Esimene äratus oli südaöösel. Nutikalt olime majutuse bronninud otse keset vanalinna. Erakordselt paksude seintega majja. Esimesele korrusele. Kuna Kotor on tuntud oma kasside poolest, siis ööseks aknaid lahti ei jätnud, et hommikul mitte koos kassidega ärgata ning selle tulemusena ärkasin hoopis keset ööd ilma kasside ja ilma igasuguse õhuta. Tegin siiski akna lahti, sest paar kassi on parem kui õhupuudus.
Tegime ringi vanalinnas, sõime hommikust, tegime paar peatust kohtades, kus teadsime wifit toimivat (meie korteris seda ikka veel polnud, küll aga toimus kõrval korteris parteikoosolek) ning hakkasime tagasi Dubrovnikusse liikuma. Kummalisel kombel on muide Montenegros, mis ei asu isegi Euroopa Liidus ainsaks kehtivaks rahaks euro. Kotori vanalinnas jõuab lõunaväravast põhjaväravasse vähem kui viieminutilise kõnniga. Sellele vaatamata oli sinna laupäeva hommikul toodud terve hiigelkruiisilaevatäis turiste, nii, et tunnike hiljem oleks tulnud neist juba üle ronida. NIi varajasel tunnil nad õnneks loodetavasti alles istusid suuremalt jaolt hommikusöögilauas.
Tegime tee peal veel paar peatust kauniste vaadetega kohtades, sõime mingis laheäärses linnas lõunat ning juba tunnike peale kokkulepitud aega parkisime rendiauto nende kontori ette. Pidasime natuke läbirääkimisi, et kas nemad peaksid meile paaki jäänud kütuse eest maksma või meie neile hilinemise eest või nemad selle eest, et algul kohe GPSi autos polnud või meie veel millegi muu eest. Igal juhul jõudsime kokkuleppele, et meie ei maksa hilinemise ega rohelise kaardi eest ning nemad ei maksa kütuse eest, aga viskavad meid autoga koju. See diil sobis ning pool tundi hiljem istusime juba oma terrassil.
Tegime ringi vanalinnas, sõime hommikust, tegime paar peatust kohtades, kus teadsime wifit toimivat (meie korteris seda ikka veel polnud, küll aga toimus kõrval korteris parteikoosolek) ning hakkasime tagasi Dubrovnikusse liikuma. Kummalisel kombel on muide Montenegros, mis ei asu isegi Euroopa Liidus ainsaks kehtivaks rahaks euro. Kotori vanalinnas jõuab lõunaväravast põhjaväravasse vähem kui viieminutilise kõnniga. Sellele vaatamata oli sinna laupäeva hommikul toodud terve hiigelkruiisilaevatäis turiste, nii, et tunnike hiljem oleks tulnud neist juba üle ronida. NIi varajasel tunnil nad õnneks loodetavasti alles istusid suuremalt jaolt hommikusöögilauas.
Tegime tee peal veel paar peatust kauniste vaadetega kohtades, sõime mingis laheäärses linnas lõunat ning juba tunnike peale kokkulepitud aega parkisime rendiauto nende kontori ette. Pidasime natuke läbirääkimisi, et kas nemad peaksid meile paaki jäänud kütuse eest maksma või meie neile hilinemise eest või nemad selle eest, et algul kohe GPSi autos polnud või meie veel millegi muu eest. Igal juhul jõudsime kokkuleppele, et meie ei maksa hilinemise ega rohelise kaardi eest ning nemad ei maksa kütuse eest, aga viskavad meid autoga koju. See diil sobis ning pool tundi hiljem istusime juba oma terrassil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar