Niisiis. Eile kell 8 väljus buss Mandalaysse. Nad on üldiselt väga täpsed siin selliste asjadega. Ja nii poole kuue - kuue paiku hommikul pidi Mandalaysse jõudma. Milleks sellised kummalised graafikud, beats me. Võiks ju kell 10 õhtul väljuda ja kell 8 jõuda kui päev peale on hakanud. Sest noh kõik ei taha pidevalt päikesetõuse vaadata.
Kell veerand kümme oli dinnerbreak (toit oli hinnas, muide) ja kella ühe paiku kempsupeatus. Ja siis! Jõudis buss kell 4 hommikul Mandalay raudteejaama kohale. Kell neli! Isegi kuus polnud veel. Aga õnneks oli tegemist raudteejaamaga mitte suvalise tänavanurgaga ning kirsiks vahukoore peal otsustas Jorge mulle seltskonda pakkuda. Ja selgus, et tegemist on väga ägeda seltskonnaga. Nagu kaks kirssi lausa. Jorge töötab reisibüroos, reisib kõik talved kas üksinda või gruppidega Aasias ringi ning lisaks ka kirjutab kõigest sellest. Kuna ta oli juba kuuendat korda Myanmaris, siis sain vahetult enne riigist lahkumist muuhulgas teada järgmist:
* alates märtsist ei lubata enam turiste päikeseloojangut templite otsa vaatama, sest kuuldavasti on nad seal ebasündsalt käitunud (ei riietu kombekalt ning tantsivad müüridel)
* eriti just Myanmaris aga ka teistes Kagu-Aasia riikides ulatatakse teisele asju alati kahe käega (seda ma olin loomulikult märganud ja jõudnud korduvalt mõelda, mis selle põhjus võiks olla), sest siis on nö mõlemad käed hõivatud ja ei saa teist ootamatult rünnata
* jagasime oma vaimustust kohalike salatite osas ning lisaks kinnitas Jorge, et erinevate piirkondade toidud on vägagi teistsugused ning mõned neist suurepärased
* nägu ei kaeta kollaka massiga mitte ainult päikesekaitseks, lisaks on sellel nö. kaunistav ehk meigi- ning jahutav funktsioon. Tänavapildis on näha, et üldiselt tõmbavad naised-lapsed selle suhteliselt suvaliselt peale, aga ladyboyd maalivad tihtipeale näiteks lehekujud põskedele.
Kuna raudteejaamas eskalaator ei töötanud, siis otsustasid ühed panna ülemise otsa ette neljase pingirea ning sinna peale magama keerata. Ja vaatasid üsna hapu näoga neid, kes sealt siiski jalgsi üles tulid ja mööda tahtsid pääseda. Olgu öeldud, et pingi asukohal polnud ka enne midagi häda.
Sōime raudteejaama ees ka hommikust. Kolm tassi magusat kondenspiima tilga kohviga, kaks tassi teed, kaks samosat ja üks sigar (pontshikutüüpi pikk maru hea saialine) kergendasid rahakotti ca 95 sendi võrra.
In no time oli kell pool üheksa ja mina võtsin suuna lennujaama. Kaks lendu hiljem maandusin Krabis, kauplesin oma hotellis ka hinda natuke alla, käisin ööturul söömas ja läksin magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar