Eclipse, režissöör David Slade
Filmide suur kassaedu on tõenäoliselt järjest suurendanud ka filmide eelarvet, nii, et eriefekte enam nii piinlik vaadata ei olnudki kui esimeses osas.
Ma olen endiselt veendunud, et raamatud on küll naiivsed, aga väga kaasahaaravad. Samas filmid muutuvad järjest depressiivsemaks. Mitte sellepärast, et Forksis sajab pidevalt ja kui ei saja, on pilves ikkagi, vaid Bella ja Edwardi suhte pärast. See näeb nii fakken depressiivne välja, nad käivad ringi nagu vaesed kannatajad isegi siis kui nende elus peaks kõik korras olevat. Nende naeratused üksteisele on vaevuaimatavad ja väga harvaesinevad. Palju rohkem esineb stseene, kus nad sõidavad koos autos ning vaatavad rõhutult enda ette, suheldes vaid sosinal ja lihtlausetega. Kui sedagi. Sealjuures Jacob, kellel esimeses osas oli pikkade juustega nohiku roll ning kellest praeguseks on saanud ülespumbatud lihaste ja päikesepruuni nahaga babyface, kes paraku endiselt õhkab Bella järele, on vaatamata vastamata armastusele siiski oluliselt optimistlikuma olekuga. Samas kui ma mõtlen, et Bella ja Edward veedavad koos aastasadu, siis on võib-olla nende rõhutud olek isegi mõistetav. Ma vaataks ka paarilist vettekastetud kutsika kurva näoga, kui ma teaks, et ülejäänud elu, mis vampiiride puhul tähendab sadu aastaid, tuleb veeta nii masendavas suhtes, kus su paariline sind nädalate jooksul isegi kordagi naerma ajada ei suuda. Üldiselt oleks film võinud olla lahe meelelahutus kui poleks olnud seda pidevat soigumist küll armastuse, küll sel teemal, et Edward ei tahtnud Bellat hammustada.
Robert Pattinson hakkab vist vanaks jääma või on kõikide noorte tütarlaste südamed ammu võidetud, aga seekord keskenduti rohkem Jacobi lihastemängule kui Edwardi seksikusele.
Filmide suur kassaedu on tõenäoliselt järjest suurendanud ka filmide eelarvet, nii, et eriefekte enam nii piinlik vaadata ei olnudki kui esimeses osas.
Ma olen endiselt veendunud, et raamatud on küll naiivsed, aga väga kaasahaaravad. Samas filmid muutuvad järjest depressiivsemaks. Mitte sellepärast, et Forksis sajab pidevalt ja kui ei saja, on pilves ikkagi, vaid Bella ja Edwardi suhte pärast. See näeb nii fakken depressiivne välja, nad käivad ringi nagu vaesed kannatajad isegi siis kui nende elus peaks kõik korras olevat. Nende naeratused üksteisele on vaevuaimatavad ja väga harvaesinevad. Palju rohkem esineb stseene, kus nad sõidavad koos autos ning vaatavad rõhutult enda ette, suheldes vaid sosinal ja lihtlausetega. Kui sedagi. Sealjuures Jacob, kellel esimeses osas oli pikkade juustega nohiku roll ning kellest praeguseks on saanud ülespumbatud lihaste ja päikesepruuni nahaga babyface, kes paraku endiselt õhkab Bella järele, on vaatamata vastamata armastusele siiski oluliselt optimistlikuma olekuga. Samas kui ma mõtlen, et Bella ja Edward veedavad koos aastasadu, siis on võib-olla nende rõhutud olek isegi mõistetav. Ma vaataks ka paarilist vettekastetud kutsika kurva näoga, kui ma teaks, et ülejäänud elu, mis vampiiride puhul tähendab sadu aastaid, tuleb veeta nii masendavas suhtes, kus su paariline sind nädalate jooksul isegi kordagi naerma ajada ei suuda. Üldiselt oleks film võinud olla lahe meelelahutus kui poleks olnud seda pidevat soigumist küll armastuse, küll sel teemal, et Edward ei tahtnud Bellat hammustada.
Robert Pattinson hakkab vist vanaks jääma või on kõikide noorte tütarlaste südamed ammu võidetud, aga seekord keskenduti rohkem Jacobi lihastemängule kui Edwardi seksikusele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar