Kuna eile mainiti kolmel korral väga etteheitvas toonis, et ma käisin Berlinis, ikkagi Euroopa suurriigi pealinnas ning ainus, millest mul kirjutada oli, oli tekk (tegelikult kirjutasin kahest tekist, olgem siiski täpsed), siis siinkohal, edaspidiste etteheidete vältimiseks nimekiri külastatud, vaadatud ja möödajalutatud vaatamisväärsustest.
Laupäeval vaatasime peale kohalejõudmist esmalt lennujaama (keskmisest koledam), siis raudteejaama ja trammipeatust (viimases selgus, et Saksamaal on Aldi sildid teistes toonides kui Ameerikas) ning päris pikalt vaatasime hotelli liftiust, sest lift roomas esimesele korrusele hea mitu minutit. Ja meil polnud mingi pilvelõhkuja, tavaline kuuekorruseline hoone oli. Tutvusime veel Prenzlauer Bergi tänavate ja vietnami köögiga ning enne hotelli tagasiminekut käisime läbi Alexanderplatzilt ning teletorni juurest.
Pühapäeval võtsime suuna Alexanderplatzile (veendusime, et kõik poed on suletud), vaatasime, kuidas jõuluturu avamiseks ettevalmistusi tehti, liikusime muuseumisaare (muuseumis oli väga tore suveniiripood) ning toomkiriku juurde, sealt jalutasime Brandenburgi väravateni (näevad täpselt sellised välja nagu piltidel, ainult rohkema rahvaga, kes endast selfiesid teevad), holocausti mälestusmärgini, Checkpoint Charlie juurde (vaatasime, kuidas turistid kolme euro eest kahe klouniga pilti tegid) ning sealt lõpuks kauaoodatud hõõgveinini Potzdami väljakul. Peale seda tahtsin Helenale näidata sovjetiaegseid pompöösseid hooneid Karl Marxi alleel, aga enne jäi teele veel Oranienburgi park tühjakslastud purskkaevu, buddha wannabe ning luigetiigiga. Karl Marxu alleelt hotelli kihutades (sest nagu tänavavalgustusse, pole Berlin ka avalikesse tualettidesse investeerinud) avastasime tee pealt veel suhteliselt mahajäetud muinasjutupargi. Võimalik, et sellise mulje tekitasid sündmuskohalt lahkunud puulehed.
Muuseas, kuna ilm oli jahe ja pidev kinda äravõtmine, et pilti saaks teha, muutus tüütuks, soetasin omale nutisõrmeotstega kindad. 2.99 ning elu oli lill. Seni kuni ta seda enam polnud, sest järgmisel päeval selgus, et kindad koosnevad vähemalt 90% ulatuses naftast ning iga kord kui ma nad käest võtsin, haisesid käed tavoti järele nagu autohoolduse mehhaanikul.
Esmaspäeval, kui sakslased tööle naasesid peale oma iganädalast Ruhetag'i, oli meil plaanis kaubandusega tutvuda. Shoppa kuni tilgud või nagu homset poleks. Ostsime omale isegi ühistranspordi pileti, et võimalikult efektiivselt aega ära kasutada ning jõuda nii poodidesse kui jõuluturgudele. Umbes kella kahe paiku leidsime, et nüüd oleks hea aeg pakid hotelli viia ning lõunat süüa. Käisime lähedalasuvas India restoranis ning seejärel Princess Cheesecake kohvikus kooki söömas. Õhtuks oli plaan tarbida rohkelt hõõgveini erinevatel jõuluturgudel, aga sellele plaanile tõmbas ilm kriipsu peale, sest vihm sadas veini lihtsalt liiga lahjaks. Piirdusime ühe veiniga. Positiivse poole pealt ei olnud vihma tõttu ka turud üle rahvastatud ning sai rahulikult, ilma naabrilt ribidesse saamata nii hõõgveini kui rakletijuustuga leiba osta. Vaaterattaga sõitsime ka.
Laupäeval vaatasime peale kohalejõudmist esmalt lennujaama (keskmisest koledam), siis raudteejaama ja trammipeatust (viimases selgus, et Saksamaal on Aldi sildid teistes toonides kui Ameerikas) ning päris pikalt vaatasime hotelli liftiust, sest lift roomas esimesele korrusele hea mitu minutit. Ja meil polnud mingi pilvelõhkuja, tavaline kuuekorruseline hoone oli. Tutvusime veel Prenzlauer Bergi tänavate ja vietnami köögiga ning enne hotelli tagasiminekut käisime läbi Alexanderplatzilt ning teletorni juurest.
Pühapäeval võtsime suuna Alexanderplatzile (veendusime, et kõik poed on suletud), vaatasime, kuidas jõuluturu avamiseks ettevalmistusi tehti, liikusime muuseumisaare (muuseumis oli väga tore suveniiripood) ning toomkiriku juurde, sealt jalutasime Brandenburgi väravateni (näevad täpselt sellised välja nagu piltidel, ainult rohkema rahvaga, kes endast selfiesid teevad), holocausti mälestusmärgini, Checkpoint Charlie juurde (vaatasime, kuidas turistid kolme euro eest kahe klouniga pilti tegid) ning sealt lõpuks kauaoodatud hõõgveinini Potzdami väljakul. Peale seda tahtsin Helenale näidata sovjetiaegseid pompöösseid hooneid Karl Marxi alleel, aga enne jäi teele veel Oranienburgi park tühjakslastud purskkaevu, buddha wannabe ning luigetiigiga. Karl Marxu alleelt hotelli kihutades (sest nagu tänavavalgustusse, pole Berlin ka avalikesse tualettidesse investeerinud) avastasime tee pealt veel suhteliselt mahajäetud muinasjutupargi. Võimalik, et sellise mulje tekitasid sündmuskohalt lahkunud puulehed.
Muuseas, kuna ilm oli jahe ja pidev kinda äravõtmine, et pilti saaks teha, muutus tüütuks, soetasin omale nutisõrmeotstega kindad. 2.99 ning elu oli lill. Seni kuni ta seda enam polnud, sest järgmisel päeval selgus, et kindad koosnevad vähemalt 90% ulatuses naftast ning iga kord kui ma nad käest võtsin, haisesid käed tavoti järele nagu autohoolduse mehhaanikul.
Esmaspäeval, kui sakslased tööle naasesid peale oma iganädalast Ruhetag'i, oli meil plaanis kaubandusega tutvuda. Shoppa kuni tilgud või nagu homset poleks. Ostsime omale isegi ühistranspordi pileti, et võimalikult efektiivselt aega ära kasutada ning jõuda nii poodidesse kui jõuluturgudele. Umbes kella kahe paiku leidsime, et nüüd oleks hea aeg pakid hotelli viia ning lõunat süüa. Käisime lähedalasuvas India restoranis ning seejärel Princess Cheesecake kohvikus kooki söömas. Õhtuks oli plaan tarbida rohkelt hõõgveini erinevatel jõuluturgudel, aga sellele plaanile tõmbas ilm kriipsu peale, sest vihm sadas veini lihtsalt liiga lahjaks. Piirdusime ühe veiniga. Positiivse poole pealt ei olnud vihma tõttu ka turud üle rahvastatud ning sai rahulikult, ilma naabrilt ribidesse saamata nii hõõgveini kui rakletijuustuga leiba osta. Vaaterattaga sõitsime ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar