Korter jõe ääres tähendas ka äratust enne kukke ning kiiret ringi enne kui palavaks läheb. Selgus, et ka arsti soovitatud silikoonist varbakaitsed ei aita ning need punased jooksukad pole ikka mulle sobivad. Vaatame siis, kas õnnestub neile mõni muu roll leida. Kui ma varem paar korda mainisin, et Tallinnas on jooksurajad natuke crowded, siis Roomaga võrreldes on nad ikka täiesti inimtühjad.
Kuuma vett oli kahe minuti jagu. Kaebasin majahoidjale.
Plaanide tegemisega oli nagu ikka ehk alustasin piisava varuga, hommikuse kohvi kõrvalt. Kuna meil maja taga on Giacomo mägi, kust avanevad ka linna parimad vaated, otsustasin sinna jalutada ühte purskkaevu vaatama ning sealt edasi liikuda pastat sööma. Mõeldud - tegemata. Selgus, et purskkaevu asemel võin nautida vaadet basseinile. Tegin siis seda ning võtsin sealt suuna pastale. Veel enne kui sain hakata teele jäävaid vaateid imetlema oleks üks carabinieri mind ülekäigurajal alla ajanud ning sai oma kõrvalistuvalt, oluliselt kenamalt kolleegilt korralikult võtta. Pasta oli ettearvatult hea, kraad aldentem kui ma ise oleks keetnud, aga ikkagi hea.
Tegin pealelõunase näpi, käisin poes, varustasin meid coca ja veiniga ning kõndisin raudteejaama Scottile vastu. Spoiler alert: sünnaks sain veel etteruttavalt sinimustvalge. Stay tuned, pilt õigel päeval.
Õhtusöögiks oli kääripizza tegija.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar