Go blue. Haldjauste linn

Eelmisel sügisel hakkasin siin-seal märkama pisikesi värvilisi uksi. Näiteks puujuurte vahel. Selgus, et tegemist on haldjate ustega ning neid võib leida linnast igalt poolt - butiikide peauste kõrvalt, raamatukogust, kino sissepääsu juurest ja puude otsast. Tegin täna linna peal ringi, et ka sinuga, kallis kodumaa, neid uksi jagada.

Punaste kingade pood oli sissepääsu kõrvale teinud tavauksega peaaegu identse haldjaukse. 

Pretzel Belli kõrval olev haldjauks.

Kui pood läheb kinni, ei ole sinna paraku enam ka haldjad oodatud ning nende ukse ette ei viida kommi.

Michigani teatri (mis on tegelikult kino) peaukse kõrval olev haldjauks, millest pääseb otse haldjate kinosaali.

Jolly Pumpkini moodsat kunsti hindava haldja uks.

Mitte lihtsalt haldjauks vaid terve Müstiline Haldjaküla.

Ja maahaldja kutsuv uks.

Täna neid peaaegu tänavaga samal tasapinnal olevaid uksi pildistades tänasin leidurit, kes mõtles välja ekraani, millelt näed pildistatavat objekti (antud juhul siis telefonis oleva kaamera) ning ma ei pidanud oma suure Canoniga kõhuli maas olema ning piiluaugust haldjauksi teravustama.

Go blue. Tee ise terrassivalgustus

Oleme soojadeks ja valgustatud sügisõhtuteks valmis :)

Go blue. Restoraniarvetest, vikerkaarest ja muust igapäevasest

Paar päeva tagasi kinos käies nägime tee ääres maailma kõige suuremat ja kirkamat vikerkaart. Miks teie teda siin hetkel ei näe, ei ole tingitud sellest, et ma iga hinna eest vikerkaare otsas olevat kullapada omale tahan hoida vaid sellest, et unustasin telefoni koju. Tuli küll välja sõites meelde, aga ei hakanud tuppa tagasi minema, sest kinos ju nagunii wifit pole ja me kuhugi looduskaunisse kohta ka ei plaaninud minna. Plaani uuesti. Selle asemel võin jagada kunagi TJ Maxxi parklast tehtud loojangupilti.

Minu jaoks oli algul siin nii harjumatu, et kui olid oma magustoidu kätte saanud või peale pearooga ettekandjale öelnud, kui ta küsis, et kuidas meil läheb ja kas kõik on kontrolli all, et jah, siis hetk hiljem maandus lauda arve. Mulle tundus see nagu kinos tulede põlemapanemine või külasolles kui pererahvas haigutama ja magama hakkab sättima - vihje, et nüüd on viimane aeg laud vabastada ja astuma hakata. Hiljuti aga ühte tavapäraselt sisukat artiklit teemal millega ameeriklased reisides puusse panevad, lugedes sain teada, et siin ongi loogiline, et niipea kui on selge, et selle sularahaautomaadi luugid on lukus, laekub arve lauda. Ning Euroopas võivad need vaesed ameerika turistid oma arvet ootama jäädagi, sest ilma küsimata ei viska ükski restoran neid tänavale.

Eelmisel talvel kirjutasin paar korda seebikast, mida me vaatasime - Neitsi Jane. Aprillis vaatasime viimase osa kolmandast hooajast ära ning jäime neljandat ootama. Ükspäev aga google’iga konsulteerides selgus, et me vaatasime kuni eelviimaseni ning viimane on vaatamata. Parandasime selle vea samal õhtul ning kuna osa lõppes terve rea kaljurippumistega, siis ootame nüüd kannatamatult 2019. aastat kui on lootust, et neljas hooaeg ekraanile jõuab. #parandameveadmyass

Avalike tualettide (vabandust, puhkeruumid nagu neid siin riigis nimetatakse) ustest ma olen siin juba kirjutanud. Õigemini sellest, et kokkuhoidlike inimestena ei ulatu neil kabiiniuksed mitte seinani vaid ca 2-3cm kaugusele seinast. Jättes võimaluse igale soovijale soovi korral sisse vaadata. Järjest rohkemates kohtades on ka automaatne loputus. Mis paneb mind mõtlema, et vaatamata suurele kehakaalule on ameerika naistel väga väiksed põied. Või kuidas muidu seletada seda, et ma olen tualeti sihtotstarbelise kasutamisega alles poole peal kui vesi on juba peale tõmmatud. Mõnikord toimub see isegi kaks korda enne kui ma valmis saan.

Go blue. Nagu.

Minu parima Oxfordi inglise keelega harjunud kõrvale tundub siinsete noorte, eriti naissoost noorte kõnemaneer ja väljendid nagu vaksali valjuhääldist tulev heli.

“Noh, see on nagu selline…”

“Ma tean, see on täiega nagu OMG!”

“Ja siis ma vaatasin, et nagu…”

“Et nagu päriselt?”

“Nagu ma ei suuda seda nagu uskuda”

“OMG, ma pole sind nagu terve see nädal näinud!”

Kontekstist olenevalt on hääl kas “seksikalt” nasaalne või ülevoolavalt kriiskav. Sest noh, kui ikka mitu päeva juba näinud pole, siis väike juubeldamine kulub alati ära.

Igal juhul nüüd asja juurde minnes, siis mulle on see “nagu” nagu täiega külge hakanud. Nagu päriselt. Igas mu lauses vähemalt üks “nagu” sees. Aga ma ajan selle selle kaela, et inglise keel pole mu emakeel ning “naguga” asendan vaikust, mis tekiks, kui ma soovitud sõna otsides muidu sõnastikku hakkaks lappama. Aga huvitav, mis siin nende noorte tütarlaste vabandus ka on?

Igal juhul olime siis nagu restoranis ja Scott küsis ettekandjalt krabiburgeri kohta. Selgus, et meie ettekandja ei osanud selle kohta midagi öelda, sest ta ei söövat mereande. Lugesime selle pubi personaalseks lähenemiseks, et töötajad soovitavad ja annavad nõu vaid asjade osas, mida nad ise proovinud on ning Scott otsustas riskida. Sellega seoses meenus mulle ca 10 aasta tagune apteegikülastus, kus soovisin osta midagi konnasilma vastu ning küsisin apteekrilt nõu. Seal oli saada nii plaastrit kui ka salvi. Mille peale apteeker silmi pööritas nii, et hea, et tal sellest pea ringi ei hakanud käima ning teatas, et ta ei oska öelda, ta pole ise kasutanud. Ma ei teagi, kui suur kasu on apteekrist, kes oskab nõu anda vaid isiklikust kogemusest lähtuvalt. Välja arvatud juhul, kui ta on väga haige inimene ning ravib omal pidevalt kümmet haigust.

Tagasitulles nimetatud restoranikülastuse juurde, siis juhuste kokkulangemisel sattusime taas sellesse Carl & Lu pubisse, kus tuunikalatacod on kõikuva kvaliteediga. Igal juhul olime oma vigadest õppinud ning küsisime juba eelnevalt üle tuunikalalõikude küpsusastme. Lauda jõudsid täpselt sellised tacod, nagu me esimesest korrast mäletasime. Pearoaks võtsin uuesti sama tuunikala, mis eelmine kord ning palusin neil kastmed eraldi panna (saabusidki kahes plastiktopsis… nagu ka tuunikalade juures olev coleslaw) ja kookosriisitambi spargliga asendada. Scott võttis juba mainitud krabiburgeri. Jäime rahule.

Go blue. Gurmee

Mulle tundub, et toit on siin blogis täiesti vaeslapse ossa jäänud ning ilmselgelt on lugejad kõik huvitatud sellest, mida me sööme.

Jalutasime üks õhtu linna, et kuskil õhtust süüa. Kumbki eelnevalt väljavalitud koht meile muljet ei avaldanud, seega jõudsime omadega lõpuks No Thaisse. Selline paari asukohaga bistroo. Sees konditsioneer huugas nii, et läksime õue sööma, kuna ma ei tahtnud, et mu krevettidele jääkirme peale tuleb. Sõime kana (mitte mina) ja krevette. Maitses suhteliselt nagu Koh Lantal mu peamises einelas.

Taluturult ostetud kalataco oli samas mõõdus suvel Ülos nähtud veisetacoga, aga hind üle kolme korra odavam.

Eelmisel aastal sattusime juhuslikult Brightonis ühte pubisse ning saime seal elu parimaid tuunikalatacosid - õiges küpsusastmes õhuke tuunikalaviil ja paar viilu avokaadot krõbeda taco vahel ning mingi kastmega üle valatud. Enam-vähem aasta otsa mainisin neid tacosid iga paari päeva tagant sooja sõnaga. Nüüd ükspäev outletis käies läksime sinna uuesti sööma ning tellisime needsamad tacod. Lisaks võttis Scott mingi veise ning mina kergelt grillitud tuunikalasteigi kookosriisi ja salatiga. Tacode tuunikala oli totaalselt üle küpsetatud ning nägi välja nagu viil seapraadi. Maitses suhteliselt samamoodi nagu välja nägi. Siis jõudis lauda mu tuunikalasteik, mis oli absoluutselt ideaalses küpsusastmes. Ja see pooltoores filee oli üle valatud kahe purgikastmega. Tõmbasin selle magushapu tšillikastme ja majoneesisegu kala pealt maha ning hakkasin sööma. Maitses täiesti suurepäraselt. Riisi asemel, nagu selgus, oli riisitamp ning peale esimest suutäit jäi see minust söömata. Scott arvas peale vaadates, et mu kala saadab kartulipuder.

Linna minnes jäi ükspäev ka Cupcake station tee peale. Kuna nende septembri eripakkumises oli vikerkaaresufleetassikook, siis sellega ma sealt ka välja jalutasin. Seva, see taimetoidurestoran siin, oli ka eelmisel reedel kavas ning võtsime kahe peale kaks eelrooga - bataadifriikad ja gouda tots. Mõlemad superhead ning pooled bataadifriikad võtsime koju kaasa ka. Ei saa väita, et me vigadest ei õpiks - aasta tagasi, kui seal käima hakkasime, siis võtsime alati 4 eelrooga kahepeale ning ei suutnud ennast hiljem liigutadagi.

Laupäeval oli meil hiline lõuna plaanis Scoti ema ja tädiga ning kuna kontinendi parimad mozzarellapulgad asuvad Jonesville'is (ca tunni-pooleteise kaugusel), siis sinna me ka suuna võtsime. Veel enne kui ettekandja menüü lauale panna jõudis, tellis Scott ära 10 friteeritud mozzarellapulka ning taldrikutäie tuunikala. Ja siis võtsime veel vaagnatäie sibularõngaid. Üritasime ka joogitellimust sisse anda, aga iga kord kui keegi oma soovi ütles, tormas tütarlaps tagasi vaatamata köögi poole ning järgmise tellimuse saime öelda kui ta eelmise joogiga lauda tagasi saabus. Nii ta seal edasi-tagasi lippas, kuni kõik neli olime joogid kätte saanud ning ühe kehva õlle ka veini vastu välja vahetanud. Vaatamata sellele, et sibularõngaid proovisin vaid ühe suutäie jagu, siis selleks ajaks kui tütarlaps uuesti lauda jõudis, et pearoogade tellimus võtta, oli mul ammu kõht täis. Mozzarellapulgad olid mõnusalt õhukese paneeringuga ning sulajuust venis sealt välja. Tuunikala wasabi ja paksu sojaga oli minu meelest täielik staar. Nagu öeldud, portsudega nad siin ei koonerda ning kui mul eelroast kõht ammu täis oli, jõudis minu ette vaagen kala, friikate ja brokoliga (vabandust, värsked köögiviljad). Sõin kala ära. Loodetavasti Ruanda lapsed ei saa teada, et friikaid ainult maitsesin. Koogilõigu võtsime nelja peale.

Eelmise aasta suvest saadik rääkis Scott iga päev, et me peame Dairy Queeni (Piimakuningannasse) minema, et see on nii ehe ameerika asi, et ma lihtsalt pean seda proovima. Kui me siis sügisel omadega lõpuks nii kaugele jõudsime, et olime putka ukse ees, selgus, et selleks hooajaks on see luuk kinni pandud. Neil on meid kevadel hea meel uuesti näha. Seesama Dairy Queen mis on peatee ääres ja kust me vähemalt korra iga kahe päeva tagant mööda sõitsime. Igal juhul õppisime oma vigadest, et tänast jäätist ei tasu homse varna visata ning ükspäev Aldist tulles, tegimegi Dairy Queenis kauaoodatud peatuse ning võtsime kolm jäätist. Mina võtsin ühe. Lihtsalt mainin.

Go blue. Billiga jooksmas ja jalutamas.

Ma pean oma äsjast avastust jagama! Ja selleks on audioraamatud! Ma olen alati arvanud, et need on rohkem sellistele ... eakamatele inimestele, kes muidu vikerraadiost kuuldemänge kuulaks, aga nüüd muutsin oma arvamust. Ma olen arvatavasti maininud, et meie lähim toidupood on Busch's, kuhu ma läbi metsa minnes jõuan jalgsi 17 minutiga. Vaatamata sellele, et teekond on kiire ja üsna vahelduv, ei ole ma eriti rahul sealsete hindadega. Aldi, kus mulle meeldivad nii hinnad kui köögiviljavalik, on jälle liiga kaugel. Kompromissiks on ca 35 minuti kaugusel asuv Kroger ja boonuseks selle kõrval olev TJ Maxx. Kaks kärbest ühe shopinguga. Ja 35 minutit pole mingi aeg kah. Napilt 5000 sammu tuleb ühe otsaga täis. Teekonna miinus on aga see, et kõige otsem variant on lihtsalt nii nüri, et ma pigem pikutaks aias ja vaataks muru kasvamist. Kodust välja, ca 300 meetrit suure teeni ning siis sealt ülejäänud 30 minutit otse mööda sirget kõnniteed kuni on aeg poe parklasse keerata. Ja teeääred pole ka parimate arhitektuuripärlitega ääristatud. Igal juhul olen ma selles osas paar korda oma rahulolematust väljendanud ning Scott arvas, et "Suck it up!", me ei hakka poele lähemale kolima ning ilmselgelt ei koli ka Aldi Ann Arbori südalinna.

Eile oli mul taas vaja TJ Maxxi jalutada ning juba tennised jalas, tuli mul idee, et äkki tõmbaks kiirelt mõne audioraamatu omale. Amazonis selgus, et kui ma liitun Audible Prime'iga, on mulle kaks audioraamatut täiesti tasuta. Liitusin siis selle eliitklubiga ning tõmbasin omale ühe Bill Brysoni. Vähem kui viie minutiga oli raamat olemas, äpp alla laaditud ning raamat käima pandud. Kuulasin terve tee seda, kuidas Bill peale 20-aastast eemalolekut tagasi USAsse tuli ning idaranniku väikelinnadesse roadtripile läks.

Täna käisin jooksmas ning tavapärase playlisti asemel panin hoopis pooliku raamatu käima. Vastutulijad arvasid, et ma neile naeratan ning lehvitasid mulle kõik rõõmsalt. Mina kuulasin Bill Brysoni meeleolukatest seiklustest hoopis.

Go blue. Külaelu.

Tegelikult oli mul lugejatega plaanis jagada taaskord kõiki neid pompöösseid halloweenidekoratsioone - plastikust luukeresid, Paunvere parimaid kõrvitsaid, oravate poolt nahkapandud kõrvitsajääke, marliribasid põõsastel ja väikeseid kummitusi. Aga võta kõrvitsast - septembris ei lähe peale kaupmeeste veel kellelegi kõrvitsapidu korda.

Seega olete sunnitud leppima kõrvitsavaba ülevaatega toimuvast.

Tõenäoliselt pole kellelegi jäänud muljet, et ma kuskil metropolis elan, aga, et anda aimu, milline on lähem ümbrus, siis näiteks paar päeva tagasi linna minnes oli poole tee peal keset kõnniteed tekk maas ning selle peal kõhutas üks ca pooleaastane. Seal kõrval rallinud kahene oleks temast oma tranduletiga peaaegu üle kihutanud, aga hambad laiali vahtivad täiskasvanud lendasid talle kolmekesi korraga peale.

Jooksmine on järjest populaarsem, keset päeva näevad tänavad välja nagu Bostoni maratoni ajal.

Ka meie loomaaed tagaaias on lisa saanud - ülepäevaste külalistena on kohal jänesed ja koolibrid. Ühed punased linnud ka, aga minu meelest olid need ka eelmisel aastal.

Poes käia on siin endiselt mõnus. Eile ei suutnud näiteks otsustada, et milline jope osta ning kas üldse osta, seega võtsin mõlemad. Vähemalt ühe neist viin täna tagasi.

Meil on uued naabrid. Kahe koeraga. Kuna tegemist on meditsiinivaldkonna töötajatega, siis ilmselt noorte residentidena teevad nad pikki päevi, mille tulemusena on koerad suurema osa ajast kahekesi kodus. Seda suurema rõõmu ja valjema haukumisega tervitavad nad igaüht, kes majast vähemalt 100 meetri kaugusel liikvel on. Tegevus, mis on Scoti juba vaikselt närvi ajanud.

Aga selle pärast ei pea ta enam muretsema. Sest lisaks jopedele ostsin ka uue läpaka. Selle kõvaketta hääl varjutab ka piirkonna võimsamad koerad. Läpakas läheb ka Dellile tagasi. Seega on ka Scoti probleem koerte haukumisega taas aktuaalne.

Teised naabrid on endised, aga vahepeal on nad omale koera soetanud. Sellise keskmist kasvu, väga armsa. Hommikuti tassitakse koer kaenlas taha aeda, pannakse keset õue puu külge ketti ning sinna ta jääb terveks päevaks pikutama. Ainult puu varjuga liigub kaasa, et mitte lauspäikese käes päikesepistet saada. Plastikkonteiner, vabandust, kuut (Scott ütles) on tal seal ka, aga see ei liigu päikesega kaasa ning ilmselt pakub seetõttu ka vähe huvi. Veekauss on tal ka ning vähemalt ei pea ta muretsema, et kurguvalu saab külmast veest. Kui tal Liptoni pakk käepärast oleks, saaks ta omale seal kausis kindlasti värsket kuuma teed teha.

Go blue. Küsija klaviatuur

Rahulolematute turistidena ei olnud me loomulikult rahul oma hotellitoaga, mis asus otse köögi ja pesupesemisruumi kõrval ning mille akna all asusid prügikonteinerid. "Meie" kasutan siinkohal vaid lojaalsusest, sest mind häiris ainult madal korrus. Seega kirjutas Scott majutuse pakkujale, andis teada, et lisaks sellele, et meile ei meeldinud pidev köögist ja hooldusruumist tulev lärm, ei meeldinud meile ka ise vannitoast eelmiste turistide juuksekarvu korjata ning teleka alt sahtlist kasutatud käterätte leida. Sobiv kompensatsioon selliste kannatuste korvamiseks oleks 25% makstud rahast. Tütarlaps, kes meile vastas, arvas, et polnud see olukord nii hull midagi ja me oleksime pidanud arvestama, et tuba võib ka köögi ja prügikonteinerite vahel olla ning pakkus meile tagasi pool küsitust. Scott ootas igaks juhuks ära kuni pakutu arvele laekub ning teatas siis, et me pole siiski endiselt üldse rahul ning soovime, nagu küsitud, veel 50 dollarit tagasi saada. Selle peale võttis meiega ühendust eelmise naisterahva ülemus ning teatas, et tal on äärmiselt kahju, et meil nii ebameeldiv kogemus oli ning otseloomulikult saame me küsitud summas allahindlust.

Käsipagasiga kuudeks reisimine tähendab muuhulgas ka seda, et mitmeid asju olen soetanud topelt, et ei peaks pidevalt edasi-tagasi vedama. Näiteks trenniriided, eriti jalatsid. Teksad, joped, veepudelid, kohvitermoskruusid. Viimast kahte mul nüüd vaja oligi, sest mõlemad jäid Tallinna. Tellisin Amazonist veepudeli ja presskannuga kohvitopsi ning jäin ootama. Ülejärgmisel päeval olid mõlemad kohal ning selgus, et kohvitopsil all servas mõlk. Kirjutasin Amazonile kui pettunud ma olen nende kvaliteedigarantiis ning palusin kruusi mõlgitu vastu välja vahetada. Amazon oli sunnitud kahetsusega teatama, et neil paraku pole seda kruusi rohkem laos, aga nad hüvitavad mulle kasutuskõlbmatu kruusi raha ning ma võin selle kas prügikasti visata, ära annetada või silmad kinni, et mõlki ei näeks, ikka kasutusse võtta. Otsustasin, et tasuta saadud kruusi puhul ma ennast sellest mõlgist häirida ei lase.

Boston in Pocket. Kui oled hilisõhtuse lennu broneerinud, aga hotellist pead kell 11 läinud olema

Täna hommikul olime targemad ja läksime juba teadlikult varem välja, et enne masse hommikust sööma jõuda. Sihi võtsime Sõbraliku Rösti suunas ning kohalejõudes vaatasime ukse taga pingil istuvaid ja ootavaid inimesi. Arvestasime juba pooletunnise ooteajaga, linna popimaid hipsterbrunchikohti ikkagi, kui selgus, et laud kahele on kohe olemas. Lõime menüüd lahti ja ka kõige suurema tahtejõuga poleks olnud võimalik olnud kogu selle valiku juures omale jogurtit tellida. Seega jäi valikuks Kariibi vahvel vahtrasiirupi ja karamelliste banaanide ning ananassidega. Kogu selle karamelli juurde kulus vist kolm kruusi kohvi ning kui hipsterimekast välja sain, polnud muid soove kui ainult pikali visata. Scoti menüüvalik osutus palju keerulisemaks, sest talle tundus, et kolme erineva toidu juurde on tema nimi kirjutatud. Lõpuks ta suutis ettekandja abiga neist siiski ühe välja valida ning isegi sellest jäi osa alles, sest Ameerika hommikusöögid pole kindlasti linnuisuga nõrkadele mõeldud. Kõndisime tagasi hotelli ning viskasin pikali.

Olime välja selgitanud, et lõunaraudteejaama on võimalik pagas hoiule jätta ning sinna me ka suundusime. Kahe asemel vaid ühe raske seljakotiga varustatult liikusime esmalt läbi peamise ostlemisparadiisi parki. Sellega tundus, et oleme esimese osa päevast edukalt läbinud ning väikese puhkuse ära teeninud. Viskasime ennast murule külili ning vaatasime inimesi. Tegime seda nii tunnikese, kuni tundus, et nüüd võiks natuke vaatamisväärsustega tutvuda ning tutvusime vaatamist väärt linnajaoga kohe pargi taga. Nimetatud linnajaos on eriti vaatamist väärt munakivitänav, eraldi lausa Bostoni vaatamisväärsusena välja toodud. Minu meelest antud tänaval olid eelkõige vaatamist väärt need turistid, kes ennastunustavalt seda tänavat ja iseennast tänaval pildistasid.

Jõudsime omadega nii kaugele, et brunch hakkas vaikselt ununema ning kõht tühjaks minema. Otsisime toidupoe (see pole muide, keset linna üldse lihtne, sest väikeste toidupoodide kontseptsioon on siinkandis suhteliselt tundmatu), soetasime hummust, juustu, sinki, küpsiseid ja mustikaid ning siirdusime tagasi parki. Veetsime taas toidu ja hea seltskonnaga ca tunnikese ning otsustasime, et kuna Google Maps andmetel on Bostonis ka Hiinalinn, siis sinna me läheme. Hiinalinn sai 5 minutiga läbitud, oleme ka muljetavaldavamaid näinud ning kuna olime juba peaaegu poolel teel kohalikku Itaalia piirkonda (North End), siis läksime sinna. Sest eile, peale lõunat tundus meile, et kuulsa Mike's Pastry ukse taga on järjekord liiga pikk, et seal ootama hakata, aga hiljem tänaval nimetatud kondiitri koogikarpe kandvate inimeste käest küsides selgus, et see läheb üsna kiirelt. Nii ka oli ja in no time väljusime poest kahe hiiglasliku cannoliga - sidrunikreemi- ja šokolaadiomad. Jalutasime sadama juurde ning pidasime järgmise pikniku.

Eelneva internetiotsingu tulemusel teadsin, et sadama vastaskaldalt avanevad hingematvad vaated Bostonile ning eriti hurmavad pidid nad olema päikeseloojangu ajal kui kogu Bostoni siluett ja selle kohal olev taevas kuldseks värvub. Kuna park nimetatud vaatega asus poolel teel lennujaama, võtsime pagasihoiust pagasi, tellisime Uberi ning sõitsime parki. Vaatasime, kuidas päike mitte planeeritult Bostoni taha vaid külje peale vajub ning olime taas tänulikud Photoshopi loojale, msi nii internetist leitud pildi kui ka meie omad kaunilt oranžiks värvib.

Läksime lennujaama, üks meist (mitte mina) läks kohalikku baari jalkat vaatama ning jättis oma abikaasa üksinda väravasse kottidega passima. Korrektsuse huvides olgu siiski mainitud, et enne seda käis ta väravas tütarlapsele kurtmas, kui kehvad kohad me saime teine teise lennuki otsa ja kui ammu ta oma abikaasat pole näinud ja kui väga ta tema kõrval tahaks istuda. Ja ideaalis veel ka jalgu sirutada. Tütarlaps mõistis muret ning Scott väljus läbirääkimistelt kõrvuti kohtadega otse varuväljapääsu juures. Kus on teadaolevalt ka tavapärasest suurem jalaruum.

Boston in Pocket. That's it?

Kella viieks lennujaama jõudsin peaaegu vahejuhtumiteta. Ja kui terminali ees poleks ootamatult käimas olnud teeparandust, mis oli kaetud ülejäänud teest kõrgemal asuva plaadiga, siis poleks ma ka peaaegu kõhuli käinud. Igal juhul hakkasin turvakontrollis seljakotist läpakat välja sikutama kui kogemata vajutasin tööle kotis oleva hambaharja. Meenutades leheveergudele jõudnud lugusid, kus Tallinna lennujaam evakueeris kõik reisijad, sest keegi oli täiskasvanute mänguasja äraantavasse pagasisse andnud ning nimetatud vidin kõik häirekellad tööle pani, üritasin peadpidi kotis leida seda pagana hambaharja ja nuppu, et saaks välja lülitada enne kui mõni kahtlustab, et ma kah vibraatoreid üle piiri smugeldada üritan.

Lisaks nipp Tallinna Lennujaamast reisijatele, kes reisivad oma veepudeliga - mähkimis- ja imetamisruumis on terve terminali ainus kraan, kus saab ise veetemperatuuri reguleerida ning seega on võimalik kraanist saada külma vett. Ülejäänud kraanidest vett võttes võid pudelisse ka Liptoni kotikese pista ning 5 minutit hiljem kuuma teed nautida.

Lennuki pardal oli täiesti toimiv wifi ning vaatamata sellele, et mul oli Kindle kotis, tundus raamatulugemine nii eilne päev. Võrreldes 9h netis vahtimisega. Lisaks toimis ka roaming, sest Äripäev helistas mulle.

Kaks rida espool reisis pere ca kolmeaastase tüdrukuga. Kuna ilmselgelt oli tütarlaps liiga suur, et teda selles pisikeses vetsus mähkimislauale paigutada, siis kõik need kuus korda kui ta ennast täis p*sandas, vahetati tal mähkmeid otse istmel.

Scott, kelle lend jõudis kohale tund hiljem, oli juba minu terminalis vastas, aga tema ei pidanud ka koos 50 ennast riiki smuugeldada üritava immigrandiga letti saamist ootama.

Jõudsime täiesti mõistlikul ajal oma broneeritud tuppa, läksime tegime ringi ühel mitte kaugel asuval sillal ning sõime õhtust. Et siis järgmine hommik kell 6 voodis lage vahtida. Kella kuuene äratus tähendas seda, et juba 8 paiku olime hommikusöögikohas ning saime täpselt eelviimased kohad. Ja ma arvasin, et meie oleme varajased :D Menüü tundus selline, et tahaks kõike. Kuni ma nägin portse, mida rahvale lauda kanti. Siis oleks ühestainsast veerandit tahtnud. Kõrvallauda viidi näiteks pannkoogid, mis tähendasid kahte praetaldrikusuurust paksemat sorti mustikapannkooki, mida mina oleksin ilma menüüd uurimata plaadikookideks nimetanud ning neist kahest paari Aafrika väikeriigi koolidele nädalaks koolilõunad jaganud. Vaeseid rüütleid oli taldrikul küll vaid 5, kuid selle eest oli viil umbes poole suurem kui meie tavapärane röstsaiaviil ning umbes kolme viilu paksune. Scott tellis omale pool portsu hot dogi (ehk ühe, sest menüüs oli ette nähtud kaks), mis laekus koos vaagnatäie friikatega. Ja kui keegi kujutab nüüd hot dogi all ette seda pisikest kabanossipoega, mida bensujaamast saab, siis arva uuesti. Nii vorsti kui saia oli mõlemat umbes kaks korda rohkem. Tellisin omale portsu kreeka jogurtit müsliga ning palusin lisandiks veel mustikaid. Ettekandja jäi pliiats õhus mulle otsa vaatama, et "See on kõik?" Nojah... Ma maasikaid ei tahtnud enam mustikatele lisaks.

Jalutasime peatänavale, kus Scott nägi politseinikke patrullimas ja läks avatud inimesena nendega kohe juttu ajama. Uuris lennujaama kohta, et mis politsei seal on (osariigi või föderaalne või munitsipaal) ja rääkis siis mu eelmise päeva immigratsioonielamusest ja sellest, et ta abikaasa on Euroopast ja kindlasti veel üht-teist, mis mulle praegu enam ei meenu.

Käisime Skywalk observatooriumis. Ostsime öise lisasissepääsu piletitele juurde (20+5 dollarit) ning vaatasime Bostoni vaateid. Tegime toas väikse uinaku (minu teine see päev juba, sest peale hommikusööki pidasin ka paremaks tunnikese tukastada) ning läksime North Endi mõnda head itaalia kohta otsima. Leidsime ühe sobiva ning selle asemel, et istuda mugavalt laudade taga, tahtis Scott istuda baarileti ööde, et saaks jalgpalli jälgida. Mille peale ma olin kergelt üllatunud, et kas siis keset päeva ka mängud on. Mille peale Scott võttis kohe esimese ettekandja rajalt kõrvale ning rääkis talle pikemalt, kui jalgpallivõõras see euroopa turist on. Igal juhul turisti sõna maksis ning istusime restoranipoolel.

Samal ajal kõige popimas Itaalia kohas oli umbes pool tundi enne avamist vähemalt sajameetrine järjekord.

Päike oli loojunud ning läksime tagasi observatooriumisse, et öiseid vaateid ka vaadata. Sisseminnes ei huvitanud pileti olemasolu kedagi ning vabalt oleksime võinud need 10 dollarit ka kokku hoida. Lisaks selgus, et käimas on ka mingi erapidu ning osa observatooriumist täiesti suletud. Tegime siis poolringi peale ning Scott läks kassasse ja ütles, et kuna me saime ainult poolt vaadet näha, siis tahaksime poolt lisatasu tagasi. Noormees kassas sai aru, et me tahame kogu summat (50) mitte poolt öisest lisamaksust (5) tagasi ning vabandas, et seda ta teha ei saa, küll aga saab meile tagastada 10 dollarit, mis me öise vaate eest maksime. Kuna seda oli kaks korda rohkem kui me küsisime, siis jäime rahule ning jalutasime läbi toidupoe koju tagasi.