Kaja Kahu - Minu Guatemala
Ma olen üllatunud. Meeldivalt.
Ma ostsin selle raamatu tegelikult ainult riigi pärast. Et see äkki natuke aitab kompenseerida seda, et ma viimasel reisil siiski Guatemala vahele otsustasin jätta. Aga see raamat tekitas veel suurema soovi seda riiki siiski külastada.
Kuna ma olin enne reisi Guatemala oma marsruuti lülitanud, siis geograafiliselt oli mul riigist üsna hea ülevaade ning raamatut lugedes "sattusin" pidevalt juba tuttavatesse kohtadesse - Atitlani järv, Tikal, Antigua, Flores, Panajachel, Xela... Tabasin ennast kohati isegi mõttelt, et "Näe, nemad läksid KA sinna" :)
Mulle meeldis raamatu soe kirjastiil ning igast leheküljest kumav autori ja tema pere armastus selle maa ja nende inimeste vastu. Ja see tunne kandub ka lugejale üle. Ma kujutan ette, et Guatemalat on väga kerge armastama hakata ning kui raske neil sealt lõpuks ära kolida oli. Üle pika aja on selles sarjas tegemist raamatuga, kus keskmes on siiski riik, mitte autor. Tuleks selliseid raamatuid rohkem :)
Üllatusena tuli mulle see, et Guatemalas tehakse guacamolet sidruniga. Mehhikos ja Belize'is kasutatakse selleks laimi ning sidrunit ei näinud ma tegelikult üheski köögis.
Selle märkuse teeksin aga küll, et isegi kui autor ei osanud puuviljade nimesid eesti keelde tõlkida, siis toimetaja oleks võinud selle väikese liigutuse sõnaraamatu abil siiski ära teha. Näiteks on eesti keeles täiesti olemas ning kasutusel grenadill ja mangostan, vähemlevinud sapotill. Pitayad näevad pildil välja kui punase sisuga draakonipuu viljad. Mul ei ole midagi hispaaniakeelsete nimetuste kasutamise vastu, teen seda vähemlevinud või minu jaoks kehva tõlke puhul isegi, aga raamatusse võiks siiski olemasolul ka tõlke lisada. Eriti selliste puuviljade puhul, mis siin kaubandusvõrgus saadaval.
Ma olen üllatunud. Meeldivalt.
Ma ostsin selle raamatu tegelikult ainult riigi pärast. Et see äkki natuke aitab kompenseerida seda, et ma viimasel reisil siiski Guatemala vahele otsustasin jätta. Aga see raamat tekitas veel suurema soovi seda riiki siiski külastada.
Kuna ma olin enne reisi Guatemala oma marsruuti lülitanud, siis geograafiliselt oli mul riigist üsna hea ülevaade ning raamatut lugedes "sattusin" pidevalt juba tuttavatesse kohtadesse - Atitlani järv, Tikal, Antigua, Flores, Panajachel, Xela... Tabasin ennast kohati isegi mõttelt, et "Näe, nemad läksid KA sinna" :)
Mulle meeldis raamatu soe kirjastiil ning igast leheküljest kumav autori ja tema pere armastus selle maa ja nende inimeste vastu. Ja see tunne kandub ka lugejale üle. Ma kujutan ette, et Guatemalat on väga kerge armastama hakata ning kui raske neil sealt lõpuks ära kolida oli. Üle pika aja on selles sarjas tegemist raamatuga, kus keskmes on siiski riik, mitte autor. Tuleks selliseid raamatuid rohkem :)
Üllatusena tuli mulle see, et Guatemalas tehakse guacamolet sidruniga. Mehhikos ja Belize'is kasutatakse selleks laimi ning sidrunit ei näinud ma tegelikult üheski köögis.
Selle märkuse teeksin aga küll, et isegi kui autor ei osanud puuviljade nimesid eesti keelde tõlkida, siis toimetaja oleks võinud selle väikese liigutuse sõnaraamatu abil siiski ära teha. Näiteks on eesti keeles täiesti olemas ning kasutusel grenadill ja mangostan, vähemlevinud sapotill. Pitayad näevad pildil välja kui punase sisuga draakonipuu viljad. Mul ei ole midagi hispaaniakeelsete nimetuste kasutamise vastu, teen seda vähemlevinud või minu jaoks kehva tõlke puhul isegi, aga raamatusse võiks siiski olemasolul ka tõlke lisada. Eriti selliste puuviljade puhul, mis siin kaubandusvõrgus saadaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar