Asi algas sellest, et EasyJet taasavas Berlini liini ning novembris oli võimalik korra Berlinis soodsamalt käia kui kaks korda Tartus. Seega, mõeldud, ostetud.
EasyJetil, tundus, et ei tööta see kabiinis rõhu reguleerimise nupp, kõrvad tõmbas nii lukku, et juttu sai ajada vaid huultelt lugemisega. Ilmselgelt vajavad need skillid meil veel lihvimist, sest kui ma ca poole maa peal Helenale ütlesin, et peaks gepsust vaatama, kaugel oleme, kuulis tema, et peaks vetsust vaatama, et kaugel oleme ning üritas aru saada, kas ma tavapäraselt käin kaant tõstmas ja sealt august vaatamas, mis riik all parajasti paistab.
Hotelli olime omale broneerinud Alexanderplatzi vahetusse lähedusse, visuaalselt kaunisse linnaossa. Viisime kotid tuppa ning läksime lähedalolevasse Vietnami restorani sööma. Visuaalselt kaunist linnaosa suuremat ei nautinud, sest kell oli hilja, väljas pime ning Berlin pole veel tänavavalgustust avastanud. Mul on muide Berlinis tihtipeale dilemmad, mis keeles ma seal toitlustusasutuste töötajate poole peaksin pöörduma... Saksa keele oskajaid jääb seal kuidagi järjest vähemaks.
Jalutasime väikese ringiga hotelli tagasi ning kuna Helena kahtlustas, et ühe tekiga magades on tal teki all jäätumistemperatuur, küsisime retseptsioonist kaks tekki juurde. Ma usaldan alati seda, kes ütleb, et liiga külm on, sest mul on ka alati liiga külm. Seega teine tekk pole kunagi liiast. Tütarlaps tuli koos meiega üles, avas toa number 69 ukse, võttis sealt vooditelt tekid ning andis need meile. Helena ilmselgelt süümekaid ei tundnud, et tuppa number 69 sattuvad külastajad nüüd üldse tekitud on ning magas veel enne kui omadega korralikult voodisse jõudis. Mina üritasin algul magada kahe teki all. See ei toiminud, sest liiga palav oli ning need tekid kaalusid rohkem kui mu äraantav pagas ühest riigist teise kolides. Voltisin siis lisateki pooleks ja jätsin ainult jalgade peale. Siis hakkas see sealt maha libisema. Lõpuks pidin ikka üles tõusma ning teki riiulisse vedama.
EasyJetil, tundus, et ei tööta see kabiinis rõhu reguleerimise nupp, kõrvad tõmbas nii lukku, et juttu sai ajada vaid huultelt lugemisega. Ilmselgelt vajavad need skillid meil veel lihvimist, sest kui ma ca poole maa peal Helenale ütlesin, et peaks gepsust vaatama, kaugel oleme, kuulis tema, et peaks vetsust vaatama, et kaugel oleme ning üritas aru saada, kas ma tavapäraselt käin kaant tõstmas ja sealt august vaatamas, mis riik all parajasti paistab.
Hotelli olime omale broneerinud Alexanderplatzi vahetusse lähedusse, visuaalselt kaunisse linnaossa. Viisime kotid tuppa ning läksime lähedalolevasse Vietnami restorani sööma. Visuaalselt kaunist linnaosa suuremat ei nautinud, sest kell oli hilja, väljas pime ning Berlin pole veel tänavavalgustust avastanud. Mul on muide Berlinis tihtipeale dilemmad, mis keeles ma seal toitlustusasutuste töötajate poole peaksin pöörduma... Saksa keele oskajaid jääb seal kuidagi järjest vähemaks.
Jalutasime väikese ringiga hotelli tagasi ning kuna Helena kahtlustas, et ühe tekiga magades on tal teki all jäätumistemperatuur, küsisime retseptsioonist kaks tekki juurde. Ma usaldan alati seda, kes ütleb, et liiga külm on, sest mul on ka alati liiga külm. Seega teine tekk pole kunagi liiast. Tütarlaps tuli koos meiega üles, avas toa number 69 ukse, võttis sealt vooditelt tekid ning andis need meile. Helena ilmselgelt süümekaid ei tundnud, et tuppa number 69 sattuvad külastajad nüüd üldse tekitud on ning magas veel enne kui omadega korralikult voodisse jõudis. Mina üritasin algul magada kahe teki all. See ei toiminud, sest liiga palav oli ning need tekid kaalusid rohkem kui mu äraantav pagas ühest riigist teise kolides. Voltisin siis lisateki pooleks ja jätsin ainult jalgade peale. Siis hakkas see sealt maha libisema. Lõpuks pidin ikka üles tõusma ning teki riiulisse vedama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar