Nagu ma korra juba tagasihoidlikult mõista andsin, siis kõige rohkem on siin linnas treppe. Selle tulemusena olime õhtul päikeseloojangu ajaks omadega täiesti läbi ning vajusime kell 21 oma vedruvoodisse. Vedrud, nagu selgus, on täiesti korras - öösel kui üks külge keeras, põrkas teine poole meetri kõrgusele.
Täna selgus, et ilmselt läks linnaplaneerijate kogu aur treppide planeerimisse, sest kõnniteedega on siin kehvasti. Hakkad mingit tänavat mööda minema, kui ühtäkki on ees kuni neljarealise sõiduteeni ulatuv sein. Või kitseneb kõnnitee lihtsalt poole meetri laiuseks. Või on keset teed allapoole viiv trepp. Aga kõigest sellest tuleb eraldi fotoreportaaž.
Kuna eile läksime kell 21 magama, siis täna olime kell kuus üleval. Ja juba kell 9 kütsime linna poole, et enne suuremat turistide massi linnamüüril ära käia. Enam-vähem ka õnnestus. Viimase, kõige suurema torni otsas selgus, et meie jalgsi nii ca 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel (ja linnulennult vast saja meetri kaugusel) asuvas majutusasutuses on nii hea wifi, et saime tornis oma meile ja muid olulisi teateid lugeda.
Sõime pizzat ja tulime koju plaane tegema. Esimeseks sai pooletunnise jalutuskäigu kaugusel asuv rand, sest Scott leidis, et ilma Aadria meres ujumata ta koju tagasi minna ei saa. Noh, nüüd naasmisel takistusi pole. Ranna juurest ümber nurga avastasime täiesti planeerimatult mahajäetud endise 5-tärni lukshotelli. Noh, seda, et tal viis tärni oli, saime hiljem guugeldades teada. Hotell Belvedere avati 1985. aastal ning vaevalt kuus aastat hiljem, 1991sel sai kodusõjas haavata ning on sellest ajast saadik mahajäetud.
Kuna meist vaevalt 21-minutilise maalilise kõnniteetu jalutuskäigu kaugusel asub DM, siis oli mul kindlasti vaja sinna minna varusid täiendama. Tagasiteel täiendasin Konzumis ka toidu- ja joogivarusid. Sest muuhulgas on selgeks saanud, et Dubrovnik on vaieldamatult kõige kallim Euroopa linn, kus ma viibinud olen. Vanalinnas on restoranid rikastele turistidele ning väljaspool vanalinna on kas ainult fine dine või siis kallis kiirsöök või baarid stiilis Biker Pub. Seega vaatame menüüsid, kus salatite hinnad algavad 10 eurost, burxid samuti, pastad ja risottod 15st. Hommikusööke pakutakse samuti ca 10-12 eest. Kokkuhoidlikule idaeurooplasele tundub igati mõistlik oma terrassil hommikuti kohvi juua ja jogurtit süüa.
Kuna meist vaevalt 21-minutilise maalilise kõnniteetu jalutuskäigu kaugusel asub DM, siis oli mul kindlasti vaja sinna minna varusid täiendama. Tagasiteel täiendasin Konzumis ka toidu- ja joogivarusid. Sest muuhulgas on selgeks saanud, et Dubrovnik on vaieldamatult kõige kallim Euroopa linn, kus ma viibinud olen. Vanalinnas on restoranid rikastele turistidele ning väljaspool vanalinna on kas ainult fine dine või siis kallis kiirsöök või baarid stiilis Biker Pub. Seega vaatame menüüsid, kus salatite hinnad algavad 10 eurost, burxid samuti, pastad ja risottod 15st. Hommikusööke pakutakse samuti ca 10-12 eest. Kokkuhoidlikule idaeurooplasele tundub igati mõistlik oma terrassil hommikuti kohvi juua ja jogurtit süüa.
Õhtul käisime veel vanalinnas ning oma maja kohal asuval vaateplatvormil. See vaateplatvorm on nii random kohas, et olime kindlad, et saame seal erapidu pidada, aga selgus, et jagasime pinda 7 kohaliku ja ühe koeraga. Vaatasime tuledes linna ja jõime Tšehhi õlut.
Hommikul, muide, avastasin, et mul on taas päikseprillidel sangakruvi jooksu pannud. Kuna linnas ühtegi optikapoodi polnud, kus seda parandatud oleks, siis hakkasime suveniiripoodi otsima, kust ajutised prillid osta. Kuni Scotil läks pirn pea kohal põlema ning ta küsis lähimast restoranist paar hambaorki ning parandas prillid ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar