Jäälilled ja maasikad ilma šampuseta

Esimesed tellimused on valmis :) Muuhulgas otsustasin nüüd ehtekomplektidele ka nimesid hakata panema :D "Jäälilled" ja "Maasikad ilma šampuseta" siis seekord.

Tallinn,
12.01.2009

Päikesetõus Himaalajas

Viimasel ajal raamatuid lugedes meenub mulle kooliaeg ja ma tunnen üha rohkem, kui vähe ma tegelikult õpitut suutsin reaalse eluga siduda. Üldiselt oli sel ajal suhteliselt tuim asjade meeldejätmine ja kui peale vastamist/kontrolltööd/eksamit antud teemat enam ei puudutanud, siis oli kõik õpitu kiirelt peast pühitud. Eranditeks olid üksikud ained näiteks matemaatika või keelte näol, kus iga uus teave põhines varasemale ning seetõttu toimus pidev kordamine. Samal ajal on minu teadmised geograafiast, ajaloost ja religioonist pehmelt öeldes olematud. Me oleme harjunud imestama, kuidas ameeriklaste jaoks on "üks Euroopa kõik" ning nad ei suuda siinseid riike eristada. Pean tunnistama, et mina suudan vast pooled Aafrika riigid kaardil enam-vähem õigesse kohta paigutada.

Britta Dasi raamat"Päikesetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis" oli ühest küljest tore reisikiri, teisest küljest andis taas uut infot nii hinduismi kui budismi kohta. Ta ei olnud küll nii informatiivne kui Roy Strideri "Himaalaja lood" ega Patricia McCormicku "Sold" või isegi Kiran Desai "Kaotuse pärand", aga sisaldas piisavalt palju sellist infot, mille mitteteadmine tekitas minus piinlikkust.

Into thin air

Jon Krakaueri "Hõredasse õhku" meenutas mulle alguses natuke Peter Matthieseni "Lumeleopardi". Lugu on samamoodi tõsieluline, kirjeldab mägesid, lund ja raskeid tingimusi.

1996 aasta mais toimunud Everesti vallutamise ekspeditsioonidel hukkus paari päeva jooksul rekordarv tippupürgijaid. Jon Krakauer, kes oli ise samuti ühe meeskonna liige, kirjeldab toimunut oma pilgu läbi ning üritab arutada, miks õnnetus juhtus ning mida oleks pidanud teistmoodi tegema. Kuigi "lõpp" on algusest peale teada ning veel enne loo enda juurde jõudmist juhatatakse raamat sisse hukkunute nimede ja piltidega, haarab jutustus siiski endasse. Ei ole hingematvaid looduskirjeldusi, on teekonnal esilekerkivad raskused. On kaaslased, giidid, taustalood. Viimased kipuvad kohati liiga põhjalikud olema. On spekulatsioone. Ja see on see osa raamatust, mis mulle ei meeldinud. Mulle tundus see ühest küljest tagantjärele targutamisena (vaatamata sellele, et autor rõhutas pidevalt seda, et ta ei teinud ka ise piisavalt), teisest küljest giidide liialt negatiivses valguses näitamisena. Kui raamatu lõpus olid katkendid talle saadetud kirjadest, siis ühe hukkunud giidi õe kirjutatu - "SINUL on nüüd kindlasti üleloomulik võime täpselt teada, mis toimus iga üksiku ekspeditsiooni liikme peas ja südames" - vastas täpselt sellele, mida ma raamatu lõpus isegi lugedes tundsin.

Vürtsine

Need imeilusad suured ja värvilised India helmed meenutavad mulle natuke erinevaid Aasiapäraseid vürtse, mis on sama intensiivsed ja haaravad sind oma lõhnade ja maitsetega endasse. Esiplaanil on selle käevõru lemmikhelmes :)

Paar päeva tagasi tegin lahti ühe Nepalist toodud Yogi tee, millest sai juba kannus tõmmates minu lemmiktee. Ta lõhnab täiesti imeliselt ja maitseb samuti. Ma ei kinkinud seda ära ainult seetõttu, et kott millesse tee oli pakitud, oli nii armas, et ma ei raatsinud ;)

Tallinn,
10.01.2009

Feeling Asia

Ma ei saa endiselt Aasia ehete lummusest üle. Komplekt on India helmestest - palju värve, kulda, hõbedat, tolmu ja sära. Päris rahul ei ole, komplekt jääb ootama aega, kui ta õnnestub antiikpronkstraadile ümber teha ;)

Ebayst ootan Tiibeti palveveskiga ripatsit ja veel üht-teist. Kohalikes Universaal Universumites käin suuri ja imeliselt ilusaid klaashelmeid hankimas.

Tallinn,
09.01.2009

Pärlipüüdja

Ma ei saa jätta näitamata ühte väga toredat jõulukingitust :) Ma luban sellele pärlile ilusama kee taha teha ;)

Tallinn,
07.01.2009

Otse Aasiast

Juba mõnda aega oli soov teha midagi aasiapärast, midagi sellist nagu ma nägin Nepali ehtelettidel, aga kord ei olnud sobivaid helmeid, kord õiget ideed. Täna sain Universaal Universumist peotäie suuremat sorti India helmeid, Tartust Roosi ärist olin varunud hõbedasi plastikhelmeid ning kasutasin ka nahkpaela. Tulemusega jäin täitsa rahule :) Päriselt on idamaisem kui pildil tundub. Ja tundus õige idee panna ta Nepalist toodud jakivillase pleedi peale ;)

Tallinn,
07.01.2009

Kabuli raamatukaupmees

Mulle tundub, et ma olen väga kriitiliseks muutunud :) Aga kui ma olen midagi väga head hiljuti lugenud, siis paratamatult ootan igalt järgmiselt ka vähemalt ligilähedast taset. Samas on ilmselge, et kõik raamatud ei ole ülivõrdes.

"Kabuli raamatukaupmehe" korjasin üles vist Khaled Hosseini raamatu lõpust soovitatavate raamatute nimekirjast ning ootasin midagi vähemalt sama haaravat. Raamat andis küll väga põhjaliku ülevaate Afganistani inimestest, traditsioonidest, lähiajaloost, kuid mõjus pigem dokumentalistikana (mis ta suuremalt jaolt muidugi ka oli) kui ilukirjandusliku romaanina.

Reportaažist oli võimalik lugeda kirjandusfanaatikust perepeast, kes türanniseeris nii oma õdesid-vendi kui poegi. Tema vaevalt üle kümneaastased pojad töötasid ta kauplustes 12 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Nad olid koolis käinud paar aastat kui sedagi. Ta jättis oma esimese naise ja tollega saadud tütre Pakistani kui ülejäänud perega peale sõda Afganistani tagasi kolis. Tema 18-aastane õde tõusis hommikul kell 5, et kui mehed ärkavad ja tööle hakkavad minema, oleks söök laual ja läks magama alles siis kui kõik oli ära koristatud ja kõik teised ammu magasid.

Kuna ma olen Afganistani temaatikaga viimasel ajal üsna palju kokku puutunud, siis midagi väga uut ma sealt raamatust teada ei saanud, mõningate teemade puhul läks autor lihtsalt rohkem süvitsi kui teistes minu loetud raamatutes.

Afganistani teemal on endiselt mu raamatusoovitus Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" ja filmisoovitus Mark Fosteri "Kite runner".

Full function with some limitations

Tahtsin ühte faili konvertida ning tõmbasin programmi testversiooni. Programm ise on küll tasuline, aga mõnda aega on võimalik seda tasuta testida. Lisainfo lubab: "During this evaluation period, the software has full function except some limitations." Some limitations tähendab antud juhul, et programmi tasuta versioon konverdib vaid 20% failist. Ma ei saa seda kuidagi mõningate piirangutega full function'iks nimetada. Pangu omad piirangud peale kui tahavad, aga ärgu nimetagu seda täistoimivaks.

Meenus veel ka, et ühe teise programmi testversioon lisas klipile suurelt (üle terve ekraani) oma vesimärgi :)

Reisid ritta :)

Nii mõnigi magnet sai tunda kassi karmi käppa, enne kui ma magnetid nende säilimise huvides ära korjasin ja sihtotstarbetult sahtlisse panin. Aga kuna vahepeal on neid üksjagu lisandunud, siis mõtlesin omale vähemalt foto teha, et milline oleks üks tore külmkapiuks :)

Tallinn,
04.01.2009

Kuidas asjad paika või paigast ära loksuvad ja prioriteedid muutuvad

Vaatasin oma vanemaid postitusi ja mulle meenus, kuidas ma hindasin näiteks Matsalus või suvilas veedetud aega. Niiiii mõnus oli. Tabasalu metsas ja panga peal ja mere ääres oli ka tore, aga see oli nii kodune ja igapäevane ja lähedal ja iseenesestmõistetav. Praegu, linnas olles ma loomulikult hindan seda, et kõik on lähedal, kesklinn on jalutuskäigu kaugusel ja ma ei pea ühtegi käiku pikalt ette planeerima, aga ma tunnen puudust sellest, et viie minuti kaugusel on mets, kümne kaugusel jooksurada ja meri. Tabasalu tundub samasuguse kvaliteetkohana nagu varem Matsalu...

Sandlipuu jäljed

Plaani võetud raamatutest on nüüd teine - Asha Miró ja Anna Soler-Pont'i "Sandlipuu jäljed" - läbi loetud.

Raamatututvustus oli paljutõotav - kolme orvuks jäänud lapse lapsepõlv seitsmekümnendatel Indias, Etioopias ja Kuubal ning nende eluteede ristumine 30 aastat hiljem Barcelonas. Reaalselt ei moodustanud erinevad lood ühtset tervikut, mängu toodud ülejäänud pereliikmetest kirjutati kohati suhteliselt põhjalikult, kuid jäeti siis nö. "õhku rippuma". Raamatu alguses arvasin, et üks kolmest peategelasest on hoopis Solomoni vanem õde. Juba 21. sajandil toimuvas mainiti aeg-ajalt nimesid, mis olid varasemast tuttavad (võõrapärased nimed ei püsinud eriti meeles ning seetõttu tuli neid eestpoolt paar korda üle kontrollida), kuid selliseks põgusaks kokkupuuteks need ka jäid, ühtegi sellist teemat äramärkimisest pikemalt ei arendatud.

Ma ei tea, kas originaalkeel oligi selline või on tegemist nõrga tõlkega, aga pidevalt jäi mulje kui dokumentaalteosest, kus on vaja eelkõige faktilist informatsiooni edastada mitte ilukirjanduslikku naudingut pakkuda. Ma loodan, et "maitsev riisiga pajaroog" ei olnud originaalkeeles "paella" :P

Üldiselt oli selline kiire-kerge lugemine, mille parim osa olid tuttavad kohad ja emotsioonid Barcelonas :)

PS. Ülejäänud listist on olemas ja ootavad lugemist 6 raamatut:
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"
Friedebert Tuglas "Reisikirjad"
Jon Krakauer “Hõredasse õhku”
Jon Krakauer "Üksindusse"
Paul Theroux "Great Railway Bazaar"

PPS. Tellitud ja ootan Russell McGiltoni “Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle”

Kalamaja pizza

Lorenzo tegi täna pizzat ja nii sattusimegi taas Kalamajja külla... Nagu ikka, suurepärane toit ja sama suurepärane seltskond, grazie ;)

Tallinn,
04.01.2009

Leandro

Pisikesest lapsest on täitsa suur poiss saanud :)

Tallinn,
04.01.2009

Antarktika

Tartu
03.01.2009

Idamaist, roosakashalli ja unakiiti

Esimene kee on tehtud roosakashallikate kaetud ja beežide-hallide klaashelmestega. Neist esimesed on Tartus asuvast Roosi kauplusest. Hinnad on seal küll kõrgemad ja valik väiksem kui netipoodides, aga võimalus asjad enne ostmist üle vaadata ja katsuda on hea :)

Teine kee on tehtud Ganesha ripatsi ümber ja kolmandas kasutatud unakiiti.

Tallinn,
03.01.2008 ja 29.12.2008

Minu Alaska

"Minu Alaska" näol on tegemist siiani parima loetud Minu-sarja raamatuga. Esimestest lehekülgedest alates oli autor väga sümpaatne ning suutis minu, lõunamaise kliima austaja jaoks Alaska täiesti ahvatlevaks kirjutada. Lisaks hindan ma ise koeri väga armastava inimesena Manni erakordselt hoolivat suhtumist koertesse.

Sisuliselt oli raamat huvitav, kuna ühest küljest oli minu jaoks tegemist täiesti uue teemaga ning teisest küljest oli jutt mõeldud just minusuguse võhiku jaoks, jagades põhjalikult infot kuid laskumata siiski liialt detailidesse. Hispaania ja Argentiina raamatutega võrreldes oli ülesehitus loogiline, moodustades ühtse terviku. Mõnusa reisikirja formaadis oli nii infot Manni enda, põgusalt taustinfot Alaska kui ka põhjalikult kelgukoerte kohta. Kõige selle vahele on sattunud ka lõbusaid lugusid Manni mägimatkadest ning mere ääres tõusu ajal pikniku pidamisest. Raamatu lõpuks said vastuse ka mitmed lugedes tekkinud küsimused (näiteks pesemisvõimalused liustikul). Samuti ei olnud ma eelnevalt teadlik sellest, et Mann Alaskal kaks korda käis ning lumised fotod keset esimest reisi tekitasid mõnda aega segadust.

Ka kirjakeel tervikuna oli teistest nimetatud raamatutest oluliselt parem, mõningad siiski häirima jäänud väljendid ei rikkunud üldmuljet.

Uut ja huvitavat? 5-7-meetrine lumekiht on minu jaoks täiesti hoomamatu mõõt, kuid sellist asja on siiski huvitav teada :) Et koeri ka käru ette rakendatakse. Et koeri päikesekreemiga määritakse, neile silmatilku pannakse ja nad (vajadusel) sokke kannavad.

Muide, ma lugesin veel enne raamatut ennast Manni blogist tema enda arvamust raamatu ja raamatukirjutamise kohta ning ta väitis, et jäi lõpuks rahule vaid kolme peatükiga. Kuna minu meelest on see siiani loetutest parim Minu-sarja raamat, siis on selline suhtumine eriti ootamatu :) Aga tegelikult ongi endatehtuga väga raske lõpuni rahul olla, alati näed midagi, mida oleks võinud teisiti/paremini teha (omast kogemusest) ;)

Väga rahul olen liustikuosa kvaliteetse fotolisaga.

Jäine

Kuna Gerli on nüüd oma jõulukingituse kätte saanud, saan pildi üles panna :) Komplekt on nagu soovitud, valge ja mustaga.

Tallinn
14.12.2008

Lihtne sinine

Tallinn,
30.12.2008

Kalamaja jõulupidu

Mul läks keset ööd kõht tühjaks, kui Kika eileõhtused pildid saatis. Oli siis vaja sellest praetaldrikust ka saata, ahhh? :)

Riina ja Lorenzo ja Leandro, grazie ;)

Tallinn,
28.12.2008

Roosa ja sinine

Roosa ja mustaga käevõru on tehtud eelmise roosa komplekti juurde, sinine käekee kinkimiseks :)

Tallinn,
29.12.2008

Raamatuaasta 2008

2008 loetud raamatud:

Anna Gavalda "Koos, see on kõik" 8/10 *
Anna-Maria Penu "Minu Hispaania" 2/10
Anne-Catherine Vestly "Vanaema ja kaheksa last metsas" 9/10 *
Anton-Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus I-V" 10/10 *
Arundhati Roy "Väikeste asjade jumal" 6/10
Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari" 10/10
Donya al-Nahi, Eugene Costello "Lapsi ei võta minult keegi" 3/10
Elizabeth Gilbert "Söö, palveta, armasta" 10/10
Erle Stanley Gardner "Eksinud lambukese juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Kasutütre saladuse juhtum" 7/10 *
Erle Stanley Gardner "Katkutud kaanetüdruku juhtum" 8/10
Erle Stanley Gardner "Kauni kerjaja juhtum" 8/10
Erle Stanley Gardner "Kolme targa ahvi juhtum" 10/10
Erle Stanley Gardner "Majahoidja kassi juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Ohtliku leskproua juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Pahura pärijanna juhtum"
Erle Stanley Gardner "Poevarga kinga juhtum" 9/10
Erle Stanley Gardner "Üksildase pärijanna juhtum"
Esteban Martin, Andreu Carranza "Gaudi võti" 6/10 *
Frances Mayes "Toscaana päikese all" 10/10
Hameeda Lakho, Magda van der Rijst "Nähtamatud trellid" 6/10
John Grisham "Playing for pizza" 7/10
Khaled Hosseini "A thousand splendid suns" 10/10 *
Kiran Desai "Kaotuse pärand" 10/10 *
Latifa "Röövitud nägu" 7/10
Liis Kängsepp "Minu Argentina" 4/10
Marlena de Blasi "Palazzo perenaine. Kodu leidmine Umbrias" 9/10 *
Marlena de Blasi "Tuhat päeva Toskaanas" 10/10 *
Marlena de Blasi "Tuhat päeva Veneetsias" 8/10 *
Marsha Mehran "Granaatõunasupp" 9/10 *
Mende Nazer, Damien Lewis "Orjatar" 6/10
Niccolo Ammaniti "Ma ei karda" 10/10 *
Patricia McCormick "Sold" 10/10 *
Peter Matthiessen "Lumeleopard" 10/10 *
Roy Strider "Himaalaja jutud" 10/10 *
Stephanie Meyer "Breaking Dawn" 4/10 *
Stephanie Meyer "Eclipse" 6/10 *
Stephanie Meyer "New Moon" 6/10 *
Stephanie Meyer "Videvik" 8/10 *
Trudi Canavan "Võlurite Gild" 9/10
Wensley Clarkson "Orjatarid" 6/10
William Sutcliff "Are you experienced?" 10/10 *
William Sutcliffe "New Boy" 2/10 *
William Sutcliffe "Whatever makes you happy" 8/10 *

* raamatud on mul endal olemas ja laenan hea meelega, kui keegi tahab lugeda :)

Hetkel pooleliolevad raamatud:

Frances Mayes "Aasta maailmas" (üksikud peatükid külastatud linnade kohta on loetud, ülejäänud on ootel)
Ian McEwan "Lepitus" (kuna raamatu ainetel tehtud film mulle ei meeldinud, lootsin, et raamat on parem; eelmisel talvel Barcelonasse minnes lugesin pool läbi ja teise pooleni, mis mulle ka filmis ei meeldinud, pole jõudnud)
John Grisham "Süütu" (üks Grishami kummalisemaid raamatuid; tõsielul põhinev rohke faktiinfoga, kuid samas kirjakeelelt mitte nii nauditav kui tema teised teosed, samuti puudub põnevusmoment)
Julian Barnes "Staring at the sun" (lihtsalt pooleli, keeleliselt millegipärast natuke raske)
Paul Richardson "Hiline õhtusöök Hispaanias" (autor kirjutab suurepäraselt Hispaania köögist ja mitte millestki muust, kuid väga pikalt järjest ei suuda lugeda)
Samrat Upadhyay "Arresting god in Kathmandu" (arvasin, et tegemist on romaaniga, aga kätte saades selgus, et lühijutukogu ja hetkel pole esimesest jutust kaugemale jõudnud)
Neil Gaiman "Ameerika jumalad" (sest just alustasin)

Plaanivõetud raamatud:

Alec Le Sueur "Hotell maailma katusel"
Asha Miro, Anna Soler-Pont "Sandlipuu jäljed"
Åsne Seierstad “Kabuli raamatukaupmees”
Bernhard Grzimek, Michael Grzimek "Serengeti ei tohi surra"
Britta Das "Päikesetõus Himaalajas"
Dominique Lapierre “City of Joy”
Friedebert Tuglas "Reisikirjad"
Jon Krakauer "Üksindusse" / "Into the wild"
Jon Krakauer “Hõredasse õhku” / "Into thin air"
Maria Kupinskaja "Minu Alaska"
Merit Raju "Out of Office ehk aasta kontsakingadeta"
Paul Theroux "Great Railway Bazaar"
Paul Theroux “The Old Patagonian Express”
Russell McGilton “Yakety Yak: Bombay to Beijing by Bicycle”
Trudi Canavan "Õpilane"
Trudi Canavan "Ülemlord"

Momod

See sissekanne on rohkem mulle endale meeldetuletuseks.

Himaalaja jutte lugedes meenus mulle, et ma tahtsin proovida ka ise Nepalis söödud momosid teha ja kui ma siis raamatust veel lugesin, kuidas neid supileeme kohal aurutatakse, kasvas isu veelgi :) Mitte, et mul siin supileent võtta oleks.

Otsisin ka retsepti välja ja proovin varsti järele. Mis seal ikka keerulist, pastat ma ju teen ise ;)

Telekasõltlane

Viimasel ajal olen avastanud oma kassi täiesti süvenenult loomasaateid ja loomadega animatsioone vaatamas. Ükspäev elas kaasa BBC Prime pealt tulnud makaagisaatele ja täna dalmaatsia koertele, aga vaatab ka Disney multikaid (nagu piltidelt näha) ning aeg-ajalt üritab tegelastega kontakti astuda. Uut Whiskasi reklaami nähes, kus hall kiisu jääpurikaid uurib, küttis diivani pealt hetkega teleka ette :) Mingil arusaamatul põhjusel vaatas paar päeva tagasi ka tundmatut Hollywoodi B-kategooria ajaviitefilmi.

Tallinn,
24.12.2008

Om mani padme hum maailma katusel

Juba mitmendat päeva olen kadunud Himaalaja juttudesse.

Suurepärane, mõnusa sarkasmiga kirjutatud raamat inimõiguste aktivisti, Vennaskonna kitarristi Roy Strideri rännakutest Indias, Nepalis, Tiibetis, Bhutanis - otsimas lootust. Kohati põnevust (põgenemine Lhasast / Tiibetist), kohati äratundmisrõõmu (Kathmandu, Pokhara, tumeroosa päikeseloojang Pokharas ja loojanguvärvides mäetipud) ja suurel hulgal ajalugu ning taustinformatsiooni (nii poliitilistel kui religioossetel teemadel) pakkuv raamat oli tore kaaslane jõuluajal :) Raamatu, muuseas, soetasin ning hakkasin lugema jõululaupäeval ning ka raamatu esimese osa nimi on "Jõulud Kathmandus" :)

Raamatus segunevad reisimuljed, poliitika, loodusvaated, vabaduseiha, religioon, ajalugu ja igapäevaprobleemid. "Käegakatsutavaks" teeb rännaku autori läbiv probleem siinse päevalehe hilinenud honoraridega, mis tekitavad tal aeg-ajalt raskusi nii öömaja kui toidu eest tasumisel. Just sellised väikesed vahemärkused annavad lootust, et selline rändav eluviis ei ole vaid rikaste privileeg. Kui vahepeal tunduski kõik toimuv minu jaoks liiga kauge ja kättesaamatu, siis tuttavad bussisõidukirjeldused, toidud, inimesed tõid autori jälle "käeulatusse" :) Ka ei häirinud mind kohatine kõnekeele kasutamine, mida ma varasemalt raamatute puhul kritiseerinud olen. Kuna muus osas oli kirjakeel oma konkreetsuses, sarkasmis ja lihtsuses vägagi nauditav, siis aeg-ajalt esinev släng ei häirinud.

Raamatus viidatud "Dreaming Lhasa" link on DVD Pacificust välja otsitud. Järgmine reis võiks toimuda Sikkimisse. Ja loomulikult meeldib mulle raamatu kujundus, nii kaas kui ka pildid sees :)

Üleüldse oleks see raamat võinud ilmuda juba septembris ;)

Himaalaja juttudesse kadunud

Ma ei saa hetkel jätta kiitmata raamatut, millega ma pole isegi poole peale veel jõudnud :) Täna hommikul avastasin, et Roy Striderilt on ilmunud raamat "Himaalaja jutud" ning kuna tema kolumnid on mulle meie päevalehtedes alati meeldinud, siis pikemalt mõtlemata läksin poodi ja ostsin ära. Üldiselt, kuna tegemist on suhteliselt paksu raamatuga, siis võib kindel olla, et vähemalt järgmised päeva-kaks veedan kadununa Himaalaja juttudesse, lihtsalt niivõrd suurepärane ja huvitav raamat on :)

Pühadetervitus!

Tabasalu,
28.01.2007

Midagi ilusat ka...

Ilus jah, vähemalt ise olen esimese komplektiga rahul :) Teised on lihtsalt kinkimiseks.

Kõrini on, ma olen JÄLLE haige. Oma süü muidugi, aga ikkagi.

Kuna mõned elanikud ei hoidvat jalgväravat lukus, siis tuli ühistu esimehelt kiri ettepanekutega hakata trahvi tegema ja paigaldada valvekaamerad :D Värisege, värava mittelukustajad :P

Tallinn,
22.12.2008

Meeleolu?

Kas see ongi jõulumeeleolu? :) Et ma tegin omale täna lauskuldse kee.

Sinise sai Gerli jõuluks ja roosa Jana.

Kuldne saab arvatavasti peale jõulu lahti harutatud :P

Tallinn
21.12.2008

Käsitööstus jätkub

Esimene must komplekt läheb kingituseks :) Teine on tehtud ajaviiteks :P

Tallinn
20.12.2008

"Anna-Maria Hispaania"

Üldiselt plaanisin pärast „Minu Argentinat” „Minu”-sarja rohkem mitte lugeda. Ei Hispaania ega Argentina raamat ei avaldanud mulle mitte mingit positiivset muljet. Aga kuna välja on tulnud ka „Minu Alaska” ja põgusal lappamisel raamatupoes tundub see olevat varasematest parema kirjakeelega, siis otsustasin ühe oma juba varem kirjutatud kriitika natuke pikemaks kirjutada ja Epu blogimängust osa võtta.

"Minu Hispaania" on kokku pandud erinevates ajakirjades aja jooksul avaldatud artiklitest ja päevikusissekannetest. Ühe peatüki all märkasin kirja "Kirjutatud raamatu jaoks". Erinevatel eesmärkidel kirjutatud peatükid ei moodustanud raamatus ühtset tervikut, temaatika oli hüplev nagu ka kirjastiil. Kõige paremini loetavad olid ajakirjade jaoks kirjutatud tekstid, kõige rohkem tundus paberiraiskamisena blogisissekannete trükkimine. Kõnekeel, mis sobib ajaveebi, ei sobi kindlasti raamatusse. Blogitekstid assotsieerusid Linnalehes avaldatava Dilaila rubriigiga, mida ma aeg-ajalt olen lugema sattunud ja mille kirjakeel on väga sarnane ("sõbrants saatis kuti pikalt" jne). Ka need on tekstid, mille peale ei peaks paberit raiskama. Ajaveebi(de)s ma loen selliseid jutte enamasti hea meelega, raamatust ootan rohkemat, paremat, teistsugust...

Sisulise poole pealt - valdavalt on kajastatud oma elu-olu, sõprade ja elukaaslase sugulaste tegemisi Valencias. Vähemal määral Alicantes ning paar korda on mainitud ka Bilbaod ja Galiciat. Eredaimalt jäid raamatust meelde ja paelusid tähelepanu paella tänavapidu, keraamikatoodete jagamine ja skvottimine. Samuti see, et keegi läheb Bilbaosse, aga ei jõua seal lähedal asuvasse imeilusasse filmilikku suurepärase köögiga Donostia-San Sebastiáni :) Praegu, mitu kuud pärast raamatu lugemist meenub mulle nende Bilbao reisist eelkõige ettevalmistav osa – piletite ostmine ja hotelli broneerimine. Millegipärast jäi raamatust kumama negatiivne suhtumine hispaanlastesse...

Kui ma ise ei oleks korduvalt kogenud hoopis teistsugust Hispaaniat ja hispaanlasi, siis ma võib-olla oleksin sellest raamatust ka teistsugusel arvamusel :) Seda siiski vaid sisulise poole pealt, vormiliselt jääksin ikka samale seisukohale.

Algaja tootepildistaja

Õppida on veel palju :)

Must kee sai tehtud pühapäeval ostetud mustade kõrvarõngaste juurde, aga tundub mulle millegipärast väga fragile :) Ja kuna näppu sattusid veel mõned mustad helmed, siis tuli kõrvarõngaste juurde tehtud kee juurde veel paar kõrvarõngaid :)))

Pruun kee lihtsalt seetõttu, et sain kätte uue portsu pruune ja meekarva imeilusaid matte helmeid.

Tallinn,
17.12.2008

Hmmm

Mulle tundub, et sellest on saamas ehteajaveeb. Ah, mis ma ajan, teise sama suure osa võtab oma alla nutt ja hala vabatahtliku töö teemal :) What an exciting life I have :P

Tallinn
13.12.2008

Reedeõhtune no-life

Ilmselgelt ei ole mul mingit elu, kui ma reede õhtul teen kaks paari kõrvarõngaid, ühe kaelakee, ühe käevõru ja ühe mobiiliripatsi :) Vahepeal vaatasin House M.D.-d ka.

Pruuni komplekti inspiratsiooniks oli Monica pikk kollane kaelakee.

Tallinn
12.12.2008

Lagi on käes?

Erinevad programmid, erinevad vahendajad, erinevad hinnad. Suurem tõenäosus on saada võimalikult soodsalt vabatahtlikuks Ladina-Ameerikasse. Oluliselt kallim on Aasia ja nagu selgus, ka Läti.

Vahendusorganisatsioon Changing Worlds pakub võimalust töötada kolm kuud Lätis, Tukumsis asuvas lastekodus ning kasseerib selle eest £2415, lisaks tuleb maksta söögi eest, mis on hinnanguliselt £120 kuus. Kokku tuleks kolme kuu eest maksta ca 55 000 krooni. Kuna hind sisaldab ka London - Riia - London lennukipileteid, siis on võimalik, et õnnestub hinda ca 5000 krooni alla kaubelda ja Eestist Eurolinesiga kohale sõita.

Ristkultuurilahendus (Cross-cultural Solution) pakub võimalust teha vabatahtlikku tööd mõningates Aafrika ja Ladina-Ameerika riikides, Aasiast Hiinas, Tais ja Indias, Venemaal (Jaroslavlis). Kahenädalane töötamine maksab hooajal $2864 (ca 34 500 krooni), kes tahab kauem töötada, siis muutub hind ka soodsamaks ning näiteks maksimumi, 12-nädalase perioodi eest tuleb välja käia kõigest $6414 (ca 76 968 krooni). Natuke vähem kui 10% on võimalik saada allahindlust kui lähed sinna kellegagi koos.

Millega meelitada vabatahtlikku?

Näiteks on organisatsioonidel / asutustel vabatahtlikele selliseid suurepäraseid pakkumisi:

Volunteers receive a free t-shirt.

Volunteering can be combined with a good surf and beach life.

Accommodation (may be only a tent) and food are provided.

Special offer! Teach English in Kolkata. 5 weeks from £695.

Special promotion: 3 months teaching £1200.

Prices start at £2285 and include the following: ... Meet and greet on arrival ...

Affordable Volunteer Abroad Programme in 19 Countries Starts $648.

Täpsustuseks olgu siis öeldud, et neli viimast summat on vabatahtliku kulud (lisaks lennukipiletitele, mis ta samuti ise ostab).

Mõned siiski hoiatavad ka:

If you're afraid of snakes, spiders and scorpions, this place is not for you. Snakes are very poisonous here.

Maybe will be continued...

Algaja piloot

Boeing 747 roolis :)

Tallinn
09.12.2008

Rohkem punast

Järjekordne käevõru valmis. Nüüd oleks punast kaelakeed ka vaja ;)

Tallinn
09.12.2008

Kathmandu muinasjutt

Vaatasin lõpuks ära filmi Fairytale of Kathmandu. Ma ei teadnud sellest filmist midagi. Ma polnud kunagi kuulnud Iiri poeedist, kellest see dokumentaal oli. Ma ei saa ka öelda, et filmi jooksul oleks minus tema vastu mingi huvi tekkinud.

Ma vaatasin linna ja mägesid, inimesi ja vaateid. Ma neelasin pilte tuttavatest kohtadest ja vaadetest, situatsioonidest ja poodidest. Üks kaader oli isegi Pashupatinathis filmitud. Olid Thamel ja Durbari väljak, pashminapoed ja naeratavad inimesed :)

Algaja käsitööline

Endiselt sinisel lainel.

Tallinn
04.12.2008

Pole minu filmid

Ma ei saa aru, mis see aasta PÖFFil toimub. Kolm filmi praeguseks ja mitte ükski pole meeldinud. Ja samas räägitakse läbi aegade parimast valikust. Tegelikult oli juba filmilisti läbi käies tunne, et selliseid filme, mida mingil juhul ei saa vaatamata jätta, ei olegi...

Kõik kolm filmi - Pilt, Teel ja Kabuli laps - on üsna paljukajastatud teemadel.

Pilt on Aasia naisest, maalt linna suurt raha teenima tulnud naisest, prostitutsioonist, vägivallast ja soolistest eelarvamustest. Indoneeslanna Sita kolib linna, et teenida raha ning hoolitseda koju jäänud tütre ja haige ema eest. Ta põgeneb oma vägivaldse sutenööri eest ühe vana fotograafi katusekambrisse ning aja jooksul hakkavad nad üksteist mõistma ning tekib teatav kiindumus. Arvestades seda, kui palju on sellisel teemal filme ja raamatuid, peaks film pakkuma uudset lähenemist, midagi sellsit, mida vaataja ei ole varem korduvalt juba näinud. Aga see oli täpselt samasugune nagu kõik teised, jäädes isegi natuke nõrgemaks (arvatavasti seetõttu, et ootused olid kõrgemad).

Teel on film Nicaraguas elavast õest ja vennast, kes otsustavad põgeneda tüdrukut ahistava vanaisa juurest ning otsida Costa Ricasse tööle läinud ema. Minule, kes ma ei oska hinnata hinnata laste vanust, tuli keset filmi üllatusena, et tüdruk on 12 ja poiss ca 8 (arvasin, et nad on 8 ja 6). Ka rasketes oludes kasvanud 12-aastasel tüdrukul peaks rohkem mõistust peas olema kui sellel oli. Igal juhul kulges film nii aeglaselt ja absurdselt (näiteks Nicaragua - Costa Rica piiriületuse paati said nad igasuguste probleemideta), et kui lõpuks see tüdruk suuresti omaenda rumaluse tõttu sutenööri kätte sattus, siis polnud isegi temast kahju. Filmi alguses tundus ta olevat üks nendest väikestest tüdrukutest, kellel on elus väga raske olnud, aga filmi käigus muutus ta järjest negatiivsemaks ja vastumeelsemaks.

Afganistani teemal on endiselt Lohelennutajad minu absoluutne lemmikfilm. Kabuli laps oli tempolt sarnane Pildiga, suurt midagi ei toimunud, aga väga pikki ja aeglaseid plaane ka ei olnud. Tšadorit kandev naisterahvas jätab taksosse oma kuuekuuse poja, kelle avastab alles järgmine klient ning selle aja peale on ema jõudnud juba kaduda... Kahe päeva jooksul ei õnnestu lapse ema kohta midagi teada saada ning alles kolmanda päeva hommikul leitakse prantsuse vabatahtlike abiga, kes pakuvad lapse emale 100$ läbi raadioreklaami, lapse ema üles. Olgu lisatud, et kuulutuse peale tuli kohale veel kolm + üks (sellesama taksojuhi naine, kes lapse leidis) tšadorit kandvat naist. Laps sai tema 16-aastasele emale üle antud, 100$ samuti ning lahtiseks jäigi, kuivõrd see üldse hea mõte oli... Ainus huvipakkuv liin filmis oli taksojuht Khaled, tema naine, nende viis tütart, taksojuhi soov poega saada ning leitud poisike. Naine, kes oli valmis poisi omale võtma, kuid ei julgenud seda oma mehele öelda ning mees, kes ei olnud valmis otsust tegema. Ja 16-aastane ema, kes ilmselgelt ei olnud ka filmi lõpus valmis last kasvatama.

Ka vihm ei pese pisaraid näolt...

Isegi loodus on võimetu...

Ja selgeks on saanud see, et mis ei tapa, ei tee tugevamaks ka. Külmemaks teeb. Ja ükskõiksemaks. Kõige ümbritseva suhtes.

Kaks PÖFF-i filmi on vaadatud. Mõlemad täiesti emotsioonitult. Ühest küljest polnud suuremad asjad ja tundusid kohutavalt venivat, teiseks tundusid teemad juba korduvalt nähtud olevat ja kolmandaks ei lähe teiste elud (sh. filmides) mulle lihtsalt kuidagi korda.

Nepal kaardil

Märkisin Google Earthil reisi (peatuskohad) ära :) Kathmandust lennukiga Pokharasse ...

... Pokhara Lakeside Hotel ...

... Raftingu algus Modi Kohlas ja lõpp Purti Ghatis ...

... Sauraha Jungle Resort Chitwanis ...

... Kathmandu org ...

... Kathmandu Garden House.

Vabatahtlikuks?

Ma olen alati arvanud, et vabatahtlik töö tähendab seda, et tööd tehakse tasuta, söögi ja öömaja eest ning mõnikord makstakse ka taskuraha. Tühjagi. Euroopas on küll mõned noorteorganisatsioonid, mis vahendavad noori sellise idee järgi vabatahtlikuks, kuid kui oled üle 25/30, siis sellesse süsteemi enam ei pääse.

Mis variandid siis on, kui on konkreetne asukoht, antud juhul Nepal, kuhu tahaks minna? Esimene, kõige lihtsam ja kõige kallim, on kontakteeruda mõne Euroopa vahendusorganisatsiooniga, kes siis tegutseb selle nimel, et leida sihtriigis sobiv programm. Raha kasseeritakse selle eest erinevalt, Nepalis lühema perioodi puhul on see keskmiselt 500 - 1000 krooni päevas, pluss tuleb ise osta omale lennukipiletid, teha vaktsineerimised ja reisikindlustus. Makstud programmitasu eest tutvustatakse vabatahtlikule kohalikke tavasid (do's and don't's), organiseeritakse töökoht, majutus peresse või odavamasse hostelisse ja kuni kolm söögikorda päevas (Nepalis tähendaks see siis Dal Bhati ehk riisi köögiviljakarriga).

Teine variant on kontakteeruda mõne kohapealse vahendusorganisatsiooniga. Kuna nende ülalpidamiskulud on madalamad, siis on ka vahendustasud madalamad. Lubatakse näiteks majutust perre, kuid unustatakse mainida, et pereks on sama organisatsiooni omaniku kodu :) Tihtipeale kiputakse petma ka töö asjus. Kui vabatahtlik kohale jõuab, selgub, et töökohta polegi talle leitud. Selle eest on hoiatavaid artikleid ilmunud ka Nepali ajalehtedes. Lennukipiletid ja muu reisiga seonduv tuleb loomulikult endal maksta.

Kolmas variant on minna taas oma kuludega kohale ning leida kohapealt lastekodu, kool vm asutus, kus oleks abi vaja. Vabatahtlik majutatakse odavasse hostelisse või lastekodu ruumidesse, tal on võimalik süüa koos lastega ning maksab ise vaid majutuse ja söögi eest. Näiteks Kathmandu loodeosas asuvas lastekodukompleksis oleks ööpäevane summa majutuse ja toidu (varahommikul tee ja küpsised, kell 9 hommikul Dal Bhat, pealelõunal Dal Bhat ja õhtul tee küpsistega) eest 7 dollarit. Võimalik on ööbida mingis veel odavamas hostelis, kus summa oleks 3 dollarit :) Kui tahad mingit meelelahutust, rikkalikumat toidulauda, riideid jmt, siis need ostad kõik ise...

Nagu näha, pole vabatahtlik töö mitte võimalus vaid (rikaste) privileeg.

Isegi Pokharas ei paista praegu päike

Gmaili veebipõhisel versioonil saab nüüd ise tausta valida. Üks variantidest on "Puu", kus tuleb sisestada ka oma asukoht ja siis on meilboxi taustaks pidevalt asukoha ilm. Kuna ma olin sellest ilma kuvamisest kuulnud, siis ei olnud ma kindlasti huvitatud Tallinnast kui asukohast ja määrasin selleks Pokhara :) Enamasti paistab mu postkastis nüüd päike. Hetkel on udune ja korra on isegi pilves olnud. Tahan tagasi. Sinna, kus kõik ilus oli :)

Siis kui kõik kokku kukub

Ja on tunne, et väljapääsu enam ei ole, siis saab veel ainult hullemaks minna.

Hakkasin otsima võimalusi minna Aasiasse vabatahtlikuks. Kuna noorteprogrammidesse enam ei mahu, siis tuli muid variante vaadata. Aga need muud variandid on kõik kallid. Näiteks pakub mingi brittide vahendusorganisatsioon võimalust töötada kaks nädalat Nepali orbudekodus ja kasseerib selle eest 700 naela. Pluss maksad oma lennukipiletid kinni. 700 naela eest organiseerivad nad sulle töö, mida sa teed vabatahtlikult ja mille eest ei maksta, majutuse peres ning kolm söögikorda päevas. Kõik muu lõbu - lennukipiletid, kindlustused, kohapealne transport ja meelelahutus - on enda kanda. Ca tuhande krooni eest päevas elaks Nepalis turistina väga luksuslikult. Ja ei peaks tööd tegema :) Kust saaks palju raha, et aastaks aeg maha võtta ja Aasias ringi reisida?

Austraalia? Seal makstakse töötegemise eest :) Aga ma tahaks Nepali tagasi, kuigi ei tea, kuidas ma seda suudan. Võib-olla on praegu kõik veel liiga värske ja liiga valus...

Update: ei, Austraaliasse ei saa, liiga vana :) Tuleb ikkagi edasi vaadata (ja leppida variandiga, et töötegemise eest tuleb peale maksta).

Ma tahaks, et oleks väljalülitamisnupp

Et saaks oma tunded lihtsalt välja lülitada, mitte kunagi enam armastada ja mitte kunagi enam haiget saada.

PS. Saaremaalt jõudis täna kohale eelpainutatud traat, nii, et ma sain oma katkiläinud käevõru pärlitest uue käevõru teha :)

Tallinn
25.11.2008

Raamatutest vol. 3

Olles täiesti vaimustuses ja kõikidele kiitnud William Sutcliffe'i raamatut "Are you experienced?", ostsin Kathmandus omale veel kaks tema raamatut "New Boy" ja "Whatever makes you happy", lootes taas heale huumorile.

"New Boy" oli täielik pettumus. Ta küll üritas vist naljakas olla, aga reaalselt oli tegemist ühe aastaga 17-aastase noormehe elust, kes raamatu alguses polnud veel naist saanud, aga rääkis sellest pidevalt ning üritas jätta endast muljet kui kõvast naistemehest. Poole raamatu pealt saab lugeja kaasa elada tema seksuaalkogemustele.

"Whatever makes you happy" ei ole ka komöödia, kuid on siiski hea lugemine. Tegemist on kolme ca kolmekümneaastase mehega, kellele ootamatult ja etteteatamata otsustavad nädalaks külla sõita nende emad, et taastada suhted poegadega ning üritada suunata seni vallalised mehed pereelu peale mõtlema. Ideaalis leida neile isegi naine :)

Patricia McCormick "Sold" on samuti eelviimase päeva ost Kathmandust. Tegemist on küll fictioniga, kuid sündmused siiski tõsielulised. Mina-tegelaseks on 13-aastane Nepali tüdruk Lakshmi, kelle tema kasuisa müüb Indiasse, Calcutta äärelinnas asuvasse bordelli. Raamatu alguses on ta naiivne, oma poisist ja tulevasest abikaasast unistav noor Himalaya mägikülas elav tüdruk. Hasartmängusõltuvuses oleva kasuisa sõnade kohaselt asuvat tüdruk "suures linnas" tööle teenijana ning tema teenitud raha aitab perel ja eriti nooremal vennal elus püsida. Tüdruk on väga uhke, et saab aidata... Kui ta saab teada, kuhu ta tegelikult sattunud on, ei ole enam mingit pääsemislootust. Tema uue "omaniku" sõnul tuleb tal tagasi teenida kogu raha, mis tema eest maksti (mitukümmend tuhat ruupiat olevat hind olnud) ja sissetulekutest arvestatakse maha üür, toit, riided, ravimid. Kahe kliendi omavahelisest jutust saab ta teada, et klient maksab ühe korra eest 30 ruupiat (7-8 krooni). Kui ta lõpuks tänu ameeriklastele bordellist päästetakse, on ta saanud 14-aastaseks.

John Grisham "Playing for pizza". Grisham on tuntud ja hinnatud oma kohtuteemaliste raamatute poolest. Paar korda on ta teinud katset kirjutada ka jalgpallist. Mina olen siiani kahte lugenud ja "Playing for pizza" on neist uusim. Väga omapärane raamat :) Ameerikas põrunud jalgpallur, kes on mänginud peaaegu kõikides klubides ning peale viimast mängu ei soovi enam ükski klubi teda palgata, läheb Itaaliasse mängima. Ta armub, hakkab armastama kohalikku kööki ning lõpuks meeldib talle seal isegi mängida. Grishami kohta oli seal üllatavalt palju arhitektuurikirjeldust, põhjalikult toidust ja veinist ning hea ülevaade itaallaste vaba aja veetmisest. Raamat oli hea, aga lihtsalt Grishamilt ootaks midagi muud :) Ka Nepalis loetud.

Khaled Hosseini "A thousand splendid suns". Tema esimese raamatu "Kite runner" põhjal tehtud film oli minu 2007. aasta lemmik. Raske film, aga samas täiesti suurepärane. Kathmandus lugesin läbi tema teise romaani "A thousand splendid suns", mille tegevus toimub samuti Afganistanis - algul väikeses mägikülas, hiljem Kabulis. Ma pean tunnistama, et nii film kui raamat on minus äratanud huvi Afganistanis toimunu/toimuva vastu. Raamatu alguses elab viieaastane Mariam oma emaga, kes teda vihahoos teinekord haramiks, sohilapseks hüüab, mägikülas. Kui ta saab 14, poob ta ema ennast üles ning isa, kes on teda aastaid korra nädalas vaatamas käinud, kuid ei ole nõus teda enda juurde elama võtma, paneb ta mitukümmend aastat vańemale lesele mehele. Tüdruk kolib Kabuli, elab seal aastaid isoleerituna teistest oma mehe terrori all kannatades kuni ta mees toob majja ka teise naise, Mariamist paarkümmend aastat noorema, naabermajas üleskasvanud kuid sõjas orvuks jäänud Lajla. Kahe naise vahel kujuneb välja erakordne sõprus, ema-tütre suhe.

Liis Kängsepp "Minu Argentina" - kuna ma sealt midagi ei lootnudki, siis ei saanud raamat ka pettumust valmistada. Taas rohkelt slängi sisaldav (näiteks nimetatakse argentiinlasi könnideks) ajaveebi ümbertrükk. Kormoranidest saavad Argentinas kormoronid ning ühtlasi ka mereelukad :) Ma olen endiselt seda meelt, et blogid võiks jääda internetti ning nende trüki peale ei tasuks paberit kulutada ning metsi hävitada.

Stephanie Meyer "Twilight saga I-III". Noortekas. Kuna erinevates lehtedes ilmunud reviewd kõlasid üsna ahvatlevalt, siis lõpuks läksin ja ostsin esimese osa (ainus eestikeelne siiani) ära. Teisipäeva lõuna ajal ostetud raamat oli neljapäeva hommikuks läbi :) Reedel tellisin ebayst ka teise ja kolmanda osa. Ka teine osa sai paari päevaga läbi. Kolmandat hoidsin reisi ajaks, et lennukis ja lennujaamas lugeda. Jäi isegi natuke üle ja sain lugeda ka Pokharas ja Kathmandus :P Mõtlesin neljanda osa tellida Apollost... Kuigi nende Internetipoes oli kirjas, et raamat on olemas, selgus peale ligi nädalast ootamist, et väliskirjanduse tellimise aeg on 4-6 nädalat. Tühistasin tellimuse ja tellisin ebayst. Sealt tuleb raamat soodsamalt ja vähem kui nädalaga. Lähipäevil peaks siis saabuma :) Üldiselt on tegemist kerge ja kiire lugemisega. Aga nagu tihtipeale kipub olema, oli esimene osa siiani parim.

62% kehast taaskasutusse

Huvitav, kuidas see taaskasutus välja näeks? :)

Aga 62% tundub hea tulemus olevat :P

Hmh

Ilmaennustus Tallinna kohta... Terve nädala jagu lund ja sulamistemperatuuri.

Kathmandus ja Pokharas on praegu üle 20 kraadi sooja.

Ma tahan tagasi :)

Helesinisel lainel

Katsetus number kaks :) Helesinine kee kuldsel traadil.

Ja täna tegin sellise. Valdavalt sinised helmed ja mõned valged tamiilil. Oma varusid täiendasin täna Karnaluksis :)

Tallinn
19.11.2008