Praha päevikud. Praha korterituru eripärad.

Toredat aastavahetust ja eriti head uut aastat!

Teisipäeval käisime jälle Tuesday Toastil. Seekord kesklinnast kraad kaugemal, aga seltskond märkimisväärselt suurem. Pidasin ennast Praha üürituru eripäradega juba üsna hästi kursisolevaks, aga selgus, et ega ma ikka suurt midagi ei tea. Üks ameeriklane, kes on siin kolm aastat elanud, üürib tuba kolmetoalisest korterist. Lisaks tema magamistoale on seal veel teine magamistuba ja elutuba, mis on mõlemad välja üüritud. Kui elutoa flatmate tahab minna tualetti või dushi alla, saab ta sinna läbi emma-kumma magamistoa. Kokkuleppeliselt ta enne ruumi läbimist koputab (ja loodab, et kui ühel kahest peaks vastassoost külaline olema, siis vähemalt teisel seda pole). Üks britt, koeraga, elab siin seitse aastat ja otsib uut tuba üürimiseks. Hiljuti käis ühte vaatamas, kus kohapeal selgus, et tuba üürib välja prantslane, kes sinna ka ise elama jääks. Sellessesamasse tuppa siis. Kus on üksainus voodi. Kuna britt töötab öövahetuses, siis oleks voodi jagamine ju imelihtne - britt magaks seal päeval kui prantslane töötab ja prantslane öösel kui britt töötab. Kuidas ta puhkused ja nädalavahetused plaanis jagada, selleni nad omadega ei jõudnud. Lisaks meenub mulle kuulutus, mida Flatshare grupis sügisel märkasin - suures köögis oli sirmiga eraldatud ala, kus asus voodi, öökapp ja kas riidenagi või kitsas riidekapp ning selle nurga eest küsiti ligi 200 eurot kuus.

Viin. Tagasi troopikas.

Hotellis selgus, et net on tagasi. Täiesti tsivilisatsiooni tunne! Õhtul ja öösel ja hommikul sai inimestega suhelda ja puha.

Aga juba mainitud brunchi juurde siis. Sest noh, toit saab siin blogis teatavasti teenimatult vähe tähelepanu. Augustus on avatud vaid nädalavahetustel ja riiklikel pühadel. Ehk siis, kui enamus teisi hommikusöögikohti kinni on. Miks teised neil päevadel kinni on, kui rahval oleks aega pikkadeks mõnusateks brunchideks, beats me. Aga Augustus. Läksin varakult, sest kell 10 kuuldavasti pidi juba laua saamisega keerulisem olema. Isegi 9:55 küsiti mult, et kas mul broneering on. Mul polnud, aga laua sain klaveri kõrvale ikka. Klaveri peal istus punane kass. Teine, hall, oluliselt paksem, jalutas niisama ringi. Ilmselgelt käis talle üle jõu klaveri peale hüppamine. Menüü pakkus erinevaid variante: Istanbul (hummusega), Fjord (suitsulõhega), Farmer (singi ja munadega), taimetoitlase unistus (tofuga) jne. Valik oli keeruline, sest tegelikult oleks kõike tahtnud. Lisaks olid veel eraldi valikus pannkoogid marjade ja vahtrasiirupiga, erinevalt valmistatud munad jne. Võtsin Fjordi - rohkelt suitsulõhet, kitsejuustu, rukolat laimikastmes, baguette ja kas prosecco või värskeltpressitud apelsinimahl. Ehk nii kui saad ühe otsuse tehtud, tuleb kohe järgmine dilemma - prosecco või mahl? Pühapäeva hommikul. Ja Latte Macchiato ka.

Muuseas, 27nda hommikul olid austerlased alustanud kuuskede väljaviskamisega. Ja Augustusel oli tuulekojas eriti armas kassiluuk :)

Läksin sealt Glorietta juurde, Schönbrunni parki. Kuna oli selline natuke udune ilm (eile hommikul oli nii ere päike, et oleks päikeseprille tahtnud), siis olid vaated alt Glorietta suunas eriti kaunid. Ülevalt alla pidid avanema samuti hingematvad vaated Viinile, aga taaskord - tulgu Prahasse, siin avaneb iga künka otsast oluliselt hingematvam vaade.

Miinus kahest Viinis sai pluss kümme Prahas. Namesti Miru jõuluturust oli järel vaid kuusk ja sellel poole kuuse jagu valgusteid. Õhtul tegime Adrianiga pastat brokoliga sinihallitusjuustukastmes. Muy rico!

Viin. Istanbuli õppetunnid.

Kui Istanbul ei õpetanud, siis Viinis läheb samuti nagu Istanbulis. Vinohrady vanasõna. Igal juhul plaan teha hotellis päevaplaan läks vett vedama, sest hotell polnud oma netti tööle saanud. Ma arvan, et vastutav töötaja lülitas enne jõule kohusetundlikult interneti välja ja nagu saksakeelsetes maades võib juhtuda, ei leitud pühade ajal piisavalt operatiivselt asendajat.

Aga on the other hand, ma polegi suurem asi vaatamisväärsusi mööda kihutaja. Nii, et võib-olla kõik sobis. Uus plaan oli minna brunchile, seejärel kesklinna jalutama ja jääda sinna pimedani, et teha veel tuledes linnast ja jõuluturust mõned pildid. Kohv ja sai läks nagu ette nähtud. Seejärel selgus, et siin-seal on ka tänaval internetti (no tegelikult avastasin selle juba eile jõuluturul) ja guugeldasin kiirelt best sightseeing in Vienna. Sain teada, et 10 asja, mida tuleb vaadata või muidu pole Viinis käinudki, olid erinevad lossid ja paleed. Kuna need ei erinenud just ülemäära kõikidest varasematest pompöössetest lossidest ja paleedest, mida ma oma Euroopareisidel näinud olen, siis jäin oma kava juurde jalutada linnas ringi seal, kus parajasti kõige toredam tundub. Igaks juhuks vaatasin veel, et kust on kõige paremad vaated ülevalt alla ja ainus piisavalt lähedalasuv vaateplatvorm oli katedraali torn. Lõunatorni sai 4.50 eest jalgsi ronida (348 astet) või siis põhjatorni 5.50 eest liftiga minna. Etteruttavalt olgu öeldud, et see 5.50 oli kõige mõttetumalt kulutatud raha Viinis (isegi 5.35 maksnud Honey and Almond Christmas Hot Chocolate Starbucksis hiljem oli seda raha rohkem väärt). Vaated ei olnud jalustrabavad. Hiljem pimedas linna peal kõikide nende tulede all ringi jalutades oli elamus hoopis suurem.

Linn on küll suhteliselt tühi, jõulud ikkagi, aga rahvas, kes on liikvel, on valdavalt paljapäi ja -käsi, mitte kõige soojemad jakid osaliselt eest lahti ja kaelad paljad. Või siis show-offid, kes lühikeste pükste (aga kui siinjuures siiski detailidesse minna, siis punaste säärtega) väel trenni teevad. Ja no siis olen mina, sulejopes, kindad käes ja soe müts silmini. Vahepeal sikutan sedagi veel allapoole, et kõrvad soojas oleks.

Õhtul nagu juba mainitud läksin Starbucksi, et juua kuuma kakaod ja kasutada netti. Sest noh, ma ikka ei usaldanud neid austerlasi, et nad pühade ajal oma neti korda on saanud. Liiga lähedal Saksamaale.

Alustasin olulisimast - leida pühapäeva hommikuks kõige parem koht brunchi jaoks. Etteruttavalt olgu taas mainitud, et leidsin. Absoluutselt suurepärane! Ja sellest lähtuvalt panin paika ka ülejäänud päevakava ehk Schönbrunni pargi (asus hommikusöögikohaga samas suunas). Plaanid tehtud, sai hotelli tagasi minna.

Viin. Paindlik Flexibus.

Kuna mul oli Viin plaanis, siis ühtlasi oli ka pigem varajane äratus päevakorras. Tegime eriti mõnusa ja pika hommikusöögi munade, jogurti, toorjuustu, puuviljasalati, kohvi ja teega.

Kell 12 pidi buss väljuma, aga mingit bussi kuskilt ei paistnud. Ooteplatvorm on õues, kus pole ühtegi digitaalset tablood. Kell 12:40 tuli SMS, et väljumine hilineb tund aega. Aga hea, et nad läbisõitva bussi puhul (Berlin - Dresden - Praha - Viin) sellest siis lõpuks ikka aru said. Läksin terminali süüa ostma. Kõik söögiletid olid suurepäraselt varustatud erinevate saiatoodetega. Kell 13:10 tuli järgmine sõnum, et väljasõit hilineb 1:40. ja siis nii ca 13:55 tuli ka buss lõpuks ja juba kell kuus olin Viinis.

Mulle tundub, et suurte bussijaamade kõige paremini hoitud saladus on see, mis suunas asub sissepääs terminali ja metroopeatus. Kell kuus õhtul oli Viinis pime ja totaalselt udune. Kuskil polnud ühtegi noolt ega viita, kuhu tuleks liikuda, et metroo peale saada. Aga kui lõpuks ka see koera saba ületatud sai, siis esimesena läbisime metrooga kaunilt peatuse nimega "Tapamajatänav". Ja siis läheb pool Raadit leili Madruse tänava pärast?

Õhtul tegin veel ringi kahel suuremal jõuluturul, jõin amaretto-kirsipunši ja sõin "värskelt rapsiõlis friteeritud kartulilaaste" (loe: jahtunud kartulikrõpse).

Praha päevikud. Rekordid.

Neli deiti ühe päeva (või pealelõuna) jooksul on isegi minu jaoks tavapäratult palju :) Aga olgu öeldud, et esimene ja neljas oli sama mehega ;)

Käisime Adrianiga (loe eelmisest postitusest: kohal oli palju ägedat rahvast) Itaalia restoranis pastat söömas. Peale seda sain Michaeliga kokku, kes elab küll ka Prahas, aga kellega meil graafikud kuidagi kattuma ei kipu. Igal juhul leidsime lõpuks tunnikese, mis meile mõlemale sobis. Peale seda jõime Starbucksis kohvi Peteriga (tšehh, kes viimased poolteist aastat on elanud Tadžikistanis), kes oli üllatavalt hästi kursis Eestis toimuvaga ja teadis isegi, et me hiljuti Kohvri tagasi saime. Aga samas ta ütles ka, et ega seal Tadžikistanis midagi teha pole. Ju siis loeb lehti. Õhtul saime uuesti Adrianiga kokku ja läksime kohalike prantslaste ja prantuse keele huviliste kohtumisele. Ma ei teagi, kuidas see nii läks, et sinna sattusime.

Neljapäeva hommikul läksin Marks & Spencerist läbi, sest mulle meenus, et piim on otsas ja mul pole kohvi peale midagi panna. Kuna reedel on M&S kinni, siis oli kogu kraam, mis tuleks ära tarbida hiljemalt 24.12 või 25.12 ca 50-80% alla hinnatud. Näiteks maksis jogurt ca 20 senti ja karbitäis puuviljasalatit arbuusist, papaiast ja melonist ca euro. Ühe piima asemel ostsin kotitäie kraami.

Pelaelõunal jõululõuna Adriani, Dilipi ja teistega, kelle nimesid ma kõiki ei mäleta. Ja õhtul läksime jõuluüritusele. Teiste hulgas oli seal Tarmo Soomest, rida sakslasi, hispaanlasi, mitu argentiinlast, prantslasi, Praha Skaibis töötav indoneeslane, tšehhe ja tõenäoliselt veel mitmeid. Enamus oli ise midagi süüa kaasa teinud (noh, kõikidele siis ikka) ja hiljem välja minnes nagu tavaliselt veeresin. Selgus, et trammid ikka ei käi nii nagu pühade ajal plaanis ja kasutasime esimest korda Uberit. Ukrainlasest juht ei osanud inglise keelt ning "suhtlesime" seega vene keeles.

Praha päevikud. Tuesday toast.

Eelmise brokoliteema jätkuks tegin ka täna brokolit. Riisi ja juustuga.

Õhtul oli kohe siinsamas ümber nurga Tuesday Toast. Kohal oli palju ägedat rahvast ja üleüldse oli väga lahe.

Praha päevikud. Spargelkapsas.

Ma olen täiesti vaimustuses. Brokolist. Mulle tegelikult meeldib brokoli ka Eestis, aga millegipärast teen seda seal vähe. Aga üleeile ostsin ühe poolekilose õisiku ja tegin pastat brokoliga neljajuustukastmes viienda juustuga. Keetsin brokoli ära, keetsin ka pastat (vast nii kolmandik brokoli kogusest), segasin mõlemad kokku ja panin sealt poole järgmiseks päevaks külmkappi. Lisasin pottijäänule kolmandiku purki M&S neljajuustukastet ja peotäie riivitud parmesani. Segasin veelkorra ilusti läbi ja ülihea tuli! Vaatamata sellele, et täna lõunaks oli sama toit (soojendasin brokoli-pastasegu pannil ja lisasin ülejäänud koostisosad), käisin igaks juhuks Billast läbi ja tõin veel ühe brokoli.

Lisaks brokolile meeldivad mulle siinsed jogurtid: mandariini-juustukoogi-, õunapiruka- ja kirsimuffinimaitselised ning M&S kõiksugu põnevad maitsed (täna näiteks sõin ploomi-bergamotijogurtit). Ja Almette toorjuust rosmariini-soolahelveste näkileibadega.

Kohupiimaga on siin natuke nirud lood. Olen kogu saadaoleva valiku läbi proovinud ja ükski pole hea. Saksamaalt olen mõlemal korral nende eriti kreemjaid ja rammusaid kaasa toonud, aga neistki ei jätku ju kauemaks kui neist just jätkub. Seega söön nüüd hommikuti jogurtit kaerahelveste ja chia seemnete ja vaarikamoosiga.

Väljas süües on esikolmikus endiselt praetud juust, millele järgnevad ümber nurga olev sushi (sest see on lihtsalt nii lähedal) ja erinevad taimetoidud.

Lisaks eelpool mainitule on mul ka suur pudel mangolõhnalist kehakreemi. Mis tähendab, et peale dushi all käimist lõhnan nagu pealelõunane smuuti Filipiinidel või Tais.

Praha päevikud. Alaska ja moodne kunst

Vaevalt jõudsin siin eile kiita, et meil on rannailma ja puha, kui tänaseks tõmmati kohe 10 kraadi maha ja väljaminnes pidin mütsi pähe ja kindad kätte panema.

Igal juhul oli hommikul piisavalt mittepäikeseline, et kella üheni voodisse jääda. Ilma süümekateta ja nii. Aga siis oli aeg teha moodsa kunsti ring. Noh, eilne leid ikka täiesti inspireeris ja läksin pildistasin veel mõned paljad kujud. Alustasin Kafka muuseumi hoovil olevatest tšehhi riigile madala kaarega üleval alla põit kergendavatest meestest ning seejärel liikusin Kampasse kolme käperdava tite juurde, kellel näo asemel on mingi masin vmt ning kelle paljaid tagumikke turistid silitada või millele laksu anda armastavad. Kõike muidugi sel hetkel, kui kaaslane pilti teeb, et perverssed hetked ka sõpradele näitamiseks jäädvustada. Lisaks sattusin eile, nagu juba ka mainitud, mingisse parki või restorani hoovi, kus oli hämmastavalt palju paljaid kujusid erinevates poosides. Nagu öeldud, siinse moodsa kunstiga ma väga samal lainel pole.

Jalutasin Kafe Kakaosse, mis oli juba eelmisest korrast mu lemmik, aga kuhu ma seekord veel jõudnud polnud. Noh, nad panevad kell 19 juba kinni ka. Koogivalik oli natuke ... väike, aga omanik endiselt tore :) Sain oma eriti hea cappuccino ja koogi vaatamata sellele, et tal hommikust saadik üks bron teise järel oli ja ta üksinda nii köögis kui saalis toimetas.

Praha päevikud. Praha kevad detsembris.

Vaevalt sain kõva häälega välja kirjutada, et keegi pole shortsides ja T-särgis vastu tulnud... kui. Ja mitte üks ega kaks eskimot. Ühtlaste intervallide järel trehvasin lühikeste pükste ja/või t-särkidega tüüpe jalutamas, seismas või sörkjooksu tegemas. Aga! Plätusid pole veel sattunud! Tunnistan, muide, ausalt, et ka ise paneks õhemalt riidesse, kui õhemaid riideid oleks :)

Jõulupidu oli eile. Nii head sööki olen ma siin riigis harva saanud :) Granadillikreemi võtsin mitu ringi. Jõululaua peaosaline oli part, lisaks oli veel erinevaid lihasid, mida kõik hea meelega sõid ja siis üllatusega minu taldrikut vaatasid, kus peal grillitud köögiviljad ja jasmiiniriis oli. Aga no isegi need olid ülihead. Ja juustuvalik moosiga. Ja sinimerekarbid valge veini kastmes. Salatiteni ma ei jõudnudki. Restoran olla kuuldavasti Tšehhi ühe rikkaima mehe oma.

Täna ärkasin selle peale, et ilus ilm oli väljas. Tegin kohvi ja sõin torta de aceite't ja enne kui arugi sain oli lõuna käes ja hakkas nagu kergelt pilve ette tõmbama. Panin siis riidesse ja läksin Vyšehradi parki. Olla järjekordselt kõige ilusam park siin linnas. Tee peal sattusin ühte moodsa kunsti aeda ja pean tunnistama, et ega ma väga ikka siinse moodsa kunstiga ühel lainel pole. Aga sellest edaspidi, kui olen veel paar eredamat näidet piltidena kokku kogunud. Igal juhul siis liikusin siit läbi moodsa kunsti Vyšehradi, kust avanesid tõepoolest kaunid vaated. Aga selle aja peale oli kell pealelõuna ja kõht tühi. Jõe äärt mööda, läbi laeval asuva täika ja kaldal asuva toiduturu kõndisin teisel pool Karlovy mosti asuvasse Lokalisse (ok, kaks peatust sõitsin trammiga, aga kuna ma piletit ei tembeldanud, siis see ei loe). Trammiga tehtud tempo sai muidugi sillal nullitud, sest kõik maailma turistid olid täna sillale kokku kogunenud ja tegid apostlitega selfisid. Teisel pool silda läks lahedamaks, sest turistid liikusid natuke teises suunas (rohkem tdrelniku ja hõõgveini lõhna poole) kui mina. Lokalis võtsin jälle sedasama, juba mainitud eriti õhukese ja krõbeda kattega praejuustu ja ettekandja soovitusel kartuliklimpide asemel võikartuleid. Kinnitas, et ma jään rahule. Mh. Ma arvan, et nad ei viitsinud lihtsalt klimpe teha. Sest võiga kartulid olid lihtsalt keedukartulid võiga. Aga juust ja kodune rabarberilimonaad olid head!

Kogusin ennast natuke, sest, noh, mul oli vaja tagasi teisele poole jõge saada. Sillal polnud midagi muutunud. Võimalik, et samad inimesed tegid pilte lihtsalt järgmiste apostlitega. Ja tänavad Staromestske Namesti juurde olid veel rohkem ülerahvastatud kui sild. Ja platsil ma isegi ei üritanud enam ei kuuse juurde ega ka torni minna. Läksin hoopis Palladiumisse. Ise ka ei tea, miks. Sest osta ma midagi ei plaaninud :) Sealt kõndisin läbi Alberti (mandariinid, banaanid ja jogurt) koju.

Ja nagu juuresolevatelt piltidelt näha, on meil kevad.

Praha päevikud. Elu kohalikuna.

Mingi jama on neil siin ikka nende jalakäijate fooridega. Endiselt täiesti timmimata. Ma ei veni seal tempos, tsiteerides klassikuid, "nagu lehmai** kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja" vaid kõnnin täiesti normaalselt või isegi tempokalt, sest, noh, ega ma siinset liikluskultuuri just väga kõrgelt ei hinda ja ikka jõuan omadega nii kolmandiku peale, kui rohelisest on saanud punane. Jõuludega ei tasu seda vilkuvat värvikombinatsiooni seostada, sest suvel oli sama jama.

Otsustasin, et täna on see päev, kui lähen ja vaatan üle teisel pool parki ehk siis nii 565 meetri kaugusel asuva taluturu. Väga mõnus oli. Porgandit oli ja õuna ja talujogurtit jmt. Lava pandi ka üles. Võimalik, et nädala lõpu poole lisandub ka natuke head muusikat.

Ilm on siin hetkel selline, et mütsi ega kindaid pole vaja. Isegi minusugusel külmavaresel. Ja see peaks ütlema nii mõndagi. Ma imestasin, et keegi mulle shortsides ja t-särgis vastu ei jalutanud.

Tahtsin kinno minna. Vaatasin oma lähemate kinode kavad üle ja selgus, et mulle sobival ajal näidatakse kas kohalikku toodangut kohalikus keeles või siis Star Warsi. Läksin siis hoopis jalutama, sest ilm oli, nagu juba mainitud, kaunilt kevadine. Namesti Miru jõuluturg nägi välja täpselt samasugune nagu mõned nädalad tagasi kui ma Karlovy Varyst tulin. Muuseumi ees ei olnud ka midagi muutunud. Aga Staroměstské náměstí jõuluturgu ei olnud ma pimedas veel näinud. Väga kaunis. Seisin tükk aega torni all ja kaalusin, kas minna üles või mitte. Lõpuks jõudsin otsusele ja ostsin trdelniku. Selle kuuma toru ümber küpsetatud ribasaia kaneeli ja suhkruga. Ja torni vaatasin alt.

Kesk- ja vanalinna, Karlovy sillale, lähimatesse supermarketitesse ja metroopeatustesse, Florenci bussijaama, Zanzibari ja teisel pool parki asuvale taluturule jõuan juba ilma kaardita :) Ükspäev aitasin itaallastel hotelli leida. Ka ilma kaardita. Tunnen ennast seega juba nagu kohalik. Tere oskan ka öelda. Tšehhi keeles siis. Ja porgandikoogi tunnen menüüs ära. Nakladany hermelinist rääkimata. Aga piima- ja munariiuli ees veedan endiselt aega, et aru saada, mis vahe on kahel muidu identsel piimapakil, mis on ainult erinevat värvi. Või, et tuvastada, millised munad on munenud õnnelikud kanad. Aga selle eest oskan praeguseks oma kodutänava nime arusaadavalt hääldada.