Aravind Adiga - Between the Assassinations
Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, teadsin vaid seda, et tegemist on raamatuga samalt autorilt, kelle sulest on ilmunud ka Valge tiiger, mis on väga hea raamat. Lugema hakates eeldasin, et tegemist on romaaniga nign alles neljanda loo alguses sain aru, et ega neid "peatükke" kokku viima ei hakatagi ning tegemist on hoopis lühijuttudega :)
Mõnevõrra häirivalt jäid jutud kõik poolikuks, justnagu olekski võetud stseene inimeste eludest ning sama ootamatult kui nad algasid, nad ka lõppesid.
Mulle meenus lugemise ajal aeg-ajalt raamat Arresting God in Kathmandu, mis näitas tavainimeste igapäevast elu Nepalis, nende lootusi, uskumusi ja traditsioone. Samas oli Adiga raamat Indiast meeleolult hoopis teine ja ma ei saanud tükk aega aru, kuidas need raamatud saavad olla ühest küljest nii sarnased ja teisalt täiesti erinevad. Just see tekitas segadust, et mis osas nad erinevad. Mulle tundub, et sel ajal kui Upadhyay näitas läbi oma lugude ja neis olevate inimeste laiemat pilti kogu Nepalist ja sealsetest tavadest, portreteeris Adiga eelkõige inimesi, keskendudes nende tegemistele ning kaasates vähem kogu keskkonda.
Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, teadsin vaid seda, et tegemist on raamatuga samalt autorilt, kelle sulest on ilmunud ka Valge tiiger, mis on väga hea raamat. Lugema hakates eeldasin, et tegemist on romaaniga nign alles neljanda loo alguses sain aru, et ega neid "peatükke" kokku viima ei hakatagi ning tegemist on hoopis lühijuttudega :)
Mõnevõrra häirivalt jäid jutud kõik poolikuks, justnagu olekski võetud stseene inimeste eludest ning sama ootamatult kui nad algasid, nad ka lõppesid.
Mulle meenus lugemise ajal aeg-ajalt raamat Arresting God in Kathmandu, mis näitas tavainimeste igapäevast elu Nepalis, nende lootusi, uskumusi ja traditsioone. Samas oli Adiga raamat Indiast meeleolult hoopis teine ja ma ei saanud tükk aega aru, kuidas need raamatud saavad olla ühest küljest nii sarnased ja teisalt täiesti erinevad. Just see tekitas segadust, et mis osas nad erinevad. Mulle tundub, et sel ajal kui Upadhyay näitas läbi oma lugude ja neis olevate inimeste laiemat pilti kogu Nepalist ja sealsetest tavadest, portreteeris Adiga eelkõige inimesi, keskendudes nende tegemistele ning kaasates vähem kogu keskkonda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar