Olime omale tänaseks broneerinud paaditripi kolmele saarele. Tütarlaps, kes selle meile müüs ja bronnis, näitas pilte imelisest sinisest merest, rohelistest saartest, seitsmekäigulisest lõunast ning kinnitas, et laevas voolavad joogid ojadena ning kogu reisi jooksul on olemas suupistevalik värsketest puuviljadest ja muust. Kujutasime ennast ette purjekal ananassiviile söömas ning pina coladasid joomas.
Hommikul laeva saades oli ainult hea meel, et me esimeste hulgas olime ning istekoha saime (ja veel samasse lauda!), sest ilmselgelt olid horvaadid õppinud parimatelt asiaatidelt ning paat pandi kahelt kihilt rahvast täis. Rootsi lauda ei paistnud kuskilt, selle asemel käis madrus ringi grappapudeliga ning valas kõikidele pitsitäie. Peale seda toodi välja ka kast kraanist täidetud veepudelite ja coca-coladega. Mõni aeg hiljem lisandusid ka paariliitrised häguse veini- ja õllepudelid. Snäkke ega mahlaseid mangosid ei paistnud endiselt.
Jõudsime esimesele saarele, mille jaoks pidi paberite järgi aega olema 2-3 tundi, kapten andis teada, et 50 minuti pärast hiivatakse ankur ning kes ujuda ei taha, parem olgu kohal. Läksime esimese asjana kohalikku poodi, et paar šokolaadi osta (targu ei söönud hommikul üle, et laevas ju saab, puuviljavalik ja puha). Selgus, et kohalik poepidaja on suur kassilemb, poepõrandal pikutas 4 kassi ning ukse ees oli vähemalt kaks korda samapalju. Paraku kasutasid kassid kauplust ka oma sanitaarsõlmena, nii, et üritasime oma ostud võimalikult kiirelt sooritada. Peale seda oligi aega nii palju, et lähima mäekese otsa kihutada, vaadetele kiire pilk peale visata ning alla tagasi tormata.
Endiselt polnud paati midagi eksootilist ilmunud. Jõudsime järgmisele saarele, kus pidi toimuma kahetunnine lõuna kapteni majas. Nägime ennast kauaoodatud sugulastena laua taga head ja paremat söömas, ikkagi seitse käiku ju, koosoldud ning lahusveedetud aastaid meenutamas ning hiljem ümaratena sadamasse veeremas. Alustuseks pandi taas igale ette pits grappat. Esimese ja teise käiguna toodi lauda värske sai ning igale õhuke viil sinki ning õhuke killuke juustu. Järgmiseks oli kodune kanasupp, mis oli koduses köögis hoole ja armastusega kukesupipakist ning kahest erinevast nuudlisordist kokku keedetud. Neljas käik oli vaagnatäis merekarpe, igas peidus maailma kõige pisem sisu. Aga keeduleem oli hea ning karbid maitsesid kui värskelt merest tõmmatud. Viienda käiguna jõudis lauda taldrik salatiga ning kuuendana pearoog - grillitud kala kartulitambiga. Seitsmes käik olid pontšikud kaneeli ja suhkruga ning kohv. Kohv veel poole peal kui madrus rahva lauast püsti ajas ning sadamasse kamandas. Nutikamad ehk suurem osa turistidest kasutasid tee peal võimalust ning ostsid omale jäätist.
Kolmandale saarele oli plaanitud 3-4 tundi, sadamas selgus, et kes kahe tunni pärast paadis tagasi pole, võib arvestada värskendava suplusega saarelt Dubrovnikusse. Otsustasime seega aega ning head ilma mitte raisata ning kihutasime otse üle mäe teisele saareküljele, kus pidi olema imeline liivarand. Mida polnud, oli imeline liivarand. Oli aga ohtralt prügi ning keskmisest hägusem vesi. Me oleme siin siiski kristallselge türkiisrohelise veega harjunud, onju. Vedelesime ca tunni toolidel ning kõndisime sadama kanti tagasi. Scott kasutas tee peale jäävas restoranis juhust ning sõi ära ühe burxi. Ja in no time, tunnike hiljem olime tagasi Dubrovnikus.
Tegime parajast õhtust jäätiseringi vanalinnas kui Scott kuulis kedagi klassikalist kitarri mängimas ning veetsime seejärel veel tunnikese resto terrassil.
Hommikul laeva saades oli ainult hea meel, et me esimeste hulgas olime ning istekoha saime (ja veel samasse lauda!), sest ilmselgelt olid horvaadid õppinud parimatelt asiaatidelt ning paat pandi kahelt kihilt rahvast täis. Rootsi lauda ei paistnud kuskilt, selle asemel käis madrus ringi grappapudeliga ning valas kõikidele pitsitäie. Peale seda toodi välja ka kast kraanist täidetud veepudelite ja coca-coladega. Mõni aeg hiljem lisandusid ka paariliitrised häguse veini- ja õllepudelid. Snäkke ega mahlaseid mangosid ei paistnud endiselt.
Jõudsime esimesele saarele, mille jaoks pidi paberite järgi aega olema 2-3 tundi, kapten andis teada, et 50 minuti pärast hiivatakse ankur ning kes ujuda ei taha, parem olgu kohal. Läksime esimese asjana kohalikku poodi, et paar šokolaadi osta (targu ei söönud hommikul üle, et laevas ju saab, puuviljavalik ja puha). Selgus, et kohalik poepidaja on suur kassilemb, poepõrandal pikutas 4 kassi ning ukse ees oli vähemalt kaks korda samapalju. Paraku kasutasid kassid kauplust ka oma sanitaarsõlmena, nii, et üritasime oma ostud võimalikult kiirelt sooritada. Peale seda oligi aega nii palju, et lähima mäekese otsa kihutada, vaadetele kiire pilk peale visata ning alla tagasi tormata.
Endiselt polnud paati midagi eksootilist ilmunud. Jõudsime järgmisele saarele, kus pidi toimuma kahetunnine lõuna kapteni majas. Nägime ennast kauaoodatud sugulastena laua taga head ja paremat söömas, ikkagi seitse käiku ju, koosoldud ning lahusveedetud aastaid meenutamas ning hiljem ümaratena sadamasse veeremas. Alustuseks pandi taas igale ette pits grappat. Esimese ja teise käiguna toodi lauda värske sai ning igale õhuke viil sinki ning õhuke killuke juustu. Järgmiseks oli kodune kanasupp, mis oli koduses köögis hoole ja armastusega kukesupipakist ning kahest erinevast nuudlisordist kokku keedetud. Neljas käik oli vaagnatäis merekarpe, igas peidus maailma kõige pisem sisu. Aga keeduleem oli hea ning karbid maitsesid kui värskelt merest tõmmatud. Viienda käiguna jõudis lauda taldrik salatiga ning kuuendana pearoog - grillitud kala kartulitambiga. Seitsmes käik olid pontšikud kaneeli ja suhkruga ning kohv. Kohv veel poole peal kui madrus rahva lauast püsti ajas ning sadamasse kamandas. Nutikamad ehk suurem osa turistidest kasutasid tee peal võimalust ning ostsid omale jäätist.
Kolmandale saarele oli plaanitud 3-4 tundi, sadamas selgus, et kes kahe tunni pärast paadis tagasi pole, võib arvestada värskendava suplusega saarelt Dubrovnikusse. Otsustasime seega aega ning head ilma mitte raisata ning kihutasime otse üle mäe teisele saareküljele, kus pidi olema imeline liivarand. Mida polnud, oli imeline liivarand. Oli aga ohtralt prügi ning keskmisest hägusem vesi. Me oleme siin siiski kristallselge türkiisrohelise veega harjunud, onju. Vedelesime ca tunni toolidel ning kõndisime sadama kanti tagasi. Scott kasutas tee peale jäävas restoranis juhust ning sõi ära ühe burxi. Ja in no time, tunnike hiljem olime tagasi Dubrovnikus.
Tegime parajast õhtust jäätiseringi vanalinnas kui Scott kuulis kedagi klassikalist kitarri mängimas ning veetsime seejärel veel tunnikese resto terrassil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar