Täna oli plaanis liikuda. Kõigepealt liikusime hommikust sööma. Tavapärane menüü, tavapäratu koht.
Seejärel võtsime suuna põhjaväravale, et saada sealt red truck loomaaia juurde, et sealt siis Wat Phrathat Doi Suthep juurde minna. Veel enne väravaid jäi silma üks eriti ilus tempel ja kellaajast tulenevalt ka turistihordivaba. Kui just rämedalt röhitsev ja läkastav Little Britain seeriast tuntud peategelasele sarnanev hiinlane välja arvata. "Hooli kaasinimesest" moto all tekkis isegi korra soov talle kiirabi kutsuda. Aga kuna ta oma pere ei lasnud ennast sellest häirida, siis üritasime meiegi mööda kuulata.
Red truck viis meid loomaaia juurde ja siis selgus, et me sattusime vale sissepääsu juurde. Hiking trail hakkas tagumise värava lähedalt. Tagumine värav oli ca 4km kaugusel. Üritasime sinna kolmest erinevast teeotsast minna kuni andsime alla ja võtsime uuesti red trucki. Saime õigesse kohta ja joonelt hakkas tee ülesmäge minema. Kui tundud, et nüüd võiks juba poole peal olla omadega, olime jõudnud hiking trail algusse. Esimene lõik pidi olema ca pool tundi pikk, ülesmäge (ca 11km asfaltserpentiini asemel valisime meie ju shortcuti vertikaalis mööda mäge üles) ja viima meid esimese templi ja raja viimaste vetsudeni. Mõlemad olemas. Tempel oli mõnus ja tegime seal ca tunnise lunchbreigi. Ja nagu soovitatud, üritasime hingamise uuesti rütmi saada.
Templist edasi viis viieminutiline püstloodis rada suurele teele, kus ma seisin dilemma ees, kas jätkata veel kaks korda sama pikal rajal või hääletada esimese red trucki peale. Jäin jalgsirajale. 45 minutit konstantset tõusu, õnneks suhteliselt viisaka, treppikõnnitud raja peal. Taas suurel teel, tuli seda mööda veel paar viimast kurvi võtta ja juba paistsid müügiputkad. Kookospähkel! Nii hea, nii külm! Ja mul oli nutika trippijana lusikas kaasas. Veel 300 astet ja olimegi omadega üleval selle kuulsa kuldse templi juures. Kõik oli väga ilus ja puha, seal oli näiteks päikese käes läbipaistev merevaigust kuju, aga ma olen linnas, kus on kohalejõudmiseks vaja vähem higi ja verd valada, ilusamaidki näinud. Aga vaated olid kenad. Ja joogivett sai!
Alla tulime red truckiga, mis võttis ka üle poole tunni, nii, et lõuna vahelejätnud hakkasid kergelt närviliseks muutuma. Aga saime kohale ja läksime taas joonelt, seda ka sõna otseses mõttes indua restorani ning võtsime erinevad paneerid, mis lõpuks maitsesid suhteliselt sarnaselt. Välja nägid identsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar