Viimasel ajal, kui vähegi aprilli"naljade" vahele mahub, on meedia avaldanud ka uudiseid erinevatest Aasia riikidest, kuidas seal randu, saari ja templeid turistidele suletakse. Viimased näited meenuvad Boracaylt (Filipiinid), Koh Phi Phi Leh'lt (Tai) ja Baganist (Myanmar). Kui ma templitest veel saan aru, sest ega turist väga ei vaadanud küll, et templi otsa ronides kombekalt riides oleks ja kombetult kätt kaaslase tagumikule ei toetaks (või isegi rohkemat ei teeks nagu mingid eestlased Balil), siis põhjused, et "turistid jätavad liiga palju prahti maha ja rikuvad ilusa looduse ära" minu kui üksjagu Aasias reisinu silmis küll kuidagi ei päde. Nimetatud Koh Phi Phi randa näiteks pääseb ainult paadiga. Kui kohalik turisti sinna ei viiks, siis see turist sinna ka ei saaks. Kui neid paradiisiranna pilte netis vaadata, siis on ranna suunas liikumas lihtsalt ühtlane paatide rivi. Umbes nagu tipp-tund Londoni liikluses. Kas te arvate, et üheski sellises paadis olen mina kunagi prügikotti näinud? Arva uuesti. Kas te arvate, et ma üldse olen Aasias märkimisväärselt prügikaste tänaval näinud? Aga tund aega ringi kõndinud, jäätisepaber näpus, enne kui on tekkinud võimalus see kuhugi mujale kui teeserva poetada? Ja kui palju kohalikke ma olen näinud, kes tulevad poest välja, võtavad oma kommi paberist välja ning kommipaber kukub sinnasamma? Eelmise külastaja suitsupakikile kõrvale. Ilmselgelt pole ka kohalike prügimittemajandus piisav põhjus, et oma sodi lihtsalt tänavale loopida, aga ma näen ka teisi turiste, praht näpus, pilk võimaliku prügikasti leidmisse suunatud.
Bantayanil (Filipiinid) on nii valge liivaga rand, et kutsutakse Sugar Beach. Me ööbisime seal ranna lõpus, eelviimases resortis enne kohalike randa. Kohalike rannariba oli päeval täis kalapaate. Õhtuti lappasid nad seal võrke, et öösel merele minna. Samal ajal kui turistide rannapoolel oli paar üksikut sodi maas, ei leidnud kalapaadirannaribal vahest prahivaba kohta, kus jala liivale saaks toetada. Lombokil panime omale majutuse suhteliselt ranna lähedale ning kohalejõudes vaatasime kaardilt ära lühilõike randa ning hakkasime astuma. Olles kitsede ja koerte vahelt lõpuks enam-vähem mereni jõudnud, vaatasime taas tõtt liivaga, kus palja jalaga eriti astuda ei tahtnud. Aga kuna ka tuldud teed tagasi minna ei soovinud, kõndisime siiski mereäärt mööda edasi. Ca 10 minuti järel, kui teisel pool enam kohalikku küla polnud, avanes pilt puhtast või minimaalse sodiga liivarannast. Ja ma võiks seda listi jätkata. Tuua veel näiteid Indoneesiast, Nepalist jne.
Jah, Koh Phi Phi Leh pannakse kinni, aga kui palju puutumata väikesaari on Tais, kuhu ettevõtlikult mõtlev tailane nüüd oma ekskursioonid ja daytripid suunab?
Ja on täiesti ok need rannad ja saared turismile sulgeda (kui nüüd seetõttu lihtsalt järgmisest puutumata saarest uut ekskursioonide sihtkohta ei saa), aga ei ole õiglane siin (ainult) turiste süüdistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar