Kuna neid Dubrovniku hindu olen juba maininud, siis oli plaan hommikust süüa hoopis Bosnias. Kuke ja koidu ajal võtsime kohvitops näpus suuna parkimismajja ning seejärel piirile. Umbes nii 25-minutiliseks hetkeks meenusid kunagised Poola piiril olevad sabad, aga siis olimegi juba omadega Bosnias ning sõitsime mägede vahel lähimasse linna, Trebinjesse. Tuntud ka oma ajaloolise silla ning kloostri poolest. Erinevates annaalides mainiti ka vanalinna. Alustasime olulisemast ehk hommikusöögist. Tellisime laua looka - pannkoogid, cappucino, Sprite, guljašš ja friikartulid. Kogu lugu läks maksma vaid 90 senti rohkem kui Dubrovnikus kohvi ja saiakese eest välja tulnuks käia. Lugesime hommiku õnnestunuks ning plaanisime vähemalt lõunani linnas viibida, et enne järgmiste mägede vahele sõitmist ka kala süüa. Jalutasime vanalinnas ning enne kui arugi saime, olime vanalinnast väljas. Läksime uuele katsele ning sama lugu. Saime aru, et vanalinn ainult paar sammu siia- ning paar sinnapoole ongi. Läksime siis jõeäärt mööda selle kuulsa sillani ning seejärel teist kallast mööda tagasi.
Omadega uuesti kesklinnas, keerasime suvalisest tänavast paremale ning avastasime end keset mahajäetud maju ja varemeid. Linna parimatel kruntidel. Kirjutasime selle sõja arvele ning võtsime auto, et mäe otsa kloostrit vaatama minna. Nimetatud kloostris on kuulsa Bosnia luuletaja maised jäänused. Algselt olid nimetatud jäänused USAs, aga kuna lahkunu viimaseks sooviks oli siiski kodumaale ja täpsemalt selle kloostri kanti maetud saada, siis leidus üks rahakam kohalik, kes selle kõik ära organiseeris. Nüüd on luuletaja oma kloostris ning jõukas ärimees elab igavesti kloostriseinal oleval freskol, kus ta kloostrit jumalasulastele üle annab.
Pildistasime veel eeslit (ma loodan, et see on eesel, sest sain aru, et minu senised kokkupuuted eeslitega on olnud vaid kas raamatulehtedel või on nad kõndinud kahel jalal), kes tundus kas talvekarva suvekarva vastu vahetavat (kas eeslid teevad seda üldse? ) või oli lihtsalt hommikul kammiga seitli sisse tõmbamata jätnud. Igal juhul peale seda eeslit sõitsime uuesti all-linna, istusime samasse kohvikusse ning tellisime omale kuulsa Bosnia kalasupi, grillitud forelli, grillitud kalmaarid, õlle ja veini ning jäime ootama. Umbes 40 minuti järel hakkas alkohol otsa saama nagu ka meie kannatus ning uurisime ettekandjalt, et kaugel see supp ka on. Minutiga oli lauas. Maitses nagu seljanka, aga kalaga. Kahe minutiga oli söödud ning ettekandja sõnul pidi praega veel minut minema. Umbes 8 minutit hiljem hakkasime püsti tõusma, et ära minna kui juba saigi ka Bosnia minut läbi ja mereannid jõudsid lauda.
Järgmised poolteist tundi nautisime autoaknast vaateid mägedele ja lahesoppidele ning parkisime auto otse Kotori vanalinna väravate ette ära. Viisime asjad korterisse, kus wifi ei töötand ning kihutasime mäe otsa. Et siis kindluse juurest vaateid ja päikeseloojangut nautida. Kuna ülesminek oli selline, et ma isegi valges allatulles olin libedaks tallatud raja osas skeptiline, siis taaskord panin päikeseloojangule veto peale ning kihutasime enne pimedat alla tagasi.
Vaevalt jõudsin selle üle rõõmustada, et meil on korter keset vanalinna ja söömaminekuks pole vaja alla linna kõndida, et siis hiljem 260 astet taas ülesmäge visata, kui Scott ütles, et tahaks süüa kuskil väljapool vanalinna, kus saab õhtul kaunilt tuledes olevat linna ning laheäärt nautida. Selgus, et kohti pole seal müüridest väljaspool just üleliia ning üks kapuutsiga dressikas (mille all oli küll kaunis fäänsilt sädelev Guessi pidupäeva top, mida keegi ei näinud, sest dressika lukk oli kinni) ja teisel rannaplätud jalas maandusime laheääre parimas fine dine restos, kus sõime kaheksajalaterriini, veise carpacciot, salatit, tiigerkrevettidega tagliatellet valge veini ja tomatikastmes ning marineeritud ja üleküpsetatud sealiha karamelliste sibulate ja õuntega. Ja espressot ning külmutatud šokolaadimousse'i, mis valati üle kuuma šokolaadiga.
Omadega uuesti kesklinnas, keerasime suvalisest tänavast paremale ning avastasime end keset mahajäetud maju ja varemeid. Linna parimatel kruntidel. Kirjutasime selle sõja arvele ning võtsime auto, et mäe otsa kloostrit vaatama minna. Nimetatud kloostris on kuulsa Bosnia luuletaja maised jäänused. Algselt olid nimetatud jäänused USAs, aga kuna lahkunu viimaseks sooviks oli siiski kodumaale ja täpsemalt selle kloostri kanti maetud saada, siis leidus üks rahakam kohalik, kes selle kõik ära organiseeris. Nüüd on luuletaja oma kloostris ning jõukas ärimees elab igavesti kloostriseinal oleval freskol, kus ta kloostrit jumalasulastele üle annab.
Pildistasime veel eeslit (ma loodan, et see on eesel, sest sain aru, et minu senised kokkupuuted eeslitega on olnud vaid kas raamatulehtedel või on nad kõndinud kahel jalal), kes tundus kas talvekarva suvekarva vastu vahetavat (kas eeslid teevad seda üldse? ) või oli lihtsalt hommikul kammiga seitli sisse tõmbamata jätnud. Igal juhul peale seda eeslit sõitsime uuesti all-linna, istusime samasse kohvikusse ning tellisime omale kuulsa Bosnia kalasupi, grillitud forelli, grillitud kalmaarid, õlle ja veini ning jäime ootama. Umbes 40 minuti järel hakkas alkohol otsa saama nagu ka meie kannatus ning uurisime ettekandjalt, et kaugel see supp ka on. Minutiga oli lauas. Maitses nagu seljanka, aga kalaga. Kahe minutiga oli söödud ning ettekandja sõnul pidi praega veel minut minema. Umbes 8 minutit hiljem hakkasime püsti tõusma, et ära minna kui juba saigi ka Bosnia minut läbi ja mereannid jõudsid lauda.
Järgmised poolteist tundi nautisime autoaknast vaateid mägedele ja lahesoppidele ning parkisime auto otse Kotori vanalinna väravate ette ära. Viisime asjad korterisse, kus wifi ei töötand ning kihutasime mäe otsa. Et siis kindluse juurest vaateid ja päikeseloojangut nautida. Kuna ülesminek oli selline, et ma isegi valges allatulles olin libedaks tallatud raja osas skeptiline, siis taaskord panin päikeseloojangule veto peale ning kihutasime enne pimedat alla tagasi.
Vaevalt jõudsin selle üle rõõmustada, et meil on korter keset vanalinna ja söömaminekuks pole vaja alla linna kõndida, et siis hiljem 260 astet taas ülesmäge visata, kui Scott ütles, et tahaks süüa kuskil väljapool vanalinna, kus saab õhtul kaunilt tuledes olevat linna ning laheäärt nautida. Selgus, et kohti pole seal müüridest väljaspool just üleliia ning üks kapuutsiga dressikas (mille all oli küll kaunis fäänsilt sädelev Guessi pidupäeva top, mida keegi ei näinud, sest dressika lukk oli kinni) ja teisel rannaplätud jalas maandusime laheääre parimas fine dine restos, kus sõime kaheksajalaterriini, veise carpacciot, salatit, tiigerkrevettidega tagliatellet valge veini ja tomatikastmes ning marineeritud ja üleküpsetatud sealiha karamelliste sibulate ja õuntega. Ja espressot ning külmutatud šokolaadimousse'i, mis valati üle kuuma šokolaadiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar