Mekongi juveel. Turist tahab süüa.

Kui ma öösel kell 3 üles ärkasin, panin mentaalse noodi kirja, et hommikul kontrollida, kas voodis madrats ka on või magan paljas puitvoodis. Hommikul selgus, et visuaalselt on madrats täitsa olemas.

Magasin sisse ja jooksmamineku asemel sõin terrassil hoopis dragonfruit'i. Seejärel tahtsin kohvi ning hommikusööki ning siirdusin esimesse silmahakanud sööklasse. Küsisin Lao kohvi kondenspiimaga. Ja scrambled mune. Kui kohvi osas tundus, et jõudsime üksmeelele, siis munaosa oli täiesti segane. Menüüs polnud ka, et oleks näidata saanud. Etlemine polnud abiks. Lõin siis käega, et ainult kohv. 10 minuti pärast jõudis lauda lahustuv kohv. Koorepulbripakiga. Aga kõigel on piirid ja viieminutilise selgitamise järel sai b*tch oma magusa piima ka.

Olin plaani võtnud vallutada moodne tempel, ehitatud 1987, asukohaga mäe otsas. Mäe otsa ma ka jõudsin, aga tempel oli suletud. Lugesin seal vaikuses raamatut ning selle ca tunni jooksul väljus Luang Prabangi pisikesest lennujaamast kolm lendu. Väga busy.

Teel sinna tegin katse vol. 2 hommikusöögiga. Seekord õnnestus saada scrambled eggs ning kohv ... värske piimaga. Aga parem ikka kui mitte midagi. Nimetatud toitlustusasutuse tualett oli kaks ühes - vetsus käies sai kohe ka jalad arieliga puhtaks. Pott jagas varjualust pesumasinaga, mille äravool oli mugavalt suunatud otse põrandale. Lubasin järgmine kordki läbi astuda kui jalad põhjalikumat puhastust vajavad.

Proovisin ka Lao massaaži ära. Pisike tütarlaps oli erakordselt tugev ning selgus, et Lao massaaž on suhteliselt näpistamisstiilis. Olen veendunud, et homme olen sinikaid täis.

Läksime night marketile kala sööma. Kala oli täidetud sidrunheinaga ning oli superhea. Samal ajal kui me sõime, kõndis ringi kilekotiga kohalik ning korjas sinna kotti kokku kõik kalaluud ja lihadest ülejäänud kondid, et need hiljem kodus puhtaks süüa...

Mekongi juveel. Tasuliste sildade linnas.

Hea, et ma õhtul omale uue hotelli olin valinud. Hommikul ärkasid saksa lapsukesed kell pool seitse ja mitte mõlemad polnud rõõmsad ärkajad. Samal ajal kui see pooleaastane või nii lihtsalt nuttis, tegi viiene niisama lärmi. Ja röökis kempsust isale, et ta on valmis. Valmis! Valmis! Valmis! Isa haigutas (jah, nii õhukesed seinad olidki), aga kobis siiski kempsu. Ma seinale koputada ei julgend, et äkki ongi pabersirm ja käsi läheb läbi.

Käisin jooksmas. Joostes saab eriti aru, kui vähe siin jalakäijatele on mõeldud. Need vähesed jupid kõnniteed on pidevalt kas auke täis või parkivaid autosid. Või müügilette.

Läksin hommikust sööma. Praemunad ja baguette ja Lao kohv. Ma saan aru, et siin on ressurssidega kitsas käes, aga kui ikka muna praetakse ainult nii kaua, et tõsta kannataks, siis kasutagu seda vähestki aega ratsionaalselt ning praadigu mõlemalt poolt. Valasin vedela valge muna pealt ära ja sõin järelejäänud poole ära. Baguett oli kirde saia mõõtu ning kondenspiimaga kohv imemaitsev. Menüüs oli ka värske apelsinimahl. Hind 1 euro. Sama apelsinimahl ilma jää ja suhkruta 1.50.

Hotelli lähedalt saab teisele poole Mekongi üle bambussilla. Ülemarssimine maksab 60 senti. Ma oleks ka mõnest traditsioonilisemast võinud üle minna, aga ei paistnud lähikonnas ühtegi. Lõunasöögikohas tellisin riisi mereandidega. Pildil kuhi praetud riisi, garneeritud suurte krevettidega. Lauda jõudis mõistlik kogus riisi kummiks praetud kalmaari- või kaheksajala tükkidega. Otsustasin tagasi jalutada üle tasuta silla. Tasuta oli küll, aga jalakäijate osa mitte vähem ekstreemne. Tee peale jäi puuviljalett ja kuigi ma olin omale lubanud, et ma koorimata ja tükeldamata puuvilju ei osta, siis ilmselgelt ei saanud ma sellisest letist niisama mööduda. Võtsin mango ja draakonipuu vilja ja väikse kookose kohe joomiseks. Meil on suurest ja väiksest vist natuke erinev arusaam, sest see kogus, mis mulle sealt kilekotti valati, oli vähemalt liiter... Jõin seda terve tagasitee.

Vahepeal avastasin veel ühe vähepopulaarse templi, mis tegi mind ennast munkade silmis kohe populaarseks. Selgus, et nad ärkavad kell pool neli hommikul, et pool tunnikest palvetada. Siis paar tundi hiljem palvetavad veel ning kella kaheksast lähevad juba linna peale almust koguma.

Sõbrapäeva hommikul oli mu tänavanurgale üles rivistatud suurem kogus elusuurusi ja natuke väiksemaid karvaseid loomi.

Mekongi juveel. Kuningas on surnud, elagu kuningas!

Hommikuks, peale minutitki lennukis magamata, Bangkokis. Vahetasin bussiga, mis kolmveerand aega ragises ning aeg-ajalt paukus kui ilutulestik aastavahetusel, lennujaama. Uni oli selline, et peaaegu oleks püstijalu magama jäänud. Lennukisse saanud, magasin veel enne kui lennuk maast lahti sai. Jõudsin siiski ära kuulata teate, mis algas sellega, et lennukimeeskond väljendab oma lõputut kurbust ... kuninga surma üle, kuid kinnitab, et kuningas elab nende südametes igavesti.

Minu kõrval olnud paar hakkas immigratsioonipabereid täitma. Naine täitis oma ära ning andis siis pastaka mehele, misjärel keskmisele istmele pressitud mees hakkas omakorda dokumentidest lennunumbreid, hotelli nime jmt otsima. Ma lennukist väljusin peaaegu viimasena, sain viisa taotlemise ankeedi näppu, täitsin sealsamas aknalaual ära ning läksin järjekorda. Ca 8 inimest vast minu ees. Mh. mu pinginaaber. Samal hetkel hõikas see oma naisele, et kas too tema avalduse ka ära täitis. Naine ei olnud seda teinud, sest mees oleks ju võinud ise... Mees küll arvas, et ta hoidis sabas kohta, aga kõndis siis laua äärde täitma. Viisa maksab eestlasele 30 dollarit, ameeriklasele näiteks 35 dollarit. Rikkamad, rsk, las maksavad, eksole. Muud põhjust ei tohiks olla, sest protsess on ju kõigil sama. Lisaks tuli maksta 1 dollar teenustasu. Ma oleks võind ise kah selle viisa sinna kleepida :) Kui mul viisa käes ja passikontrolli suundusin, siis oli viisasabas ca 30 inimest (võib-olla oli nende taotluse juurde motivatsioonikirja vaja, kes teab) ja mu pinginaabrid higistasid ikka veel oma avalduste täitmise kallal.

Hotellitoa uksel on riiv väljaspool. Hea teada, et siin turvalisusele ikka rõhku pannakse.

Läksin night marketile. Selgus, et elu on taimetoit ja puuvili. Ühe euro eest sai näiteks pildil oleva puuvilja"vaagna". Või suure taldrikutäie buffeelauast kokkupandud köövilju, mis sinu nähes ära vokitakse. Või 10 väikest kookosepannkooki. Või kolmandiku grillitud kala. Noh, tegelikult tuleb ikka kolme eest terve soetada. Suur on kah.

Tubadevahelised seinad on paberist. Korra tekkis kahtlus, et jagan neljaliikmelise saksa perekonnaga tuba, ainult sirm vahele pandud.

Tallinn - Helsinki - Bangkok. Trilemma

Hommik algas trilemmaga. Kõik oli ilusti plaanipärane kuni selle hetkeni kui tegin vea ja küsisin Scotti käest arvamust jalatsite kohta. Enne seda oli plaanis pildil paremal olev paar, pärast oli kõik segane. Proovisin kõik läbi ja kaasa tulid punased. Ka planeeritud riiete osas tuli korrektuure teha, sest veel oktoobris lahedalt seljas istunud asjad enam üle tagumiku ei tulnud. Süüdi on pizza. Ja võikud. Mitte mina.

Lennujaamas istus jooksujalatsites minu vastas lakk-kingades mees ning kõrval näomaskis asiaat. Ma saan aru, ega see õhk seal terminalis ongi kohutavalt saastunud. Loodetavasti saab ta kiiresti tagasi Hong Kongi või Shanghaisse.

Kui nägin lennukis seda, kuidas stjuuardil oli hoopis turvalisem turvavöö kui reisijatel, siis meenus, et esimest korda nägin SAS lennul seda, et esimese klassi reisijatel oli kolme punkti turvavöö. Ilmselt on nende rohkem maksvate klientide elu ja tervis olulisemad kui pööblil turistiklassis.

Eelmiseaastane ülimugav Airbus 350 ning täiesti uudne ovo-lacto vegetarian eine eredalt meeles, olin erakordselt nördinud kui lennata tuli vana 330-300 panniga ning taimetoit oli jälle täiesti vegan. Ei mingit juustu ega jogurtit. Isegi šokolaadi mitte. Magustoiduks oli õhtul mustikakõrrejook ilma perekond Lotteta (sama mustikamahla saab toidu kõrvale tellida piiramatutes kogustes) ninhg hommikul mustikakissell. Lisaks oli lennuk kui tuberkuloosidispanser, pool lennukitäit köhis ja läkastas terve öö.

Sellest, et paar kohta edasi teisel pool vahekäiku istub eestlane, oleks kurtki aru saanud. Noormeest, kes soovis temast mööda oma istmele saada, vaatas kõigepealt pika etteheitva pilguga, siis venis püsti ning kui noormees ärs oli istunud, loopis talle teki, padja ja kõrvaklapid sülle.

Go Blue! Vahvlid. Michigan. Leaving.

Pakkisin Scotti Michigani dressika kotti ning siirdusime brunchile. Kuna neil mustikapannkooke ei olnud, siis võtsin vahvlid cheddari juustu, või ja vahtrasiirupiga. Peekon oli ka pundis, aga selle suunasin Scotti taldrikusse. Niihea!

Lennujaamas öeldi, et väljalend hilineb, sest Newarkis sajab lund. Siis öeldi, et pardaleminek on ikka õigel ajal, aga teeme jäätõrjega aega parajaks. Lõpuks hilines väljalend ca 45 minutit, aga kohal olime ikka õigeaegselt :D

Ostsin Newarki lennujaamas suure kohvi. 2.80. Andsin kolm ja jäin leti äärde. Müüja vaatab mulle otsa ja teatab, et "It's good". See tähendab, et ma ei saanud aru, miks see good on, et ma 20 senti tagasi ei saa. Jootraha selle eest, et ma ise ei pidanud leti taha omale kohvi valama minema?

Ülejäänud lennud olid õigeaegsed ning enne kui ma arugi sain oli teisipäeva ennelõunast saanud kolmapäeva õhtu.

Raamatukuu jaanuar 2017

Lugemismaht on ilmselgelt langenud. Jaanuaris kolm raamatut:
Dagmar Raudam, Diana Lotus - Minu New York
Jesper Parve - Minu Bali
Victoria Twead - Chicken, Mules and Two Old Fools

Go Blue! Lumi.

Eelviimaseks päevaks Ann Arboris tuli ka lumi maha. Seega jätsin jooksmas käimata ning pakkisin asjad ära.

Ka Scott jättis oma jooksuringi vahele ning läksime selle asemel hoopis sööma. Noh, ma vaikselt hakkan harjuma selle rõõmsa "How are you'ga" siin, aga tänane taimetoidurestorani ettekandja oli täiesti teisest klassist. Need pisikesed tantsu- ja lauluetteasted, mida ta meie laua juures sooritas, ise kinnitades, et niiviisi saab ta omale positiivseid emotsioone tagasi peegeldada, olid liiast isegi Scottile, minust rääkimata. Paraku meilt see Happy-Go-Lucky mingeid peegeldusi ei saanud. Aga söök oli suurepärane. Küpsetatud brie köögiviljadega, friteeritud piprad, grillitud halloumi, seeneravioolid maapähklite ja rooskapsastega.

Kuna Scott oli korduvalt maininud maailma parimaid cupcake'e, siis ma, omal kõht servini täis, tegin ettepaneku jätta magustoit tellimata ning minna võtta hoopis paar cupcake'i. Ja boonuseks oli loomulikult ka sellest toredast ettekandjast kiiremini lahtisaamine.

Cupcake'i kohas ütles tütarlaps, et saab karpi panna kas 2, 4, 6 või 12 cupcake'i. Veel enne kui ma neli jõudsin öelda, oli Scott juba 12 maininud ning esimesed kuus välja valinud. Peale seda kui ma järgmised 6 valisin, võttis ta veel kaks hiiglaslikku küpsist. Noh, et ikka kindel oleks, et meil kuidagi suhkrut vähe ei saaks. Võin kinnitada, et eranditult kõik cupcake'id olid absoluutselt suurepärased.

Ja õhtuks ... tellisime pizza. Mida siis veel, onju :) Kohalejõudnud pizza oli õhukese põhja asemel paksu põhja peal ning seega ootasime täiendavad pool tundi, et ka õige pizza kohale jõuaks.

Go Blue! Kontrastide linn. Men lie. Sobriety sucks.

Kuna teatavasti päeva olulisim toidukord on teatavasti endiselt hommikusöök, siis alustasime researchi, kuhu brunchile minna. Pikast listist tõusis teistest eredamalt esile Honest John's Diner, mis olla Detroidi tuntuim hangover brunch place. Peale check outi sinna me ka suuna võtsime. Hea, et minusugusele poole kohaga taimetoitlasele asja keeruliseks polnud tehtud ning võtsin kreekapärase omleti. Imeline. Kuigi, olgem ausad, väga raske oli mustikapannkookidest mööda vaadata.

Sõitsime ülikooli juurde ning kuna uks oli lahti, läksime kohe ka mingi teaduskonna hoonega tutvuma. Planetaariumisse küll sisse ei saanud, aga loengu- ja seminariruumides ei seisnud keegi tee peal ees.

Nagu meil tavaks, siis katsume põnevamatel majadel ikka ust, et äkki on lahti. Ning nagu tihtipeale, Ficheri teatril uks avanes. Kui ma nüüd õigesti mäletan, ehitati see igavesti luksuslik hoone 1928. aastal ning seda on siiani üllatavalt korras hoitud. Pildistasime esimesel korrusel kõiki kuldseid ning uhkete maalidega seinu kui selgus, et toimumas on tasuta tuur, kus muuhulgas saab ka muidu pööblile suletud kõrgematele korrustele. Liitusime kiirelt tuuriga ning saime boonuseks veel 19. korruse akendest avanevaid vaateid nautida. Panime vaadete põhjal ka oma edasise marsruudi paika.

Peale järjekordsete inimtühjade tänavate läbimist oli aeg paras ka lõunaks ning Scotty Simpsoni Fish & Chips tundus piisavalt hea valikuna. Võtsime kahepeale suure portsu friikaid, praekala ja krevette ning nagu tavaliselt, veeresime välja. Aga enne seda veel uurisime ettekandjalt, kuhu me võiks suuna võtta, et mahajäetud rajoone näha. Scottil oli midagi meeles 8 mile idaotsast. Ettekandja, eluaeg sellestsamast Fish & Chipsist ümber nurga elanuna, ütles, et pole üldse vaja kaugele minna, kohe restorani tagant algab just täpselt see, mida me otsime. Piirkonnad, kus 30-40 aastat tagasi noored pered elasid ning tänavad täis lapsi olid, ning kus nüüd parimal juhul igas viiendas, kehvemal tänavate kaupa mitte üheski majas keegi elab. Üksvahe olevat olnud tegemist ka kõige ohtlikuma piirkonnaga, aga kuna kõik pätid olla nüüdseks pokri pandud, siis nüüd olla seal juba suhteliselt turvaline. Nagu lubatud, nägime tänavate kaupa mahajäetud eramuid, osad osaliselt põlenud, enamus lihtsalt rohtu kasvanud. Siin-seal oli ka paar autot majade ees seismas ning mõni inimene ringi liikumas. Viimaseid võis küll ühe käe sõrmedel üle lugeda.

Tegime linnas veel People Moveriga ringi peale ning vaatasime Detroiti teise korruse kõrguselt.

Õhtul vaatasime Girl on Traini, ühel õnnestus, teisel mitte :)

Go Blue! Road trip to Detroit.

Hoolitsemaks selle eest, et ma ikka oma igapäevase nisu- ja kalorikoguse kätte saaksin, läks Scott sel ajal kui ma üles tõusin ja duši all käisin, pontšikuid tooma. Ja no, et ikka mingit kahtlust tarbitavate kalorite osas poleks, lisas müüja omalt poolt veel mõned, nii, et lauda istudes oli meil ees 6 tavalist mõõtu ja üks topeltsuur pontšik. Võin kinnitada, et igaüks neist erakordselt maitsev.

Plaan oli asjad pakkida ja suund Detroiti võtta. Suhteliselt plaanikohaselt kõik ka toimis. Rebecca andis kaasa soovituse viia mind Eastern Marketile ning seda Scott ka tegi. Ma pole vist juba mitu dekaadi sattunud turule, kus värske kraam on soodsam ja värskem kui poes. Aga kuna kõik tuleb ümberkaudsetest farmidest, siis olid hinnad ca kolmandiku supermarketite omadest. Meie Detroidil oli ka teema - abandoned ja kasiino. Seega suundusime turult kuulsat mahajäetud raudteejaama vaatama. Omal ajal, kui see eelmise sajandi alguses ehitati, oli ta maailma kõrgeim raudteejaam. Alates 90ndate lõpust on ta aga tühjalt seisnud ning nüüd ka okastraadi ümber saanud.

70ndatel oli Detroit, tuntud oma autööstuste tõttu ka kui Motor City üks USA õitsvamaid ja paremal järjel olevaid linnu. Linnas elas sel ajal 1,95 miljonit inimest. 2010. aastaks, kui linnas polnud enam midagi järel endiseaegsest õitsengust ega autotööstustest, elas siin veel 710 000 elanikku. Olukord pole ka praeguseks suurt muutunud. Kõik see on aga tinginud ka meeletu koguse mahajäetud hooneid - linnaosade kaupa on näha nii tühju hiiglaslikke korterelamuid ja kontorihooneid kui ka tänavate ja kvartalite kaupa tühju eramuid. Kui ma mõned nädalad tagasi Scotti käest küsisin, et kas me ikka neisse mahajäetud piirkondadesse ka läheme, arvas ta, et oleneb piirkonnast, et igale poole ta mind ikka ei viiks küll. Ma kahtlustasin, et mu tavapärane outfit pole fancy enough ja pakkusin, et võin oma little black dressi kaasa võtta. Ta arvas selle peale, et ma võiksin oma jooksujalatsid kaasa võtta.

Raudteejaamast mitte kaugel oli Mehhiko ... söögikoht. Teenindus, noh, nagu Mehhikos. Aga toit ka. Suurepärane. Ja õlu oli ka suhteliselt Mehhiko hinnaga.

Tshekkisime ennast hotelli, kus meie 24. korruse aknast avanes vaade Kanadale. So close, yet so far.

Õhtul käisime kasiinos, tõime EATist võikud ja lugesime päeva kordaläinuks.