Kui Istanbul ei õpetanud, siis Viinis läheb samuti nagu Istanbulis. Vinohrady vanasõna. Igal juhul plaan teha hotellis päevaplaan läks vett vedama, sest hotell polnud oma netti tööle saanud. Ma arvan, et vastutav töötaja lülitas enne jõule kohusetundlikult interneti välja ja nagu saksakeelsetes maades võib juhtuda, ei leitud pühade ajal piisavalt operatiivselt asendajat.
Aga on the other hand, ma polegi suurem asi vaatamisväärsusi mööda kihutaja. Nii, et võib-olla kõik sobis. Uus plaan oli minna brunchile, seejärel kesklinna jalutama ja jääda sinna pimedani, et teha veel tuledes linnast ja jõuluturust mõned pildid. Kohv ja sai läks nagu ette nähtud. Seejärel selgus, et siin-seal on ka tänaval internetti (no tegelikult avastasin selle juba eile jõuluturul) ja guugeldasin kiirelt best sightseeing in Vienna. Sain teada, et 10 asja, mida tuleb vaadata või muidu pole Viinis käinudki, olid erinevad lossid ja paleed. Kuna need ei erinenud just ülemäära kõikidest varasematest pompöössetest lossidest ja paleedest, mida ma oma Euroopareisidel näinud olen, siis jäin oma kava juurde jalutada linnas ringi seal, kus parajasti kõige toredam tundub. Igaks juhuks vaatasin veel, et kust on kõige paremad vaated ülevalt alla ja ainus piisavalt lähedalasuv vaateplatvorm oli katedraali torn. Lõunatorni sai 4.50 eest jalgsi ronida (348 astet) või siis põhjatorni 5.50 eest liftiga minna. Etteruttavalt olgu öeldud, et see 5.50 oli kõige mõttetumalt kulutatud raha Viinis (isegi 5.35 maksnud Honey and Almond Christmas Hot Chocolate Starbucksis hiljem oli seda raha rohkem väärt). Vaated ei olnud jalustrabavad. Hiljem pimedas linna peal kõikide nende tulede all ringi jalutades oli elamus hoopis suurem.
Linn on küll suhteliselt tühi, jõulud ikkagi, aga rahvas, kes on liikvel, on valdavalt paljapäi ja -käsi, mitte kõige soojemad jakid osaliselt eest lahti ja kaelad paljad. Või siis show-offid, kes lühikeste pükste (aga kui siinjuures siiski detailidesse minna, siis punaste säärtega) väel trenni teevad. Ja no siis olen mina, sulejopes, kindad käes ja soe müts silmini. Vahepeal sikutan sedagi veel allapoole, et kõrvad soojas oleks.
Õhtul nagu juba mainitud läksin Starbucksi, et juua kuuma kakaod ja kasutada netti. Sest noh, ma ikka ei usaldanud neid austerlasi, et nad pühade ajal oma neti korda on saanud. Liiga lähedal Saksamaale.
Alustasin olulisimast - leida pühapäeva hommikuks kõige parem koht brunchi jaoks. Etteruttavalt olgu taas mainitud, et leidsin. Absoluutselt suurepärane! Ja sellest lähtuvalt panin paika ka ülejäänud päevakava ehk Schönbrunni pargi (asus hommikusöögikohaga samas suunas). Plaanid tehtud, sai hotelli tagasi minna.
Aga on the other hand, ma polegi suurem asi vaatamisväärsusi mööda kihutaja. Nii, et võib-olla kõik sobis. Uus plaan oli minna brunchile, seejärel kesklinna jalutama ja jääda sinna pimedani, et teha veel tuledes linnast ja jõuluturust mõned pildid. Kohv ja sai läks nagu ette nähtud. Seejärel selgus, et siin-seal on ka tänaval internetti (no tegelikult avastasin selle juba eile jõuluturul) ja guugeldasin kiirelt best sightseeing in Vienna. Sain teada, et 10 asja, mida tuleb vaadata või muidu pole Viinis käinudki, olid erinevad lossid ja paleed. Kuna need ei erinenud just ülemäära kõikidest varasematest pompöössetest lossidest ja paleedest, mida ma oma Euroopareisidel näinud olen, siis jäin oma kava juurde jalutada linnas ringi seal, kus parajasti kõige toredam tundub. Igaks juhuks vaatasin veel, et kust on kõige paremad vaated ülevalt alla ja ainus piisavalt lähedalasuv vaateplatvorm oli katedraali torn. Lõunatorni sai 4.50 eest jalgsi ronida (348 astet) või siis põhjatorni 5.50 eest liftiga minna. Etteruttavalt olgu öeldud, et see 5.50 oli kõige mõttetumalt kulutatud raha Viinis (isegi 5.35 maksnud Honey and Almond Christmas Hot Chocolate Starbucksis hiljem oli seda raha rohkem väärt). Vaated ei olnud jalustrabavad. Hiljem pimedas linna peal kõikide nende tulede all ringi jalutades oli elamus hoopis suurem.
Linn on küll suhteliselt tühi, jõulud ikkagi, aga rahvas, kes on liikvel, on valdavalt paljapäi ja -käsi, mitte kõige soojemad jakid osaliselt eest lahti ja kaelad paljad. Või siis show-offid, kes lühikeste pükste (aga kui siinjuures siiski detailidesse minna, siis punaste säärtega) väel trenni teevad. Ja no siis olen mina, sulejopes, kindad käes ja soe müts silmini. Vahepeal sikutan sedagi veel allapoole, et kõrvad soojas oleks.
Õhtul nagu juba mainitud läksin Starbucksi, et juua kuuma kakaod ja kasutada netti. Sest noh, ma ikka ei usaldanud neid austerlasi, et nad pühade ajal oma neti korda on saanud. Liiga lähedal Saksamaale.
Alustasin olulisimast - leida pühapäeva hommikuks kõige parem koht brunchi jaoks. Etteruttavalt olgu taas mainitud, et leidsin. Absoluutselt suurepärane! Ja sellest lähtuvalt panin paika ka ülejäänud päevakava ehk Schönbrunni pargi (asus hommikusöögikohaga samas suunas). Plaanid tehtud, sai hotelli tagasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar