Tähelepanelik lugeja on kindlasti tähele pannud, et iga kord kui ma lendan, on mul taas konstruktiivset kriitikat, mida edastada. Või kaebusi, kuidas keegi sõnastada soovib. Otse öeldes ei saa need ootused ka täna petetud.
Laupäeva hommikul algas kõik ilusti, jõudsime päikesetõusu ajaks lennujaama. Pagas õnnestus ära anda, aga mitte lõppsihtkohta saata. Oh, well, ega ma sellega väga ei arvestanudki. Turvakontrollis küsis agar turvatöötaja, et kas mul kotis snäkke ka on. Ütlesin, et on küll, aga ükski neist ei lähe vedelike alla. Pööritas silmi ja käskis välja võtta. Võtsin porgandid välja. Juustu, wasabiherneid, maapähklikreemišokolaade ja Saksa piparkooke ei viitsinud võtta. Ja guess, what... kellelegi ei läinud kohvrissejäänud snäkid korda.
Detroit - JFK lennul jagasin oma istet naabriga, kes arvas, et minu poole peal on ilmselt mõnusam. Ma istusin ju siiski akna all. Kogemata. Ma ei vali kunagi aknaalust kohta, kui ma üldse valida saan.
NYCis sain pagasi kätte katkimurtud tabalukuga (toll) ja katkilõigatud transpordikotiga (Delta või toll). Veetsin seejärel tunnikese kvaliteetaega Delta pagasiletis, kus naisterahvas mu kaebust sisestas. Arvestades, et ta polnud sellisest mikroriigist nagu Eesti kuulnudki, on arusaadav, et 10-minutilise toimingu läbiviimiseks saab vabalt kulutada tunni. Näiteks oli ta veendunud, et mu telefoninumbris läheb eesti riigikoodi 372 ja minu telefoninumbri vahele "1". Ameerika suunakood siis.
Ma siiani arvasin, et Newarki lennujaam NYCis on kõige mõttetum lennujaam, kus ma viibinud olen, aga JFK teeb talle siiski pika puuga ära. Kui ma Delta kontorist tulema sain, liikusin Finnairi terminali, kus selgus, et esiteks pole pagasi drop off avatud ning teiseks pole seal terminalis avatud alas mitte ühtegi tooli. Ega kohvikut. Ega poodi. Paar aknalauda oli. Konsulteerisin infolaua töötajaga ning selgus, et kuuest terminalist ühes on avatud alas toole ja restorane. Yayyy! Uuesti õhurongi ning kihutasin kaheksandast terminalist esimesse. Ühtlasi leidsin, et kui esimeses siiski ei peaks toole olema, siis paar tundi nimetatud rongis ringe teha pole ka viga, vähemalt saab istuda.
Newarkis, mis nagu mainitud, siiani kehvade lennujaamade edetablit juhtis, pole tasuta wifit. Selgus, et ka JFKs mitte. Sest seda 30 minutit tasuta complimentary wifit võib ka mittewifiks nimetada. Inimesele, kes peab internetiühendust nagu kergelt inimõiguseks, ei piisa 7-tunnise stopover korral poolest tunnist internetist. Aga õnneks lendab ta suurema koguse tehnikaga ning erinevaid tehnilisi vidinaid kombineerides õnnestus kokku saada poolteist tundi netti. Way to go, Gaili!
Esimesest terminalist, kus ma siis kella kaheni, kui Finnairi check-in avatama pidi, aega parajaks tegin, väljuvad muuhulgas ka Aerofloti lennud. Selgus, et keegi Nadežda oma kaaslasega pole veel väravasse jõudnud, et Moskvasse lennata. Paar korda kutsus üks sõbralik naisterahvas neid inglise keeles, siis lubati valjuhääldi äärde venelane, kes vastuvaidlemist välistaval toonil Nadeždale teada andis, et kui viimane kohe väravasse ei ilmu, siis Moskvat ta niipea ei näe. Ma kergelt kahtlustan, et selle tooni peale tormas pool terminalitäit rahvast igaks juhuks väravasse 21.
Olin paar nädalat varem muutnud oma menüüeelistust lennul NYC – Helsinki ning saanud kinnituse, et kõik on kontrolli all. Neil on netis valikus alati nii ovo-lacto taimetoit (ehk piim ja muna on ok) kui ka vegan variant (ei midagi loomset). Valin küll taimetoidu, aga üldiselt nad ise väga vahet ei tee ning klapplauda tuuakse ikka vegan. Mis pole minu meelest neil eriti toitev ning erakordne pettumus on alati näha, kuidas pinginaaber sai juustuvaliku ja mõne pudingi või jogurti magustoiduks ning mul on hunnik süsivesikuid kuiva küpsetise näol. Seega otsustasin riskida ning erimenüüd mitte valida. Tihtipeale on neil ka tavavalikus teine toit taimne. Check-ini tehes selgus, et mingi vääramatu jõud on mulle ikkagi taimetoidu määranud ning Finnairi töötajate mittevastutulelikkust teades, oli selge, et lennukis seda enam muuta ei saa. Oh, well. Aga ootamatult selgus lennukis, et tavamenüüs on neil seekord lihapallid punase veini kastmes või kana Alfredo ning ma väga enam ei kurtnudki asjade arengu üle. Ja kui selgus, et neil tõepoolest oli seekord mulle tavaline taimetoit, mitte vegan, olin nendepoolse otsusega mulle taimetoitu pakkuda juba täiesti rahul. Menüüs olid ricottaravioolid kaunviljade ja juustuga, mozzarellasalat sidrunikastmega ja puuviljasalat. Hommikuks, kui teised said hiigelkukli tomati ja juustuga, tundus, et taimetoitlasele on nii palju piimatooteid siiski liig ning mulle toodi soomlaste nägemus pancettast, mille vahel tomat, kurk ja salatileht.
Lend ise oli muus osas paras nightmare, sest mul oli pea valutama hakanud ning paar tundi enne maandumist iiveldas sellest juba ka, nii, et mul oli oma asukoha, vaid kolm istmerida kempsust, üle ainult hea meel. Ja kui juba sanitaarsõlmedest rääkida, siis ühe põrand oli vaevalt tunnike peale take off'i juba nii täis lastud, et saapad jäid naksudes kinni. Turbulentsegi polnud veel olnud. Hetk hiljem läksid minu ees istuvad kaasreisijad sokkides tualetti…
Helsinki ja Stockholm on siiani olnud ainsad lennujaamad, kus tehakse turvaskriining ka väljastpoolt Euroopa Liitu sissetulevatele lendudele. Ma üldiselt kipun selle ära unustama ning lennukist veega väljuma, millest siis rahulikult paar minutit hiljem ilma jään. Ka on ära võetud näiteks välgumihkel, millega Bangkokis ilusti lennule lasti. Seekord olin valmis, lisaks mainiti turvakontrolli ka lennukis. Ja guess what, mingit kontrolli polnudki. Võta siis kinni, kuidas nad oma lennujaama parajasti turvavad. Helsinkis oli piisavalt aega, et käia tualetis ning osta Duty Freest lagritsat ja eukalüptikomme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar