mingi seina ääres Maria Elenast oma digikompaktiga, ilmutas ta hiljem pimikus :D
kolmapäev, 14. jaanuar 2009
"Tõus" hõredasse õhku
"Into thin air" kommentaarides soovitati mul lugeda ka Anatoli Bukrejevi raamatut "Tõus. Traagilised ambitsioonid Everestil" sama ekspeditsiooni kohta.
Krakauer oli maalinud Bukrejevist, teise grupi ühest giidist, pildi kui inimesest, kelle tegevuse(tuse) tõttu tragöödia toimus. Umbes pool aastat peale Krakaueri raamatut ilmub Bukrejevi selgitus, kirja panduna G. Weston DeWalti poolt. "Tõus" on puhtalt Bukrejevi raamat - mida Bukrejev tegi, mida ta arvas, et tuleks või tulnuks teisiti teha. Ei lahatud gruppe, kliente. Ei toodud mängu minevikke ja oletusi.
Mind häiris natuke raamatu algus, kus räägiti pidevalt kui raske on vene alpinistidel peale Nõukogude Liidu lagunemist. Aastad olid siis 1995-1996 juba ja NL lagunemisest üksjagu aega möödas... Ka Bukrejevi kohatine ülistamine ("Bukrejev oma treenitud silmaga" jmt) ei tundunud sarnasele raamatule kohane olevat.
Aeg-ajalt esitati liialt palju ebaolulisi fakte (kellega Bukrejev enne ekspeditsiooni juhuslikult kohtus, mainides ära isegi nende nimed jmt).
Samas oli Bukrejevi raamat keskendunud Bukrejevile ja tema tegemistele, mida kajastati kronoloogiliselt loogilises järjekorras, samal ajal kui Krakaueri raamat algas katastroofiga, liikus siis aasta-paar ajas tagasi, tuli uuesti 1996 aasta kevadesse, läks siis klientide minevikku jne. Bukrejev jäi kuni katastroofi päevani nö. oma grupi juurde ja tõi Rob Halli meeskonna alles siis mängu, kui kahe grupi saatused segunesid. Seetõttu oli sündmusi ka lihtsam jälgida (Krakaueri omas kadus mul pidevalt ülevaade sellest, kes on kes).
"Tõus" ei ole küll ilukirjanduslik tippsaavutus, pigem sündmuste dokumenteerimine (sisaldades ka intervjuusid ja vestluste salvestisi), kuid sündmuste järjestus oli loogilisem kui Krakaueril ja seetõttu oli ka lihtsam lugeda. Weston DeWalti tekstid vaheldusid Bukrejevi sõnadega, mis vahepeal häiris, kuna lõigud kippusid ühe-kahelauseliseks minema, aga üldiselt oli ülesehitus hea. Raamatu lõpus oli ära toodud kirjavahetust, retsensioone, ekspeditsiooni arutelu salvestus. Kokkuvõttes jäi raamat kuhugi ilukirjanduse, dokumentaalteostuse, õigustuse vahele.
Ma alustasin selle lugemist võrdlemisi suure eelarvamusega, sest mulle üldiselt sellised vaidlused, õigustamised, selgitused ja süüdistused ei meeldi. See kõik on kellegi teise elu ja ma ei taha teiste probleemidesse "sattuda". Aga vaatamata eelarvamusele ja kohatisele kiidulaulule muutus Bukrejev raamatu lõpuks mulle oluliselt sümpaatsemaks kui seda oli Krakauer, kelle suhtes mul tema raamatut lugedes erilisi emotsioone ei tekkinud. Ma ei tea, kuidas kõik juhtus ja keda uskuda, aga kui üks esitab pidevalt oletusi (ka selle kohta, mida ta ei kuulnud ega näinud) ja teine kirjutab sellest kui ise läbielatust, siis paraku kõlab see teine usutavamalt. Isegi kui tõendeid pole.
Krakauer oli maalinud Bukrejevist, teise grupi ühest giidist, pildi kui inimesest, kelle tegevuse(tuse) tõttu tragöödia toimus. Umbes pool aastat peale Krakaueri raamatut ilmub Bukrejevi selgitus, kirja panduna G. Weston DeWalti poolt. "Tõus" on puhtalt Bukrejevi raamat - mida Bukrejev tegi, mida ta arvas, et tuleks või tulnuks teisiti teha. Ei lahatud gruppe, kliente. Ei toodud mängu minevikke ja oletusi.
Mind häiris natuke raamatu algus, kus räägiti pidevalt kui raske on vene alpinistidel peale Nõukogude Liidu lagunemist. Aastad olid siis 1995-1996 juba ja NL lagunemisest üksjagu aega möödas... Ka Bukrejevi kohatine ülistamine ("Bukrejev oma treenitud silmaga" jmt) ei tundunud sarnasele raamatule kohane olevat.
Aeg-ajalt esitati liialt palju ebaolulisi fakte (kellega Bukrejev enne ekspeditsiooni juhuslikult kohtus, mainides ära isegi nende nimed jmt).
Samas oli Bukrejevi raamat keskendunud Bukrejevile ja tema tegemistele, mida kajastati kronoloogiliselt loogilises järjekorras, samal ajal kui Krakaueri raamat algas katastroofiga, liikus siis aasta-paar ajas tagasi, tuli uuesti 1996 aasta kevadesse, läks siis klientide minevikku jne. Bukrejev jäi kuni katastroofi päevani nö. oma grupi juurde ja tõi Rob Halli meeskonna alles siis mängu, kui kahe grupi saatused segunesid. Seetõttu oli sündmusi ka lihtsam jälgida (Krakaueri omas kadus mul pidevalt ülevaade sellest, kes on kes).
"Tõus" ei ole küll ilukirjanduslik tippsaavutus, pigem sündmuste dokumenteerimine (sisaldades ka intervjuusid ja vestluste salvestisi), kuid sündmuste järjestus oli loogilisem kui Krakaueril ja seetõttu oli ka lihtsam lugeda. Weston DeWalti tekstid vaheldusid Bukrejevi sõnadega, mis vahepeal häiris, kuna lõigud kippusid ühe-kahelauseliseks minema, aga üldiselt oli ülesehitus hea. Raamatu lõpus oli ära toodud kirjavahetust, retsensioone, ekspeditsiooni arutelu salvestus. Kokkuvõttes jäi raamat kuhugi ilukirjanduse, dokumentaalteostuse, õigustuse vahele.
Ma alustasin selle lugemist võrdlemisi suure eelarvamusega, sest mulle üldiselt sellised vaidlused, õigustamised, selgitused ja süüdistused ei meeldi. See kõik on kellegi teise elu ja ma ei taha teiste probleemidesse "sattuda". Aga vaatamata eelarvamusele ja kohatisele kiidulaulule muutus Bukrejev raamatu lõpuks mulle oluliselt sümpaatsemaks kui seda oli Krakauer, kelle suhtes mul tema raamatut lugedes erilisi emotsioone ei tekkinud. Ma ei tea, kuidas kõik juhtus ja keda uskuda, aga kui üks esitab pidevalt oletusi (ka selle kohta, mida ta ei kuulnud ega näinud) ja teine kirjutab sellest kui ise läbielatust, siis paraku kõlab see teine usutavamalt. Isegi kui tõendeid pole.
teisipäev, 13. jaanuar 2009
Jäälilled ja maasikad ilma šampuseta
Esimesed tellimused on valmis :) Muuhulgas otsustasin nüüd ehtekomplektidele ka nimesid hakata panema :D "Jäälilled" ja "Maasikad ilma šampuseta" siis seekord.Tallinn,
12.01.2009
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Päikesetõus Himaalajas
Viimasel ajal raamatuid lugedes meenub mulle kooliaeg ja ma tunnen üha rohkem, kui vähe ma tegelikult õpitut suutsin reaalse eluga siduda. Üldiselt oli sel ajal suhteliselt tuim asjade meeldejätmine ja kui peale vastamist/kontrolltööd/eksamit antud teemat enam ei puudutanud, siis oli kõik õpitu kiirelt peast pühitud. Eranditeks olid üksikud ained näiteks matemaatika või keelte näol, kus iga uus teave põhines varasemale ning seetõttu toimus pidev kordamine. Samal ajal on minu teadmised geograafiast, ajaloost ja religioonist pehmelt öeldes olematud. Me oleme harjunud imestama, kuidas ameeriklaste jaoks on "üks Euroopa kõik" ning nad ei suuda siinseid riike eristada. Pean tunnistama, et mina suudan vast pooled Aafrika riigid kaardil enam-vähem õigesse kohta paigutada.
Britta Dasi raamat"Päikesetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis" oli ühest küljest tore reisikiri, teisest küljest andis taas uut infot nii hinduismi kui budismi kohta. Ta ei olnud küll nii informatiivne kui Roy Strideri "Himaalaja lood" ega Patricia McCormicku "Sold" või isegi Kiran Desai "Kaotuse pärand", aga sisaldas piisavalt palju sellist infot, mille mitteteadmine tekitas minus piinlikkust.
Britta Dasi raamat"Päikesetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis" oli ühest küljest tore reisikiri, teisest küljest andis taas uut infot nii hinduismi kui budismi kohta. Ta ei olnud küll nii informatiivne kui Roy Strideri "Himaalaja lood" ega Patricia McCormicku "Sold" või isegi Kiran Desai "Kaotuse pärand", aga sisaldas piisavalt palju sellist infot, mille mitteteadmine tekitas minus piinlikkust.
laupäev, 10. jaanuar 2009
Into thin air
Jon Krakaueri "Hõredasse õhku" meenutas mulle alguses natuke Peter Matthieseni "Lumeleopardi". Lugu on samamoodi tõsieluline, kirjeldab mägesid, lund ja raskeid tingimusi.
1996 aasta mais toimunud Everesti vallutamise ekspeditsioonidel hukkus paari päeva jooksul rekordarv tippupürgijaid. Jon Krakauer, kes oli ise samuti ühe meeskonna liige, kirjeldab toimunut oma pilgu läbi ning üritab arutada, miks õnnetus juhtus ning mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Kuigi "lõpp" on algusest peale teada ning veel enne loo enda juurde jõudmist juhatatakse raamat sisse hukkunute nimede ja piltidega, haarab jutustus siiski endasse. Ei ole hingematvaid looduskirjeldusi, on teekonnal esilekerkivad raskused. On kaaslased, giidid, taustalood. Viimased kipuvad kohati liiga põhjalikud olema. On spekulatsioone. Ja see on see osa raamatust, mis mulle ei meeldinud. Mulle tundus see ühest küljest tagantjärele targutamisena (vaatamata sellele, et autor rõhutas pidevalt seda, et ta ei teinud ka ise piisavalt), teisest küljest giidide liialt negatiivses valguses näitamisena. Kui raamatu lõpus olid katkendid talle saadetud kirjadest, siis ühe hukkunud giidi õe kirjutatu - "SINUL on nüüd kindlasti üleloomulik võime täpselt teada, mis toimus iga üksiku ekspeditsiooni liikme peas ja südames" - vastas täpselt sellele, mida ma raamatu lõpus isegi lugedes tundsin.
1996 aasta mais toimunud Everesti vallutamise ekspeditsioonidel hukkus paari päeva jooksul rekordarv tippupürgijaid. Jon Krakauer, kes oli ise samuti ühe meeskonna liige, kirjeldab toimunut oma pilgu läbi ning üritab arutada, miks õnnetus juhtus ning mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Kuigi "lõpp" on algusest peale teada ning veel enne loo enda juurde jõudmist juhatatakse raamat sisse hukkunute nimede ja piltidega, haarab jutustus siiski endasse. Ei ole hingematvaid looduskirjeldusi, on teekonnal esilekerkivad raskused. On kaaslased, giidid, taustalood. Viimased kipuvad kohati liiga põhjalikud olema. On spekulatsioone. Ja see on see osa raamatust, mis mulle ei meeldinud. Mulle tundus see ühest küljest tagantjärele targutamisena (vaatamata sellele, et autor rõhutas pidevalt seda, et ta ei teinud ka ise piisavalt), teisest küljest giidide liialt negatiivses valguses näitamisena. Kui raamatu lõpus olid katkendid talle saadetud kirjadest, siis ühe hukkunud giidi õe kirjutatu - "SINUL on nüüd kindlasti üleloomulik võime täpselt teada, mis toimus iga üksiku ekspeditsiooni liikme peas ja südames" - vastas täpselt sellele, mida ma raamatu lõpus isegi lugedes tundsin.
Vürtsine
Need imeilusad suured ja värvilised India helmed meenutavad mulle natuke erinevaid Aasiapäraseid vürtse, mis on sama intensiivsed ja haaravad sind oma lõhnade ja maitsetega endasse. Esiplaanil on selle käevõru lemmikhelmes :)
Paar päeva tagasi tegin lahti ühe Nepalist toodud Yogi tee, millest sai juba kannus tõmmates minu lemmiktee. Ta lõhnab täiesti imeliselt ja maitseb samuti. Ma ei kinkinud seda ära ainult seetõttu, et kott millesse tee oli pakitud, oli nii armas, et ma ei raatsinud ;)
Tallinn,
10.01.2009
Paar päeva tagasi tegin lahti ühe Nepalist toodud Yogi tee, millest sai juba kannus tõmmates minu lemmiktee. Ta lõhnab täiesti imeliselt ja maitseb samuti. Ma ei kinkinud seda ära ainult seetõttu, et kott millesse tee oli pakitud, oli nii armas, et ma ei raatsinud ;)
Tallinn,
10.01.2009
reede, 9. jaanuar 2009
Feeling Asia
Ma ei saa endiselt Aasia ehete lummusest üle. Komplekt on India helmestest - palju värve, kulda, hõbedat, tolmu ja sära. Päris rahul ei ole, komplekt jääb ootama aega, kui ta õnnestub antiikpronkstraadile ümber teha ;)
Ebayst ootan Tiibeti palveveskiga ripatsit ja veel üht-teist. Kohalikes Universaal Universumites käin suuri ja imeliselt ilusaid klaashelmeid hankimas.
Tallinn,
09.01.2009
Ebayst ootan Tiibeti palveveskiga ripatsit ja veel üht-teist. Kohalikes Universaal Universumites käin suuri ja imeliselt ilusaid klaashelmeid hankimas.
Tallinn,
09.01.2009
kolmapäev, 7. jaanuar 2009
Pärlipüüdja
Ma ei saa jätta näitamata ühte väga toredat jõulukingitust :) Ma luban sellele pärlile ilusama kee taha teha ;)
Tallinn,
07.01.2009
Tallinn,
07.01.2009
Otse Aasiast
Juba mõnda aega oli soov teha midagi aasiapärast, midagi sellist nagu ma nägin Nepali ehtelettidel, aga kord ei olnud sobivaid helmeid, kord õiget ideed. Täna sain Universaal Universumist peotäie suuremat sorti India helmeid, Tartust Roosi ärist olin varunud hõbedasi plastikhelmeid ning kasutasin ka nahkpaela. Tulemusega jäin täitsa rahule :) Päriselt on idamaisem kui pildil tundub. Ja tundus õige idee panna ta Nepalist toodud jakivillase pleedi peale ;)
Tallinn,
07.01.2009
Tallinn,
07.01.2009
Kabuli raamatukaupmees
Mulle tundub, et ma olen väga kriitiliseks muutunud :) Aga kui ma olen midagi väga head hiljuti lugenud, siis paratamatult ootan igalt järgmiselt ka vähemalt ligilähedast taset. Samas on ilmselge, et kõik raamatud ei ole ülivõrdes.
"Kabuli raamatukaupmehe" korjasin üles vist Khaled Hosseini raamatu lõpust soovitatavate raamatute nimekirjast ning ootasin midagi vähemalt sama haaravat. Raamat andis küll väga põhjaliku ülevaate Afganistani inimestest, traditsioonidest, lähiajaloost, kuid mõjus pigem dokumentalistikana (mis ta suuremalt jaolt muidugi ka oli) kui ilukirjandusliku romaanina.
Reportaažist oli võimalik lugeda kirjandusfanaatikust perepeast, kes türanniseeris nii oma õdesid-vendi kui poegi. Tema vaevalt üle kümneaastased pojad töötasid ta kauplustes 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Nad olid koolis käinud paar aastat kui sedagi. Ta jättis oma esimese naise ja tollega saadud tütre Pakistani kui ülejäänud perega peale sõda Afganistani tagasi kolis. Tema 18-aastane õde tõusis hommikul kell 5, et kui mehed ärkavad ja tööle hakkavad minema, oleks söök laual ja läks magama alles siis kui kõik oli ära koristatud ja kõik teised ammu magasid.
Kuna ma olen Afganistani temaatikaga viimasel ajal üsna palju kokku puutunud, siis midagi väga uut ma sealt raamatust teada ei saanud, mõningate teemade puhul läks autor lihtsalt rohkem süvitsi kui teistes minu loetud raamatutes.
Afganistani teemal on endiselt mu raamatusoovitus Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" ja filmisoovitus Mark Fosteri "Kite runner".
"Kabuli raamatukaupmehe" korjasin üles vist Khaled Hosseini raamatu lõpust soovitatavate raamatute nimekirjast ning ootasin midagi vähemalt sama haaravat. Raamat andis küll väga põhjaliku ülevaate Afganistani inimestest, traditsioonidest, lähiajaloost, kuid mõjus pigem dokumentalistikana (mis ta suuremalt jaolt muidugi ka oli) kui ilukirjandusliku romaanina.
Reportaažist oli võimalik lugeda kirjandusfanaatikust perepeast, kes türanniseeris nii oma õdesid-vendi kui poegi. Tema vaevalt üle kümneaastased pojad töötasid ta kauplustes 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Nad olid koolis käinud paar aastat kui sedagi. Ta jättis oma esimese naise ja tollega saadud tütre Pakistani kui ülejäänud perega peale sõda Afganistani tagasi kolis. Tema 18-aastane õde tõusis hommikul kell 5, et kui mehed ärkavad ja tööle hakkavad minema, oleks söök laual ja läks magama alles siis kui kõik oli ära koristatud ja kõik teised ammu magasid.
Kuna ma olen Afganistani temaatikaga viimasel ajal üsna palju kokku puutunud, siis midagi väga uut ma sealt raamatust teada ei saanud, mõningate teemade puhul läks autor lihtsalt rohkem süvitsi kui teistes minu loetud raamatutes.
Afganistani teemal on endiselt mu raamatusoovitus Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" ja filmisoovitus Mark Fosteri "Kite runner".
teisipäev, 6. jaanuar 2009
Full function with some limitations
Tahtsin ühte faili konvertida ning tõmbasin programmi testversiooni. Programm ise on küll tasuline, aga mõnda aega on võimalik seda tasuta testida. Lisainfo lubab: "During this evaluation period, the software has full function except some limitations." Some limitations tähendab antud juhul, et programmi tasuta versioon konverdib vaid 20% failist. Ma ei saa seda kuidagi mõningate piirangutega full function'iks nimetada. Pangu omad piirangud peale kui tahavad, aga ärgu nimetagu seda täistoimivaks.
Meenus veel ka, et ühe teise programmi testversioon lisas klipile suurelt (üle terve ekraani) oma vesimärgi :)
Meenus veel ka, et ühe teise programmi testversioon lisas klipile suurelt (üle terve ekraani) oma vesimärgi :)
Reisid ritta :)
Nii mõnigi magnet sai tunda kassi karmi käppa, enne kui ma magnetid nende säilimise huvides ära korjasin ja sihtotstarbetult sahtlisse panin. Aga kuna vahepeal on neid üksjagu lisandunud, siis mõtlesin omale vähemalt foto teha, et milline oleks üks tore külmkapiuks :)
Tallinn,
04.01.2009
Tallinn,
04.01.2009
esmaspäev, 5. jaanuar 2009
Kuidas asjad paika või paigast ära loksuvad ja prioriteedid muutuvad
Vaatasin oma vanemaid postitusi ja mulle meenus, kuidas ma hindasin näiteks Matsalus või suvilas veedetud aega. Niiiii mõnus oli. Tabasalu metsas ja panga peal ja mere ääres oli ka tore, aga see oli nii kodune ja igapäevane ja lähedal ja iseenesestmõistetav. Praegu, linnas olles ma loomulikult hindan seda, et kõik on lähedal, kesklinn on jalutuskäigu kaugusel ja ma ei pea ühtegi käiku pikalt ette planeerima, aga ma tunnen puudust sellest, et viie minuti kaugusel on mets, kümne kaugusel jooksurada ja meri. Tabasalu tundub samasuguse kvaliteetkohana nagu varem Matsalu...
Sandlipuu jäljed
Plaani võetud raamatutest on nüüd teine - Asha Miró ja Anna Soler-Pont'i "Sandlipuu jäljed" - läbi loetud.
Raamatututvustus oli paljutõotav - kolme orvuks jäänud lapse lapsepõlv seitsmekümnendatel Indias, Etioopias ja Kuubal ning nende eluteede ristumine 30 aastat hiljem Barcelonas. Reaalselt ei moodustanud erinevad lood ühtset tervikut, mängu toodud ülejäänud pereliikmetest kirjutati kohati suhteliselt põhjalikult, kuid jäeti siis nö. "õhku rippuma". Raamatu alguses arvasin, et üks kolmest peategelasest on hoopis Solomoni vanem õde. Juba 21. sajandil toimuvas mainiti aeg-ajalt nimesid, mis olid varasemast tuttavad (võõrapärased nimed ei püsinud eriti meeles ning seetõttu tuli neid eestpoolt paar korda üle kontrollida), kuid selliseks põgusaks kokkupuuteks need ka jäid, ühtegi sellist teemat äramärkimisest pikemalt ei arendatud.
Ma ei tea, kas originaalkeel oligi selline või on tegemist nõrga tõlkega, aga pidevalt jäi mulje kui dokumentaalteosest, kus on vaja eelkõige faktilist informatsiooni edastada mitte ilukirjanduslikku naudingut pakkuda. Ma loodan, et "maitsev riisiga pajaroog" ei olnud originaalkeeles "paella" :P
Raamatututvustus oli paljutõotav - kolme orvuks jäänud lapse lapsepõlv seitsmekümnendatel Indias, Etioopias ja Kuubal ning nende eluteede ristumine 30 aastat hiljem Barcelonas. Reaalselt ei moodustanud erinevad lood ühtset tervikut, mängu toodud ülejäänud pereliikmetest kirjutati kohati suhteliselt põhjalikult, kuid jäeti siis nö. "õhku rippuma". Raamatu alguses arvasin, et üks kolmest peategelasest on hoopis Solomoni vanem õde. Juba 21. sajandil toimuvas mainiti aeg-ajalt nimesid, mis olid varasemast tuttavad (võõrapärased nimed ei püsinud eriti meeles ning seetõttu tuli neid eestpoolt paar korda üle kontrollida), kuid selliseks põgusaks kokkupuuteks need ka jäid, ühtegi sellist teemat äramärkimisest pikemalt ei arendatud.
Ma ei tea, kas originaalkeel oligi selline või on tegemist nõrga tõlkega, aga pidevalt jäi mulje kui dokumentaalteosest, kus on vaja eelkõige faktilist informatsiooni edastada mitte ilukirjanduslikku naudingut pakkuda. Ma loodan, et "maitsev riisiga pajaroog" ei olnud originaalkeeles "paella" :P
Üldiselt oli selline kiire-kerge lugemine, mille parim osa olid tuttavad kohad ja emotsioonid Barcelonas :)
PS. Ülejäänud listist on olemas ja ootavad lugemist 6 raamatut:
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"
Friedebert Tuglas "Reisikirjad"
Jon Krakauer “Hõredasse õhku”
Jon Krakauer "Üksindusse"
Paul Theroux "Great Railway Bazaar"
PPS. Tellitud ja ootan Russell McGiltoni “Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle”
PS. Ülejäänud listist on olemas ja ootavad lugemist 6 raamatut:
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"
Friedebert Tuglas "Reisikirjad"
Jon Krakauer “Hõredasse õhku”
Jon Krakauer "Üksindusse"
Paul Theroux "Great Railway Bazaar"
PPS. Tellitud ja ootan Russell McGiltoni “Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle”
pühapäev, 4. jaanuar 2009
Kalamaja pizza
Lorenzo tegi täna pizzat ja nii sattusimegi taas Kalamajja külla... Nagu ikka, suurepärane toit ja sama suurepärane seltskond, grazie ;)
Tallinn,
04.01.2009
Tallinn,
04.01.2009
laupäev, 3. jaanuar 2009
Idamaist, roosakashalli ja unakiiti
Esimene kee on tehtud roosakashallikate kaetud ja beežide-hallide klaashelmestega. Neist esimesed on Tartus asuvast Roosi kauplusest. Hinnad on seal küll kõrgemad ja valik väiksem kui netipoodides, aga võimalus asjad enne ostmist üle vaadata ja katsuda on hea :)
Teine kee on tehtud Ganesha ripatsi ümber ja kolmandas kasutatud unakiiti.
Tallinn,
03.01.2008 ja 29.12.2008
Teine kee on tehtud Ganesha ripatsi ümber ja kolmandas kasutatud unakiiti.
Tallinn,
03.01.2008 ja 29.12.2008
Minu Alaska
"Minu Alaska" näol on tegemist siiani parima loetud Minu-sarja raamatuga. Esimestest lehekülgedest alates oli autor väga sümpaatne ning suutis minu, lõunamaise kliima austaja jaoks Alaska täiesti ahvatlevaks kirjutada. Lisaks hindan ma ise koeri väga armastava inimesena Manni erakordselt hoolivat suhtumist koertesse.
Muide, ma lugesin veel enne raamatut ennast Manni blogist tema enda arvamust raamatu ja raamatukirjutamise kohta ning ta väitis, et jäi lõpuks rahule vaid kolme peatükiga. Kuna minu meelest on see siiani loetutest parim Minu-sarja raamat, siis on selline suhtumine eriti ootamatu :) Aga tegelikult ongi endatehtuga väga raske lõpuni rahul olla, alati näed midagi, mida oleks võinud teisiti/paremini teha (omast kogemusest) ;)
reede, 2. jaanuar 2009
Jäine
Kuna Gerli on nüüd oma jõulukingituse kätte saanud, saan pildi üles panna :) Komplekt on nagu soovitud, valge ja mustaga.
Tallinn
14.12.2008
Tallinn
14.12.2008
teisipäev, 30. detsember 2008
Kalamaja jõulupidu
Mul läks keset ööd kõht tühjaks, kui Kika eileõhtused pildid saatis. Oli siis vaja sellest praetaldrikust ka saata, ahhh? :)
Riina ja Lorenzo ja Leandro, grazie ;)
Tallinn,
28.12.2008
Riina ja Lorenzo ja Leandro, grazie ;)
Tallinn,
28.12.2008
esmaspäev, 29. detsember 2008
Roosa ja sinine
Roosa ja mustaga käevõru on tehtud eelmise roosa komplekti juurde, sinine käekee kinkimiseks :)
Tallinn,
29.12.2008
Tallinn,
29.12.2008
reede, 26. detsember 2008
Raamatuaasta 2008
2008 loetud raamatud:
Anna Gavalda "Koos, see on kõik" 8/10 *
Anna-Maria Penu "Minu Hispaania" 2/10
Anne-Catherine Vestly "Vanaema ja kaheksa last metsas" 9/10 *
Anton-Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus I-V" 10/10 *
Arundhati Roy "Väikeste asjade jumal" 6/10
Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari" 10/10
Donya al-Nahi, Eugene Costello "Lapsi ei võta minult keegi" 3/10
Elizabeth Gilbert "Söö, palveta, armasta" 10/10
Erle Stanley Gardner "Eksinud lambukese juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Kasutütre saladuse juhtum" 7/10 *
Erle Stanley Gardner "Katkutud kaanetüdruku juhtum" 8/10
Erle Stanley Gardner "Kauni kerjaja juhtum" 8/10
Erle Stanley Gardner "Kolme targa ahvi juhtum" 10/10
Erle Stanley Gardner "Majahoidja kassi juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Ohtliku leskproua juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Pahura pärijanna juhtum"
Erle Stanley Gardner "Poevarga kinga juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Üksildase pärijanna juhtum"
Esteban Martin, Andreu Carranza "Gaudi võti" 6/10 *
Frances Mayes "Toscaana päikese all" 10/10
Hameeda Lakho, Magda van der Rijst "Nähtamatud trellid" 6/10
John Grisham "Playing for pizza" 7/10
Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" 10/10 *
Kiran Desai "Kaotuse pärand" 10/10 *
Latifa "Röövitud nägu" 7/10
Liis Kängsepp "Minu Argentina" 4/10
Marlena de Blasi "Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias" 9/10 *
Marlena de Blasi "Tuhat päeva Toskaanas" 10/10 *
Marlena de Blasi "Tuhat päeva Veneetsias" 8/10 *
Marsha Mehran "Granaatõunasupp" 9/10 *
Mende Nazer, Damien Lewis "Orjatar" 6/10
Niccolo Ammaniti "Ma ei karda" 10/10 *
Patricia McCormick "Sold" 10/10 *
Peter Matthiessen "Lumeleopard" 10/10 *
Roy Strider "Himaalaja jutud" 10/10 *
Stephanie Meyer "Breaking Dawn" 4/10 *
Stephanie Meyer "Eclipse" 6/10 *
Stephanie Meyer "New Moon" 6/10 *
Stephanie Meyer "Videvik" 8/10 *
Trudi Canavan "Võlurite Gild" 9/10
Wensley Clarkson "Orjatarid" 6/10
William Sutcliff "Are you experienced?" 10/10 *
William Sutcliffe "New Boy" 2/10 *
William Sutcliffe "Whatever makes you happy" 8/10 *
* raamatud on mul endal olemas ja laenan hea meelega, kui keegi tahab lugeda :)
Hetkel pooleliolevad raamatud:
Frances Mayes "Aasta maailmas" (üksikud peatükid külastatud linnade kohta on loetud, ülejäänud on ootel)
Ian McEwan "Lepitus" (kuna raamatu ainetel tehtud film mulle ei meeldinud, lootsin, et raamat on parem; eelmisel talvel Barcelonasse minnes lugesin pool läbi ja teise pooleni, mis mulle ka filmis ei meeldinud, pole jõudnud)
John Grisham "Süütu" (üks Grishami kummalisemaid raamatuid; tõsielul põhinev rohke faktiinfoga, kuid samas kirjakeelelt mitte nii nauditav kui tema teised teosed, samuti puudub põnevusmoment)
Julian Barnes "Staring at the sun" (lihtsalt pooleli, keeleliselt millegipärast natuke raske)
Paul Richardson "Hiline õhtusöök Hispaanias" (autor kirjutab suurepäraselt Hispaania köögist ja mitte millestki muust, kuid väga pikalt järjest ei suuda lugeda)
Samrat Upadhyay "Arresting god in Kathmandu" (arvasin, et tegemist on romaaniga, aga kätte saades selgus, et lühijutukogu ja hetkel pole esimesest jutust kaugemale jõudnud)
Neil Gaiman "Ameerika jumalad" (sest just alustasin)
Anna Gavalda "Koos, see on kõik" 8/10 *
Anna-Maria Penu "Minu Hispaania" 2/10
Anne-Catherine Vestly "Vanaema ja kaheksa last metsas" 9/10 *
Anton-Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus I-V" 10/10 *
Arundhati Roy "Väikeste asjade jumal" 6/10
Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari" 10/10
Donya al-Nahi, Eugene Costello "Lapsi ei võta minult keegi" 3/10
Elizabeth Gilbert "Söö, palveta, armasta" 10/10
Erle Stanley Gardner "Eksinud lambukese juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Kasutütre saladuse juhtum" 7/10 *
Erle Stanley Gardner "Katkutud kaanetüdruku juhtum" 8/10
Erle Stanley Gardner "Kauni kerjaja juhtum" 8/10
Erle Stanley Gardner "Kolme targa ahvi juhtum" 10/10
Erle Stanley Gardner "Majahoidja kassi juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Ohtliku leskproua juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Pahura pärijanna juhtum"
Erle Stanley Gardner "Poevarga kinga juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Üksildase pärijanna juhtum"
Esteban Martin, Andreu Carranza "Gaudi võti" 6/10 *
Frances Mayes "Toscaana päikese all" 10/10
Hameeda Lakho, Magda van der Rijst "Nähtamatud trellid" 6/10
John Grisham "Playing for pizza" 7/10
Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" 10/10 *
Kiran Desai "Kaotuse pärand" 10/10 *
Latifa "Röövitud nägu" 7/10
Liis Kängsepp "Minu Argentina" 4/10
Marlena de Blasi "Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias" 9/10 *
Marlena de Blasi "Tuhat päeva Toskaanas" 10/10 *
Marlena de Blasi "Tuhat päeva Veneetsias" 8/10 *
Marsha Mehran "Granaatõunasupp" 9/10 *
Mende Nazer, Damien Lewis "Orjatar" 6/10
Niccolo Ammaniti "Ma ei karda" 10/10 *
Patricia McCormick "Sold" 10/10 *
Peter Matthiessen "Lumeleopard" 10/10 *
Roy Strider "Himaalaja jutud" 10/10 *
Stephanie Meyer "Breaking Dawn" 4/10 *
Stephanie Meyer "Eclipse" 6/10 *
Stephanie Meyer "New Moon" 6/10 *
Stephanie Meyer "Videvik" 8/10 *
Trudi Canavan "Võlurite Gild" 9/10
Wensley Clarkson "Orjatarid" 6/10
William Sutcliff "Are you experienced?" 10/10 *
William Sutcliffe "New Boy" 2/10 *
William Sutcliffe "Whatever makes you happy" 8/10 *
* raamatud on mul endal olemas ja laenan hea meelega, kui keegi tahab lugeda :)
Hetkel pooleliolevad raamatud:
Frances Mayes "Aasta maailmas" (üksikud peatükid külastatud linnade kohta on loetud, ülejäänud on ootel)
Ian McEwan "Lepitus" (kuna raamatu ainetel tehtud film mulle ei meeldinud, lootsin, et raamat on parem; eelmisel talvel Barcelonasse minnes lugesin pool läbi ja teise pooleni, mis mulle ka filmis ei meeldinud, pole jõudnud)
John Grisham "Süütu" (üks Grishami kummalisemaid raamatuid; tõsielul põhinev rohke faktiinfoga, kuid samas kirjakeelelt mitte nii nauditav kui tema teised teosed, samuti puudub põnevusmoment)
Julian Barnes "Staring at the sun" (lihtsalt pooleli, keeleliselt millegipärast natuke raske)
Paul Richardson "Hiline õhtusöök Hispaanias" (autor kirjutab suurepäraselt Hispaania köögist ja mitte millestki muust, kuid väga pikalt järjest ei suuda lugeda)
Samrat Upadhyay "Arresting god in Kathmandu" (arvasin, et tegemist on romaaniga, aga kätte saades selgus, et lühijutukogu ja hetkel pole esimesest jutust kaugemale jõudnud)
Neil Gaiman "Ameerika jumalad" (sest just alustasin)
Plaanivõetud raamatud:
Alec Le Sueur "Hotell maailma katusel"
Asha Miro, Anna Soler-Pont "Sandlipuu jäljed"
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Bernhard Grzimek, Michael Grzimek "Serengeti ei tohi surra"
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"
Dominique Lapierre “City of Joy”
Friedebert Tuglas "Reisikirjad"
Jon Krakauer "Üksindusse" / "Into the wild"
Jon Krakauer “Hõredasse õhku” / "Into thin air"
Maria Kupinskaja "Minu Alaska"
Merit Raju "Out of Office ehk aasta kontsakingadeta"
Paul Theroux "Great Railway Bazaar"
Paul Theroux “The Old Patagonian Express”
Russell McGilton “Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle”
Trudi Canavan "Õpilane"
Trudi Canavan "Ülemlord"
Alec Le Sueur "Hotell maailma katusel"
Asha Miro, Anna Soler-Pont "Sandlipuu jäljed"
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Bernhard Grzimek, Michael Grzimek "Serengeti ei tohi surra"
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"
Dominique Lapierre “City of Joy”
Friedebert Tuglas "Reisikirjad"
Jon Krakauer "Üksindusse" / "Into the wild"
Jon Krakauer “Hõredasse õhku” / "Into thin air"
Maria Kupinskaja "Minu Alaska"
Merit Raju "Out of Office ehk aasta kontsakingadeta"
Paul Theroux "Great Railway Bazaar"
Paul Theroux “The Old Patagonian Express”
Russell McGilton “Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle”
Trudi Canavan "Õpilane"
Trudi Canavan "Ülemlord"
neljapäev, 25. detsember 2008
Momod
See sissekanne on rohkem mulle endale meeldetuletuseks.
Himaalaja jutte lugedes meenus mulle, et ma tahtsin proovida ka ise Nepalis söödud momosid teha ja kui ma siis raamatust veel lugesin, kuidas neid supileeme kohal aurutatakse, kasvas isu veelgi :) Mitte, et mul siin supileent võtta oleks.
Otsisin ka retsepti välja ja proovin varsti järele. Mis seal ikka keerulist, pastat ma ju teen ise ;)
Himaalaja jutte lugedes meenus mulle, et ma tahtsin proovida ka ise Nepalis söödud momosid teha ja kui ma siis raamatust veel lugesin, kuidas neid supileeme kohal aurutatakse, kasvas isu veelgi :) Mitte, et mul siin supileent võtta oleks.
Otsisin ka retsepti välja ja proovin varsti järele. Mis seal ikka keerulist, pastat ma ju teen ise ;)
Telekasõltlane
Viimasel ajal olen avastanud oma kassi täiesti süvenenult loomasaateid ja loomadega animatsioone vaatamas. Ükspäev elas kaasa BBC Prime pealt tulnud makaagisaatele ja täna dalmaatsia koertele, aga vaatab ka Disney multikaid (nagu piltidelt näha) ning aeg-ajalt üritab tegelastega kontakti astuda. Uut Whiskasi reklaami nähes, kus hall kiisu jääpurikaid uurib, küttis diivani pealt hetkega teleka ette :) Mingil arusaamatul põhjusel vaatas paar päeva tagasi ka tundmatut Hollywoodi B-kategooria ajaviitefilmi.
Tallinn,
24.12.2008
Tallinn,
24.12.2008
Om mani padme hum maailma katusel
Juba mitmendat päeva olen kadunud Himaalaja juttudesse.
Suurepärane, mõnusa sarkasmiga kirjutatud raamat inimõiguste aktivisti, Vennaskonna kitarristi Roy Strideri rännakutest Indias, Nepalis, Tiibetis, Bhutanis - otsimas lootust. Kohati põnevust (põgenemine Lhasast / Tiibetist), kohati äratundmisrõõmu (Kathmandu, Pokhara, tumeroosa päikeseloojang Pokharas ja loojanguvärvides mäetipud) ja suurel hulgal ajalugu ning taustinformatsiooni (nii poliitilistel kui religioossetel teemadel) pakkuv raamat oli tore kaaslane jõuluajal :) Raamatu, muuseas, soetasin ning hakkasin lugema jõululaupäeval ning ka raamatu esimese osa nimi on "Jõulud Kathmandus" :)
Raamatus segunevad reisimuljed, poliitika, loodusvaated, vabaduseiha, religioon, ajalugu ja igapäevaprobleemid. "Käegakatsutavaks" teeb rännaku autori läbiv probleem siinse päevalehe hilinenud honoraridega, mis tekitavad tal aeg-ajalt raskusi nii öömaja kui toidu eest tasumisel. Just sellised väikesed vahemärkused annavad lootust, et selline rändav eluviis ei ole vaid rikaste privileeg. Kui vahepeal tunduski kõik toimuv minu jaoks liiga kauge ja kättesaamatu, siis tuttavad bussisõidukirjeldused, toidud, inimesed tõid autori jälle "käeulatusse" :) Ka ei häirinud mind kohatine kõnekeele kasutamine, mida ma varasemalt raamatute puhul kritiseerinud olen. Kuna muus osas oli kirjakeel oma konkreetsuses, sarkasmis ja lihtsuses vägagi nauditav, siis aeg-ajalt esinev släng ei häirinud.
Raamatus viidatud "Dreaming Lhasa" link on DVD Pacificust välja otsitud. Järgmine reis võiks toimuda Sikkimisse. Ja loomulikult meeldib mulle raamatu kujundus, nii kaas kui ka pildid sees :)
Üleüldse oleks see raamat võinud ilmuda juba septembris ;)
Suurepärane, mõnusa sarkasmiga kirjutatud raamat inimõiguste aktivisti, Vennaskonna kitarristi Roy Strideri rännakutest Indias, Nepalis, Tiibetis, Bhutanis - otsimas lootust. Kohati põnevust (põgenemine Lhasast / Tiibetist), kohati äratundmisrõõmu (Kathmandu, Pokhara, tumeroosa päikeseloojang Pokharas ja loojanguvärvides mäetipud) ja suurel hulgal ajalugu ning taustinformatsiooni (nii poliitilistel kui religioossetel teemadel) pakkuv raamat oli tore kaaslane jõuluajal :) Raamatu, muuseas, soetasin ning hakkasin lugema jõululaupäeval ning ka raamatu esimese osa nimi on "Jõulud Kathmandus" :)
Raamatus segunevad reisimuljed, poliitika, loodusvaated, vabaduseiha, religioon, ajalugu ja igapäevaprobleemid. "Käegakatsutavaks" teeb rännaku autori läbiv probleem siinse päevalehe hilinenud honoraridega, mis tekitavad tal aeg-ajalt raskusi nii öömaja kui toidu eest tasumisel. Just sellised väikesed vahemärkused annavad lootust, et selline rändav eluviis ei ole vaid rikaste privileeg. Kui vahepeal tunduski kõik toimuv minu jaoks liiga kauge ja kättesaamatu, siis tuttavad bussisõidukirjeldused, toidud, inimesed tõid autori jälle "käeulatusse" :) Ka ei häirinud mind kohatine kõnekeele kasutamine, mida ma varasemalt raamatute puhul kritiseerinud olen. Kuna muus osas oli kirjakeel oma konkreetsuses, sarkasmis ja lihtsuses vägagi nauditav, siis aeg-ajalt esinev släng ei häirinud.
Raamatus viidatud "Dreaming Lhasa" link on DVD Pacificust välja otsitud. Järgmine reis võiks toimuda Sikkimisse. Ja loomulikult meeldib mulle raamatu kujundus, nii kaas kui ka pildid sees :)
Üleüldse oleks see raamat võinud ilmuda juba septembris ;)
kolmapäev, 24. detsember 2008
Himaalaja juttudesse kadunud
Ma ei saa hetkel jätta kiitmata raamatut, millega ma pole isegi poole peale veel jõudnud :) Täna hommikul avastasin, et Roy Striderilt on ilmunud raamat "Himaalaja jutud" ning kuna tema kolumnid on mulle meie päevalehtedes alati meeldinud, siis pikemalt mõtlemata läksin poodi ja ostsin ära. Üldiselt, kuna tegemist on suhteliselt paksu raamatuga, siis võib kindel olla, et vähemalt järgmised päeva-kaks veedan kadununa Himaalaja juttudesse, lihtsalt niivõrd suurepärane ja huvitav raamat on :)
esmaspäev, 22. detsember 2008
Midagi ilusat ka...
Ilus jah, vähemalt ise olen esimese komplektiga rahul :) Teised on lihtsalt kinkimiseks.
Kõrini on, ma olen JÄLLE haige. Oma süü muidugi, aga ikkagi.
Kuna mõned elanikud ei hoidvat jalgväravat lukus, siis tuli ühistu esimehelt kiri ettepanekutega hakata trahvi tegema ja paigaldada valvekaamerad :D Värisege, värava mittelukustajad :P
Tallinn,
22.12.2008
Kõrini on, ma olen JÄLLE haige. Oma süü muidugi, aga ikkagi.
Kuna mõned elanikud ei hoidvat jalgväravat lukus, siis tuli ühistu esimehelt kiri ettepanekutega hakata trahvi tegema ja paigaldada valvekaamerad :D Värisege, värava mittelukustajad :P
Tallinn,
22.12.2008
pühapäev, 21. detsember 2008
Meeleolu?
Kas see ongi jõulumeeleolu? :) Et ma tegin omale täna lauskuldse kee.
Sinise sai Gerli jõuluks ja roosa Jana.
Kuldne saab arvatavasti peale jõulu lahti harutatud :P
Tallinn
21.12.2008
Sinise sai Gerli jõuluks ja roosa Jana.
Kuldne saab arvatavasti peale jõulu lahti harutatud :P
Tallinn
21.12.2008
laupäev, 20. detsember 2008
Käsitööstus jätkub
Esimene must komplekt läheb kingituseks :) Teine on tehtud ajaviiteks :P
Tallinn
20.12.2008
Tallinn
20.12.2008
kolmapäev, 17. detsember 2008
"Anna-Maria Hispaania"
Üldiselt plaanisin pärast „Minu Argentinat” „Minu”-sarja rohkem mitte lugeda. Ei Hispaania ega Argentina raamat ei avaldanud mulle mitte mingit positiivset muljet. Aga kuna välja on tulnud ka „Minu Alaska” ja põgusal lappamisel raamatupoes tundub see olevat varasematest parema kirjakeelega, siis otsustasin ühe oma juba varem kirjutatud kriitika natuke pikemaks kirjutada ja Epu blogimängust osa võtta.
"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Erinevatel eesmärkidel kirjutatud peatükid ei moodustanud raamatus ühtset tervikut, temaatika oli hüplev nagu ka kirjastiil. Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotsieerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama. Ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte enamasti hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...
Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Samuti see, et keegi läheb Bilbaosse, aga ei jõua seal lähedal asuvasse imeilusasse filmilikku suurepärase köögiga Donostia-San Sebastiáni :) Praegu, mitu kuud pärast raamatu lugemist meenub mulle nende Bilbao reisist eelkõige ettevalmistav osa – piletite ostmine ja hotelli broneerimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...
Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat ja hispaanlasi, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :) Seda siiski vaid sisulise poole pealt, vormiliselt jääksin ikka samale seisukohale.
Algaja tootepildistaja
Õppida on veel palju :)
Must kee sai tehtud pühapäeval ostetud mustade kõrvarõngaste juurde, aga tundub mulle millegipärast väga fragile :) Ja kuna näppu sattusid veel mõned mustad helmed, siis tuli kõrvarõngaste juurde tehtud kee juurde veel paar kõrvarõngaid :)))
Pruun kee lihtsalt seetõttu, et sain kätte uue portsu pruune ja meekarva imeilusaid matte helmeid.
Tallinn,
17.12.2008
Must kee sai tehtud pühapäeval ostetud mustade kõrvarõngaste juurde, aga tundub mulle millegipärast väga fragile :) Ja kuna näppu sattusid veel mõned mustad helmed, siis tuli kõrvarõngaste juurde tehtud kee juurde veel paar kõrvarõngaid :)))
Pruun kee lihtsalt seetõttu, et sain kätte uue portsu pruune ja meekarva imeilusaid matte helmeid.
Tallinn,
17.12.2008
pühapäev, 14. detsember 2008
Hmmm
Mulle tundub, et sellest on saamas ehteajaveeb. Ah, mis ma ajan, teise sama suure osa võtab oma alla nutt ja hala vabatahtliku töö teemal :) What an exciting life I have :P
Tallinn
13.12.2008
Tallinn
13.12.2008
laupäev, 13. detsember 2008
Reedeõhtune no-life
Ilmselgelt ei ole mul mingit elu, kui ma reede õhtul teen kaks paari kõrvarõngaid, ühe kaelakee, ühe käevõru ja ühe mobiiliripatsi :) Vahepeal vaatasin House M.D.-d ka.
Pruuni komplekti inspiratsiooniks oli Monica pikk kollane kaelakee.
Tallinn
12.12.2008
Pruuni komplekti inspiratsiooniks oli Monica pikk kollane kaelakee.
Tallinn
12.12.2008
neljapäev, 11. detsember 2008
Lagi on käes?
Erinevad programmid, erinevad vahendajad, erinevad hinnad. Suurem tõenäosus on saada võimalikult soodsalt vabatahtlikuks Ladina-Ameerikasse. Oluliselt kallim on Aasia ja nagu selgus, ka Läti.
Vahendusorganisatsioon Changing Worlds pakub võimalust töötada kolm kuud Lätis, Tukumsis asuvas lastekodus ning kasseerib selle eest £2415, lisaks tuleb maksta söögi eest, mis on hinnanguliselt £120 kuus. Kokku tuleks kolme kuu eest maksta ca 55 000 krooni. Kuna hind sisaldab ka London - Riia - London lennukipileteid, siis on võimalik, et õnnestub hinda ca 5000 krooni alla kaubelda ja Eestist Eurolinesiga kohale sõita.
Ristkultuurilahendus (Cross-cultural Solution) pakub võimalust teha vabatahtlikku tööd mõningates Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides, Aasiast Hiinas, Tais ja Indias, Venemaal (Jaroslavlis). Kahenädalane töötamine maksab hooajal $2864 (ca 34 500 krooni), kes tahab kauem töötada, siis muutub hind ka soodsamaks ning näiteks maksimumi, 12-nädalase perioodi eest tuleb välja käia kõigest $6414 (ca 76 968 krooni). Natuke vähem kui 10% on võimalik saada allahindlust kui lähed sinna kellegagi koos.
Vahendusorganisatsioon Changing Worlds pakub võimalust töötada kolm kuud Lätis, Tukumsis asuvas lastekodus ning kasseerib selle eest £2415, lisaks tuleb maksta söögi eest, mis on hinnanguliselt £120 kuus. Kokku tuleks kolme kuu eest maksta ca 55 000 krooni. Kuna hind sisaldab ka London - Riia - London lennukipileteid, siis on võimalik, et õnnestub hinda ca 5000 krooni alla kaubelda ja Eestist Eurolinesiga kohale sõita.
Ristkultuurilahendus (Cross-cultural Solution) pakub võimalust teha vabatahtlikku tööd mõningates Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides, Aasiast Hiinas, Tais ja Indias, Venemaal (Jaroslavlis). Kahenädalane töötamine maksab hooajal $2864 (ca 34 500 krooni), kes tahab kauem töötada, siis muutub hind ka soodsamaks ning näiteks maksimumi, 12-nädalase perioodi eest tuleb välja käia kõigest $6414 (ca 76 968 krooni). Natuke vähem kui 10% on võimalik saada allahindlust kui lähed sinna kellegagi koos.
kolmapäev, 10. detsember 2008
Millega meelitada vabatahtlikku?
Näiteks on organisatsioonidel / asutustel vabatahtlikele selliseid suurepäraseid pakkumisi:
Volunteers receive a free t-shirt.
Volunteering can be combined with a good surf and beach life.
Accommodation (may be only a tent) and food are provided.
Special offer! Teach English in Kolkata. 5 weeks from £695.
Special promotion: 3 months teaching £1200.
Prices start at £2285 and include the following: ... Meet and greet on arrival ...
Affordable Volunteer Abroad Programme in 19 Countries Starts $648.
Täpsustuseks olgu siis öeldud, et neli viimast summat on vabatahtliku kulud (lisaks lennukipiletitele, mis ta samuti ise ostab).
Mõned siiski hoiatavad ka:
If you're afraid of snakes, spiders and scorpions, this place is not for you. Snakes are very poisonous here.
Maybe will be continued...
Volunteers receive a free t-shirt.
Volunteering can be combined with a good surf and beach life.
Accommodation (may be only a tent) and food are provided.
Special offer! Teach English in Kolkata. 5 weeks from £695.
Special promotion: 3 months teaching £1200.
Prices start at £2285 and include the following: ... Meet and greet on arrival ...
Affordable Volunteer Abroad Programme in 19 Countries Starts $648.
Täpsustuseks olgu siis öeldud, et neli viimast summat on vabatahtliku kulud (lisaks lennukipiletitele, mis ta samuti ise ostab).
Mõned siiski hoiatavad ka:
If you're afraid of snakes, spiders and scorpions, this place is not for you. Snakes are very poisonous here.
Maybe will be continued...
teisipäev, 9. detsember 2008
reede, 5. detsember 2008
Kathmandu muinasjutt
Vaatasin lõpuks ära filmi Fairytale of Kathmandu. Ma ei teadnud sellest filmist midagi. Ma polnud kunagi kuulnud Iiri poeedist, kellest see dokumentaal oli. Ma ei saa ka öelda, et filmi jooksul oleks minus tema vastu mingi huvi tekkinud.
Ma vaatasin linna ja mägesid, inimesi ja vaateid. Ma neelasin pilte tuttavatest kohtadest ja vaadetest, situatsioonidest ja poodidest. Üks kaader oli isegi Pashupatinathis filmitud. Olid Thamel ja Durbari väljak, pashminapoed ja naeratavad inimesed :)
Ma vaatasin linna ja mägesid, inimesi ja vaateid. Ma neelasin pilte tuttavatest kohtadest ja vaadetest, situatsioonidest ja poodidest. Üks kaader oli isegi Pashupatinathis filmitud. Olid Thamel ja Durbari väljak, pashminapoed ja naeratavad inimesed :)
neljapäev, 4. detsember 2008
kolmapäev, 3. detsember 2008
Pole minu filmid
Ma ei saa aru, mis see aasta PÖFFil toimub. Kolm filmi praeguseks ja mitte ükski pole meeldinud. Ja samas räägitakse läbi aegade parimast valikust. Tegelikult oli juba filmilisti läbi käies tunne, et selliseid filme, mida mingil juhul ei saa vaatamata jätta, ei olegi...
Kõik kolm filmi - Pilt, Teel ja Kabuli laps - on üsna paljukajastatud teemadel.
Pilt on Aasia naisest, maalt linna suurt raha teenima tulnud naisest, prostitutsioonist, vägivallast ja soolistest eelarvamustest. Indoneeslanna Sita kolib linna, et teenida raha ning hoolitseda koju jäänud tütre ja haige ema eest. Ta põgeneb oma vägivaldse sutenööri eest ühe vana fotograafi katusekambrisse ning aja jooksul hakkavad nad üksteist mõistma ning tekib teatav kiindumus. Arvestades seda, kui palju on sellisel teemal filme ja raamatuid, peaks film pakkuma uudset lähenemist, midagi sellsit, mida vaataja ei ole varem korduvalt juba näinud. Aga see oli täpselt samasugune nagu kõik teised, jäädes isegi natuke nõrgemaks (arvatavasti seetõttu, et ootused olid kõrgemad).
Teel on film Nicaraguas elavast õest ja vennast, kes otsustavad põgeneda tüdrukut ahistava vanaisa juurest ning otsida Costa Ricasse tööle läinud ema. Minule, kes ma ei oska hinnata hinnata laste vanust, tuli keset filmi üllatusena, et tüdruk on 12 ja poiss ca 8 (arvasin, et nad on 8 ja 6). Ka rasketes oludes kasvanud 12-aastasel tüdrukul peaks rohkem mõistust peas olema kui sellel oli. Igal juhul kulges film nii aeglaselt ja absurdselt (näiteks Nicaragua - Costa Rica piiriületuse paati said nad igasuguste probleemideta), et kui lõpuks see tüdruk suuresti omaenda rumaluse tõttu sutenööri kätte sattus, siis polnud isegi temast kahju. Filmi alguses tundus ta olevat üks nendest väikestest tüdrukutest, kellel on elus väga raske olnud, aga filmi käigus muutus ta järjest negatiivsemaks ja vastumeelsemaks.
Afganistani teemal on endiselt Lohelennutajad minu absoluutne lemmikfilm. Kabuli laps oli tempolt sarnane Pildiga, suurt midagi ei toimunud, aga väga pikki ja aeglaseid plaane ka ei olnud. Tšadorit kandev naisterahvas jätab taksosse oma kuuekuuse poja, kelle avastab alles järgmine klient ning selle aja peale on ema jõudnud juba kaduda... Kahe päeva jooksul ei õnnestu lapse ema kohta midagi teada saada ning alles kolmanda päeva hommikul leitakse prantsuse vabatahtlike abiga, kes pakuvad lapse emale 100$ läbi raadioreklaami, lapse ema üles. Olgu lisatud, et kuulutuse peale tuli kohale veel kolm + üks (sellesama taksojuhi naine, kes lapse leidis) tšadorit kandvat naist. Laps sai tema 16-aastasele emale üle antud, 100$ samuti ning lahtiseks jäigi, kuivõrd see üldse hea mõte oli... Ainus huvipakkuv liin filmis oli taksojuht Khaled, tema naine, nende viis tütart, taksojuhi soov poega saada ning leitud poisike. Naine, kes oli valmis poisi omale võtma, kuid ei julgenud seda oma mehele öelda ning mees, kes ei olnud valmis otsust tegema. Ja 16-aastane ema, kes ilmselgelt ei olnud ka filmi lõpus valmis last kasvatama.
Kõik kolm filmi - Pilt, Teel ja Kabuli laps - on üsna paljukajastatud teemadel.
Pilt on Aasia naisest, maalt linna suurt raha teenima tulnud naisest, prostitutsioonist, vägivallast ja soolistest eelarvamustest. Indoneeslanna Sita kolib linna, et teenida raha ning hoolitseda koju jäänud tütre ja haige ema eest. Ta põgeneb oma vägivaldse sutenööri eest ühe vana fotograafi katusekambrisse ning aja jooksul hakkavad nad üksteist mõistma ning tekib teatav kiindumus. Arvestades seda, kui palju on sellisel teemal filme ja raamatuid, peaks film pakkuma uudset lähenemist, midagi sellsit, mida vaataja ei ole varem korduvalt juba näinud. Aga see oli täpselt samasugune nagu kõik teised, jäädes isegi natuke nõrgemaks (arvatavasti seetõttu, et ootused olid kõrgemad).
Teel on film Nicaraguas elavast õest ja vennast, kes otsustavad põgeneda tüdrukut ahistava vanaisa juurest ning otsida Costa Ricasse tööle läinud ema. Minule, kes ma ei oska hinnata hinnata laste vanust, tuli keset filmi üllatusena, et tüdruk on 12 ja poiss ca 8 (arvasin, et nad on 8 ja 6). Ka rasketes oludes kasvanud 12-aastasel tüdrukul peaks rohkem mõistust peas olema kui sellel oli. Igal juhul kulges film nii aeglaselt ja absurdselt (näiteks Nicaragua - Costa Rica piiriületuse paati said nad igasuguste probleemideta), et kui lõpuks see tüdruk suuresti omaenda rumaluse tõttu sutenööri kätte sattus, siis polnud isegi temast kahju. Filmi alguses tundus ta olevat üks nendest väikestest tüdrukutest, kellel on elus väga raske olnud, aga filmi käigus muutus ta järjest negatiivsemaks ja vastumeelsemaks.
Afganistani teemal on endiselt Lohelennutajad minu absoluutne lemmikfilm. Kabuli laps oli tempolt sarnane Pildiga, suurt midagi ei toimunud, aga väga pikki ja aeglaseid plaane ka ei olnud. Tšadorit kandev naisterahvas jätab taksosse oma kuuekuuse poja, kelle avastab alles järgmine klient ning selle aja peale on ema jõudnud juba kaduda... Kahe päeva jooksul ei õnnestu lapse ema kohta midagi teada saada ning alles kolmanda päeva hommikul leitakse prantsuse vabatahtlike abiga, kes pakuvad lapse emale 100$ läbi raadioreklaami, lapse ema üles. Olgu lisatud, et kuulutuse peale tuli kohale veel kolm + üks (sellesama taksojuhi naine, kes lapse leidis) tšadorit kandvat naist. Laps sai tema 16-aastasele emale üle antud, 100$ samuti ning lahtiseks jäigi, kuivõrd see üldse hea mõte oli... Ainus huvipakkuv liin filmis oli taksojuht Khaled, tema naine, nende viis tütart, taksojuhi soov poega saada ning leitud poisike. Naine, kes oli valmis poisi omale võtma, kuid ei julgenud seda oma mehele öelda ning mees, kes ei olnud valmis otsust tegema. Ja 16-aastane ema, kes ilmselgelt ei olnud ka filmi lõpus valmis last kasvatama.
Tellimine:
Postitused (Atom)
