Eeva Kaun - Minu India
Nagu ma oktoobrikuu kokkuvõttes juba kirjutasin, siis minu meelest selle sarja üks paremaid ja kindlasti ka vaimukamaid raamatuid. Kirjastiililt väga nauditav ning eristub selgelt Minu-sarja tavapärasest päevikuvormist.
Valdavalt lakooniline (aga absoluutselt tänuväärt) kirjastiil tasakaalustab seda olukorda, kuhu ta Indias sattus ja mida ta kirjeldab. Puuduvad mind tavaliselt häirivad ning eesti keeles kuidagi kohatult kõlavad entusiastlikud hüüatused "Mina igal juhul leian, et...!", "Mina küll mitte, aitäh!", "Sai seal alles nalja!" jne ning intervjuustiilis tüütud dialoogid (... küsin mina, ... vastab tema kannatlikult, ... ei jäta ma jonni).
Autori seisukohad ja suhtumine tuleb situatsioonikirjeldustest selgelt esile, ilma, et oleks vajalik pidevalt rõhutada "Mina arvan...", "Mulle tundub..." jmt. Ta kirjeldab oma töökohta ajalehe fotograafina, indialaste suhtumist töösse ja tööülesannete jagamisse, raha küsimisi ja ligitikkumisi. Aga ka indialaste äärmist, kohati liigset vahetust (ekstra valgele madamile ehitatud välikäimlat, mille kasutamist kogunes terve küla või kool vaatama) ning seda, mida indialased ise aususeks peavad.
Raamat oli hästi üles ehitatud, kaasahaarav, peatükid järgnesid loogiliselt üksteisele ning ei tekkinud sellist tunnet, mingi teema on jõuga kuhugi vahele surutud. Mõned situatsioonid tuletasid mulle sarnaseid olukordi Nepali reisilt meelde - ka seal oli džunglimatkal ninasarvik "just äsja selle puu all maganud, näe, maapindki veel pikutamisest soe" :)
Ainus, mis mind häiris, oli see, et autor kritiseeris pidevalt India kööki ja seal kasutatavaid vürtse :)
Teine minu-raamat, mis lisaks Indiale ilukirjanduse mõõdu välja annab, on minu meelest Minu Mongoolia ning neid kahte pean ma ka siiani parimateks. Päevikuvormis kirjutatutest edestavad teisi Minu Nepal ja Minu Guatemala ning linnakirjeldusena Minu Pariis.
Nagu ma oktoobrikuu kokkuvõttes juba kirjutasin, siis minu meelest selle sarja üks paremaid ja kindlasti ka vaimukamaid raamatuid. Kirjastiililt väga nauditav ning eristub selgelt Minu-sarja tavapärasest päevikuvormist.
Valdavalt lakooniline (aga absoluutselt tänuväärt) kirjastiil tasakaalustab seda olukorda, kuhu ta Indias sattus ja mida ta kirjeldab. Puuduvad mind tavaliselt häirivad ning eesti keeles kuidagi kohatult kõlavad entusiastlikud hüüatused "Mina igal juhul leian, et...!", "Mina küll mitte, aitäh!", "Sai seal alles nalja!" jne ning intervjuustiilis tüütud dialoogid (... küsin mina, ... vastab tema kannatlikult, ... ei jäta ma jonni).
Autori seisukohad ja suhtumine tuleb situatsioonikirjeldustest selgelt esile, ilma, et oleks vajalik pidevalt rõhutada "Mina arvan...", "Mulle tundub..." jmt. Ta kirjeldab oma töökohta ajalehe fotograafina, indialaste suhtumist töösse ja tööülesannete jagamisse, raha küsimisi ja ligitikkumisi. Aga ka indialaste äärmist, kohati liigset vahetust (ekstra valgele madamile ehitatud välikäimlat, mille kasutamist kogunes terve küla või kool vaatama) ning seda, mida indialased ise aususeks peavad.
Raamat oli hästi üles ehitatud, kaasahaarav, peatükid järgnesid loogiliselt üksteisele ning ei tekkinud sellist tunnet, mingi teema on jõuga kuhugi vahele surutud. Mõned situatsioonid tuletasid mulle sarnaseid olukordi Nepali reisilt meelde - ka seal oli džunglimatkal ninasarvik "just äsja selle puu all maganud, näe, maapindki veel pikutamisest soe" :)
Ainus, mis mind häiris, oli see, et autor kritiseeris pidevalt India kööki ja seal kasutatavaid vürtse :)
Teine minu-raamat, mis lisaks Indiale ilukirjanduse mõõdu välja annab, on minu meelest Minu Mongoolia ning neid kahte pean ma ka siiani parimateks. Päevikuvormis kirjutatutest edestavad teisi Minu Nepal ja Minu Guatemala ning linnakirjeldusena Minu Pariis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar