Scott helistas hommikul panka, sest oli oma turvaküsimuse vastuse ära unustanud ja ei saanud parooli vahetatud. Peale lühikest sissejuhatust, kus nad klienditeenindajaga üksteisele teada andsid, kuidas neil läheb, kirjeldas Scott oma probleemi ning hakkas ühtäkki rääkima, kuidas me täna loodusesse matkama läheme ja kuhu täpsemalt ning siis uuris, et mis plaanid ka tütarlapsel endal on. Selle aja peale ma olin juba täiesti veendunud, et ta mingi oma sõbranna otsa sattunud. Selgus, et pole. Lihtsalt jutukas tütarlaps sattus. Klienditeenindajal endal muide plaane polnud, peale selle, et soojas püsida. Kui kedagi peaks huvitama. Ta asus parajasti nimelt Põhja-Dakotas. Ilmselt on seal jahe.
Kui ma jooksmas käin, siis ilmselgelt lehvib mu peal kohal plakat kirjaga, mis kutsub kõiki koeraomanikke oma lemmikuid mind nuusutama laskma. Hiljuti tuli siinsamas maja taga metsas jooksmas käies vastu meesterahvas kahe labradoriga. Kuna rada oli neljale kitsavõitu, tõmbasin puude vahele, et kuldne trio saaks mööduda. Aga kuna koerad tundsid minu suurepärase isiku vastu täiesti ilmselget huvi, siis selle asemel, et näidata, kes on peremees, jäi tüüp hoopis seisma ning lasi oma koertel minuga põhjalikult tutvust teha. Ise kinnitades, et ega nad ei hammusta. Ma ka ei hammusta, aga see ei tähenda, et ma iga vastutulijaga peaksin tahtma ninad kokku panna. Eile olin taas metsarajal ja esmalt nägin naisterahvast jalutamas, tühi rihm rippu ning hetk hiljem tormas must retriiver sada ja seened minu suunas. Ma pidasin paremaks igaks juhuks seisma jääda. Kui naisterahvas lõpuks aru sai, et ega siit mingit bondimist ei tule, kutsus ta koera enda juurde.
Läksime täna Waterloosse matkama. Tegime ca 7km ringi metsas ja järvede vahel ning ajastasime oma jalutuskäigu nii täpselt, et alles sada meetrit enne autot saime paduka kaela.
Hetkel on mul hea meel, et me täna jalgpalli ei plaaninud staadionile vaatama minna, sest hommikusest päikeselisest ilmast (vaata pilti) on praeguseks saanud tuul-torm-äike ja välgud. Mitte, et ma üleüldse oleks mingi hetk plaaninud novembris minna kolmeks-neljaks tunniks vastu ööd staadionile külmetama.
Kui ma jooksmas käin, siis ilmselgelt lehvib mu peal kohal plakat kirjaga, mis kutsub kõiki koeraomanikke oma lemmikuid mind nuusutama laskma. Hiljuti tuli siinsamas maja taga metsas jooksmas käies vastu meesterahvas kahe labradoriga. Kuna rada oli neljale kitsavõitu, tõmbasin puude vahele, et kuldne trio saaks mööduda. Aga kuna koerad tundsid minu suurepärase isiku vastu täiesti ilmselget huvi, siis selle asemel, et näidata, kes on peremees, jäi tüüp hoopis seisma ning lasi oma koertel minuga põhjalikult tutvust teha. Ise kinnitades, et ega nad ei hammusta. Ma ka ei hammusta, aga see ei tähenda, et ma iga vastutulijaga peaksin tahtma ninad kokku panna. Eile olin taas metsarajal ja esmalt nägin naisterahvast jalutamas, tühi rihm rippu ning hetk hiljem tormas must retriiver sada ja seened minu suunas. Ma pidasin paremaks igaks juhuks seisma jääda. Kui naisterahvas lõpuks aru sai, et ega siit mingit bondimist ei tule, kutsus ta koera enda juurde.
Läksime täna Waterloosse matkama. Tegime ca 7km ringi metsas ja järvede vahel ning ajastasime oma jalutuskäigu nii täpselt, et alles sada meetrit enne autot saime paduka kaela.
Hetkel on mul hea meel, et me täna jalgpalli ei plaaninud staadionile vaatama minna, sest hommikusest päikeselisest ilmast (vaata pilti) on praeguseks saanud tuul-torm-äike ja välgud. Mitte, et ma üleüldse oleks mingi hetk plaaninud novembris minna kolmeks-neljaks tunniks vastu ööd staadionile külmetama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar