Letters to Juliet, režissöör Gary Winick
Oh, mulle nii meeldivad sellised romantilised filmid vahest. Ja kui filmi tegevus on viidud Toskaana põldude vahele, Sienasse, Veronasse ja väikestesse mägiküladesse, siis olen "ära ostetud" :)
Sophie sõidab oma üsna hoolimatu kihlatu Victoriga Veronasse eel-mesinädalaid veetma ning avastab seal, et kummalgi on küll omad kired, kuid ei jaga teineteise omi. Nii veedab Victor kogu puhkuse erinevates veiniistandustes, juustumeistrite juures ning muul moel kokandusega vahetult kokku puutudes. Otsides omale tegevust satub Sophie Julia sekretariaati, kus neli naisterahvast vastavad kirjadele, mis naised Juliale jätnud on, lootuses vastuseid leida. Naisi abistades leiab Sophie aga 50 aastat tagasi seina sisse peidetud kirja ning otsustab sellele vastata.
Järgmiseks on kirja kirjutanud, praeguseks 65-aastane Inglismaal elav Claire oma erakordselt skeptilise pojapojaga Veronas, 50 aastat tagasi mahajäetud Lorenzot otsimas. Sophie liitub otsingutega ning Claire'i armastust nähes ja tundes hakkab ka enda suhte üle järele mõtlema.
Ette teada happy end'iga üllatusi mittepakkuv, aga sellegipoolest visuaalselt väga ilus film. See mõnus Lõuna-Euroopa soojus, päike ja lõputud kuldkollased maastikud. Ja Siena. Ja need väikesed mägikülad. Piaza, kus ma ka ise olen maasikaid söönud ja kirikutrepp, millelt vaateid imetlenud. Küpressid põldude vahele teid joonistamas.
Oh, mulle nii meeldivad sellised romantilised filmid vahest. Ja kui filmi tegevus on viidud Toskaana põldude vahele, Sienasse, Veronasse ja väikestesse mägiküladesse, siis olen "ära ostetud" :)
Sophie sõidab oma üsna hoolimatu kihlatu Victoriga Veronasse eel-mesinädalaid veetma ning avastab seal, et kummalgi on küll omad kired, kuid ei jaga teineteise omi. Nii veedab Victor kogu puhkuse erinevates veiniistandustes, juustumeistrite juures ning muul moel kokandusega vahetult kokku puutudes. Otsides omale tegevust satub Sophie Julia sekretariaati, kus neli naisterahvast vastavad kirjadele, mis naised Juliale jätnud on, lootuses vastuseid leida. Naisi abistades leiab Sophie aga 50 aastat tagasi seina sisse peidetud kirja ning otsustab sellele vastata.
Järgmiseks on kirja kirjutanud, praeguseks 65-aastane Inglismaal elav Claire oma erakordselt skeptilise pojapojaga Veronas, 50 aastat tagasi mahajäetud Lorenzot otsimas. Sophie liitub otsingutega ning Claire'i armastust nähes ja tundes hakkab ka enda suhte üle järele mõtlema.
Ette teada happy end'iga üllatusi mittepakkuv, aga sellegipoolest visuaalselt väga ilus film. See mõnus Lõuna-Euroopa soojus, päike ja lõputud kuldkollased maastikud. Ja Siena. Ja need väikesed mägikülad. Piaza, kus ma ka ise olen maasikaid söönud ja kirikutrepp, millelt vaateid imetlenud. Küpressid põldude vahele teid joonistamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar