Ma olen alati mõelnud, kes on need, kes võtavad viierealise anekdoodi ja teevad sellest kümneslaidilise power pointi preseka, lisades sinna veel mõned heliefektid ja paar algelist gif'i ning kindlasti pannes sõnad ükshaaval kellade ja viledega ekraanile lendama. Lisaks autorile on rida inimesi, kes selliseid presekaid ka edasi saadab. Kui see nali on tõesti hea ja väärib edasisaatmist, siis on alati võimalik see kopeerida meili sisusse ning edastada, eksole.
Järgmine inimene korjab netist kokku enda arvates naljakad pildid, enamasti selle kohta, kuidas Aasias mahutatakse mootorratta peale pool küla ja kanalat ning paneb need pildid power pointi, mis sest, et mõni neist piltidest on tikutopsi suurune. Aga alati on ju võimalik pilt suuremaks vedada, mis sest, et siis ei saa isegi enam aru, et algselt üleüldse fotoga tegemist oli. Ja siis tuleb see koos kommentaaridega "Amazing", "Uskumatu" jmt saata kõikidele oma aadressiraamatus olevatele isikutele. Tema kolleeg samal ajal korjab kokku loodusfotosid, valib juurde sobiva sümfoonia ning teeb ka omalt poolt "magnificent pictures" presentatsiooni. Kui ta on selle laiali saatnud, leiab kolmas kolleeg, et sellistele presentatsioonidele tuleb juurde lisada ka religiooniga seotud tarkusetera ning hakkab neid neoonkirjas sõna-haaval koos kellade ja viledega piltidele lisama. Lõppu loomulikult lause, et "Saada see presentatsioon edasi kõikidele, kellest hoolid, siis saad õnnelikuks". Taustaks olev sümfoonia läheb väljavahetamisele mõne mediteerimisloo vastu.
Meili teel liigutatakse ka 4-5-6-megaseid videoklippe. Ma ei tea, millest need on, sest ma pole kunagi ühtegi avanud. Õnneks võimaldab outlook seada mahupiiranguid ning selliste e-mailide üle ma enam ei kurda:)
Ja siis on veel ahelkirjad, millega nende edasisaatjad oma sõpru aastatepikkuse häda ja viletsuse ning ebaõnnega ähvardavad.
Kuigi ma avan vähemalt kolmandiku junk-meilidest, mis mulle saadetakse, siis ka neist oli edasisaatmist väärt kõige rohkem 10%.
