Mingi jama on neil siin ikka nende jalakäijate fooridega. Endiselt täiesti timmimata. Ma ei veni seal tempos, tsiteerides klassikuid, "nagu lehmai** kuumal suvepäeval kitsast pudelikaelast välja" vaid kõnnin täiesti normaalselt või isegi tempokalt, sest, noh, ega ma siinset liikluskultuuri just väga kõrgelt ei hinda ja ikka jõuan omadega nii kolmandiku peale, kui rohelisest on saanud punane. Jõuludega ei tasu seda vilkuvat värvikombinatsiooni seostada, sest suvel oli sama jama.
Otsustasin, et täna on see päev, kui lähen ja vaatan üle teisel pool parki ehk siis nii 565 meetri kaugusel asuva taluturu. Väga mõnus oli. Porgandit oli ja õuna ja talujogurtit jmt. Lava pandi ka üles. Võimalik, et nädala lõpu poole lisandub ka natuke head muusikat.
Ilm on siin hetkel selline, et mütsi ega kindaid pole vaja. Isegi minusugusel külmavaresel. Ja see peaks ütlema nii mõndagi. Ma imestasin, et keegi mulle shortsides ja t-särgis vastu ei jalutanud.
Tahtsin kinno minna. Vaatasin oma lähemate kinode kavad üle ja selgus, et mulle sobival ajal näidatakse kas kohalikku toodangut kohalikus keeles või siis Star Warsi. Läksin siis hoopis jalutama, sest ilm oli, nagu juba mainitud, kaunilt kevadine. Namesti Miru jõuluturg nägi välja täpselt samasugune nagu mõned nädalad tagasi kui ma Karlovy Varyst tulin. Muuseumi ees ei olnud ka midagi muutunud. Aga Staroměstské náměstí jõuluturgu ei olnud ma pimedas veel näinud. Väga kaunis. Seisin tükk aega torni all ja kaalusin, kas minna üles või mitte. Lõpuks jõudsin otsusele ja ostsin trdelniku. Selle kuuma toru ümber küpsetatud ribasaia kaneeli ja suhkruga. Ja torni vaatasin alt.
Otsustasin, et täna on see päev, kui lähen ja vaatan üle teisel pool parki ehk siis nii 565 meetri kaugusel asuva taluturu. Väga mõnus oli. Porgandit oli ja õuna ja talujogurtit jmt. Lava pandi ka üles. Võimalik, et nädala lõpu poole lisandub ka natuke head muusikat.
Ilm on siin hetkel selline, et mütsi ega kindaid pole vaja. Isegi minusugusel külmavaresel. Ja see peaks ütlema nii mõndagi. Ma imestasin, et keegi mulle shortsides ja t-särgis vastu ei jalutanud.
Tahtsin kinno minna. Vaatasin oma lähemate kinode kavad üle ja selgus, et mulle sobival ajal näidatakse kas kohalikku toodangut kohalikus keeles või siis Star Warsi. Läksin siis hoopis jalutama, sest ilm oli, nagu juba mainitud, kaunilt kevadine. Namesti Miru jõuluturg nägi välja täpselt samasugune nagu mõned nädalad tagasi kui ma Karlovy Varyst tulin. Muuseumi ees ei olnud ka midagi muutunud. Aga Staroměstské náměstí jõuluturgu ei olnud ma pimedas veel näinud. Väga kaunis. Seisin tükk aega torni all ja kaalusin, kas minna üles või mitte. Lõpuks jõudsin otsusele ja ostsin trdelniku. Selle kuuma toru ümber küpsetatud ribasaia kaneeli ja suhkruga. Ja torni vaatasin alt.
Kesk- ja vanalinna, Karlovy sillale, lähimatesse supermarketitesse ja metroopeatustesse, Florenci bussijaama, Zanzibari ja teisel pool parki asuvale taluturule jõuan juba ilma kaardita :) Ükspäev aitasin itaallastel hotelli leida. Ka ilma kaardita. Tunnen ennast seega juba nagu kohalik. Tere oskan ka öelda. Tšehhi keeles siis. Ja porgandikoogi tunnen menüüs ära. Nakladany hermelinist rääkimata. Aga piima- ja munariiuli ees veedan endiselt aega, et aru saada, mis vahe on kahel muidu identsel piimapakil, mis on ainult erinevat värvi. Või, et tuvastada, millised munad on munenud õnnelikud kanad. Aga selle eest oskan praeguseks oma kodutänava nime arusaadavalt hääldada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar