Veel enne kui minu ees olev mees istuda jõudis, lasi ta oma seljatoe mulle sülle. Vaatamata sellele, et peale seda loeti mitmes keeles ja pildis ette teated, et lennuki õhkutõusul ja maandumisel tuleb seljatoed püstiasendisse tõsta ja aknakatted eest ära lükata, oli selge, et reegid kehtivad vaid reegleid järgivale eestlasele ning türklastele on need vaid soovituslikud. Lennuk oli ammu ruleerimas, stuujardess vähemalt viis korda mööda käinud kuid iste mul ikka süles. Kuuendal ringil viitasin stjuuardessile, et minu ees olev seljatugi ei näe mitte nagu korralik reamees vaid pigem nagu väsinud teeline välja. Stjuuardess vaatas mulle esmalt segaduses otsa kuid sai lõpuks aru ning palus seljatoe üles tõsta.
Nii kui õhku saime, maandus türklane taas mu süles ning, et mitte lennutromboose vmt saada, alustas venitusharjutustega. Käsi üle pea, üle seljatoe ja otsapidi minu ekraanile. Kulus kaks korda ajalehega ja kolm korda niisama vastu näppe andmist enne kui terava taibuga meesterahvas aru sai ning muude harjutuste kallale asus.
Mul oli taimetoit tellitud ning Istanbuli lennul sain riisi baklažaaniga. Kui Rooma lennul tundus, et taas sama toit mu ette tulemas on, küsisin stjuuardilt, et äkki on mul võimalik tavamenüüst pasta saada. Loomulikult. Ei mingit probleemi. Mulle meenus mõne kuu tagune Finnairi stjuuardess, kes sarnase soovi peale teatas, et no way, neil olla kõik portsupealt välja arvestatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar