laupäev, 13. märts 2010

Minu Maroko

Kätlin Hommik-Mrabte - Minu Maroko

Ma olin pikalt kahevahel, kas osta omale see raamat - ühest küljest olid katkendid raamatust kodulehel äärmiselt huvitavad, teisest küljest tekitas autori isik minus mõningaid eelarvamusi. Ostsin raamatu ja lugesin kohe ka paari tunniga läbi.

Kahtlemata on raamat üks paremaid Minu-sarjas ja mul on hea meel, et aja jooksul on sari kvaliteetsemaks muutunud ja eriti hea meel oleks, kui "Minu Itaalia" sarnaseid raamatuid sinna sekka enam ei satuks. Sellega seoses tahaksin tegelikult teada, kuidas see üldse juhtus, et Itaaliaraamatut sattus kirjutama Kristiina Praakli, mitte aga Kirjad-kodumaale-Katu?

Aga Maroko. Raamat oli huvitav, pakkus minusugusele ohtralt uut infot nii islami kui ka Maroko enda kohta. Ja oli üles ehitatud ülimalt loogiliselt - peale sissejuhatavaid ja tausta tutvustavaid peatükke jõudis autor oma abikaasaga Marokosse, siirdus lennujaamast uude koju, tutvus mehe perega. Seda teekonda saatsid kirjeldused Maroko kohta - loodus, arhitektuur, inimesed, majad-sisustus, söögid, kombed jne. Kõik kulges loogiliselt ja arusaadavalt. Vaid raamatu lõpus oli tehtud paar eraldi peatükki, mis tegelikult viisid ka kogu ülejäänud raamatu mõnevõrra tasakaalust välja - näiteks peatükk poliitikale. Kerge miinusena saatis kogu raamatut teatav islami-õigustus ja võib-olla just selle õigustava lähenemise tõttu ei saanud islam minule kuidagi lähedasemaks.

Autori kirjastiil oli ladus ja kerge lugeda, mõnevõrra häirisid vaid emotsionaalsed-targutavad sõnavõtud naiste riietuse (=lihaletil olemise) ja räti kandmise teemadel. Ma pean tunnistama, et kuigi räti kandmine oli raamatus läbiv teema ning selle olulisust naistele, kes ei taha olla ajudeta lihatükid turul, rõhutati pidevalt, ei saa mina siiani selle olulisusest aru. Mis siis, et mehed esimesena just välimust vaatavad? Mina vaatan ka. Nii meeste kui naiste puhul. Ja ilusat inimest on rõõm vaadata, olenemata tema soost. Miks siis mitte hea välja näha? :) Muide, googeldasin peale raamatulugemist Kätlin Hommik-Mrabte pilte ning leidsin ühe, kus ta on koos oma abikaasaga. Täiesti ausalt ja ilma igasuguste tagamõteteta pean tunnistama, et ta mees on esiteks väga kena ja teiseks näeb oma naisest vähemalt 15 aastat noorem välja.

Peale selle pildi nägemist tuli mulle ka ette, et see raamat oligi just Marokost. Mitte autorist ja tema abikaasast ning nende suhtest nagu aeg-ajalt Minu-sarja raamatud ikka kipuvad olema. Ja ka see on üks positiivsetest näitajatest, et isiklikud suhtedraamad kajastamata jäid. Võrdluseks võin tuua Minu Nepali, mis oli ka väga nauditav lugemine, aga mind siiski häiris Kaia-Kaire Hundi pidev selgitamine, miks tema ja lastekodu pidava noormehe vahel ikka suhet ei tekkinud.

Hemingway fiesta

Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb. Fiesta

Sattusin lugema Hemingway esikromaani "Ja päike tõuseb. Fiesta". Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis enne seda olengi temalt vaid ühe romaani lugenud "Kellele lüüakse hingekella".

"Ja päike tõuseb. Fiesta" tegelasteks on noored ning nende elu Euroopas peale Esimest Maailmasõda. Jake Barnes ja tema sõbrad veedavad oma päevi muretult pidutsedes, juues ja reisides. Nad on teiste suhtes hoolimatud ning ei suuda luua toimivaid suhteid. Pealtnäha on nende elu kerge ja muretu kuid sisimas kannab igaüks kaasas omaenda probleeme. Probleemid on enda omad ning nendest kõva häälega ei räägita. Kui siis ükskord räägitakse, toob see nende kõikide eludesse kaasa suuri muudatusi.

reede, 12. märts 2010

Suviii


Stroomi,
28.07.2009

neljapäev, 11. märts 2010

Kevad on käes ... peaaegu


Tallinn,
10.03.2010

Suletud saar

Shutter Island, režissöör Martin Scorsese

Teades, et filmis mängib Leonardo DiCaprio, ei lootnudki ma happy endile, sest ta ei pääsenud ka Titanicult eluga :)

1954 saadetakse Teddy Daniels uurima Suletud saarel olevas vaimuhaigete kurjategijate haiglas-kinnipidamiskohas toimunud patsiendi kadumist. Saarel hakkavad selguma kummalised asjaolud ning üsna pea kahtleb Teddy kõiges ja kõikides - personalis, oma partneris, patsientides.

Terve filmi aja saadavad Teddyt flashbackid minevikku ja kujuteldavad vestlused. Filmi kulgedes muutuvad need järjest intensiivsemaks, järjest tõelisemaks ja ohtlikumaks. Järjest hakkavad ka puzzletükid oma kohtadele asetuma, kuigi sellest ei pruugigi kohe aru saada.

Film mängib ka vaatajaga, tekitab temas segadust. Tõenäoliselt ei tea paljud kinost lahkudes, mida arvata.

esmaspäev, 8. märts 2010

Estacion Central de Brasil

Estacion Central de Brasil, režissöör Walter Salles

See film seisis mul aastaid riiulis ja oli vaatamata, kuna sellel ei ole tõlget. Kuna ma hetkel tunnen, et mu hispaania keel on astunud sammu kõrgemale, siis kasutasin juhust ja vaatasin filmi ära. Tehnilist laadi ääremärkusena mainin ära, et kuigi ma audioks valisin hispaania keele ning subtiitrid samuti hispaaniakeelsed, siis tekstid olid täiesti erinevad, eriti just sõnavara osas.

Vananev Dora töötab raudteejaamas kirjakirjutajana. Tema teenuseid kasutavad kirjaoskamatud, et oma kallitele kirju saata. Dora vihkab oma kliente ning kõik kirjad lõpetavad kas tema kummutisahtlis või katkirebituna tema prügikastis. Josue on üheksa-aastane poiss, kelle ema tahab Dora kaudu tema isale kirjutada ning Josue ja isa esimest korda elus kokku viia. Siis aga satub Josue ema autoõnnetusse ning Dora ja Josue asuvad koos teele - Dora lähedust ja tundeid otsima ning Josue oma isa.

Film meenutas mulle natuke ühte mu lemmikfilmidest - Argentiina road movie "Historias minimas". Tegemist oli samuti lihtsate inimeste eludega ning rahuliku kulgemisega. Mööda pikki teid.

Pasta suvikõrvitsaga vol 2

Siin pildil olev pasta :)

Koori ja viiluta suvikõrvits ning prae soola ja küüslauguga klaasjaks. Lisa hakitud tomat. Hauta kümmekond minutit ning maitsesta soovi korral pipra ja chillipastaga. Serveeri tagliatelle ja Pajumäe maitsestamata jogurtiga.

Kui ma eelmist suvikõrvitsapasta postitust tegin, hakkasin mõtlema sellele, et aja jooksul on üsna paljud mehed mulle süüa teinud... Aga valdavalt on tegemist olnud lõuna-eurooplaste mitte eestlastega, keda on olnud praeguseks mitu korda vähem. Vaatamata sellele, et mulle meeldib süüa teha, on ju aeg-ajalt tore, kui seda teeb ka keegi teine. Eesti mehed viivad pigem välja sööma kui kokkavad ise kodus, lõunamaalased vastupidi. Ja see viimane on kuidagi nii armas :)

pühapäev, 7. märts 2010

Siiiiid... veel

Silk, režissöör François Girard

Peale raamatut vaatasin nüüd ka filmi ära. Ma olen harva näinud filme, mis on raamatuga nii üks-ühele sarnased. Meeleolu oli sama, isegi tekstid kattusid. Iga järgmine samm ja kaader oli etteaimatav. Ja ometi oli see ka "teistkordselt" täiesti nauditav - rahulik kulgemine, ilusad vaated, Keira Knightley, lilled, aiad, vesi... Ühesõnaga visuaalselt vägagi nauditav.

Taaskohtumine kõrbes

Helle Amin - Taaskohtumine kõrbes

Ega selle valge sarja kohta tegelikult suurt midagi arvata ei olegi, tegemist on eelkõige siiski kellegi läbielatud tragöödiate kirjeldamise ja mõnel juhul ka analüüsiga. Selle raamatu puhul tahaksin siiski kaks asja ära märkida - esiteks positiivsena nii Bali kui Saudi Araabia olukorra, tausta, inimeste, olukorra ja looduse suhteliselt põhjalikud kirjeldused ning teiseks negatiivsena Karin Suursalu erakordselt viletsa tõlke. Tema kirjastiil häiris mind niivõrd, et tahtsin korduvalt lugemise pooleli jätta.

Danzumees on ka sama tõlkija kohta sama arvanud.

Suvikõrvitsapasta :)


Tallinn,
04.03.2010

reede, 5. märts 2010

Volando voy, volando vengo, vengo


Tallinn,
04.03.2010

kolmapäev, 3. märts 2010

Isoleeritud

Aislados, režissöör David Marqués

Ma käisin seda kunagi ammu PÖFFil vaatamas, seejärel ostsin DVD ja vaatasin uuesti. Kambodža ja Vietnami reisi ajal meenus see film mulle aeg-ajalt Lucianot ja Juliani vaadates :) Ja ma ei suutnud uskuda, kui Kerttu mulle kirjutas, et mu reisiseltskond tuletab talle sedasama filmi meelde :) Peale reisilt tagasitulekut sai film uuesti ära vaadatud.

Ja see on endiselt superhea ja dialoogid uskumatult naljakad. Film ja tegelased haaravad kaasa, tekib tunne, et ka ise elad seal prantslase majas ja pead pikki vestlusi nende kahe sõbraga, päike paistmas ja meretuul puhumas.

Voodi kaks külge

Los dos lados de la cama, režissöör Emilio Martínez Lázaro

Filmi "El otro lado de la cama" järg. Vahepealse kahe aastaga on kõik saanud täiskasvanumaks ja oma eludega ilusti järjele. Javier hakkab Martaga abielluma, Pedro on õnnelik Raqueliga ja Rafa armastab Pilari, kes samuti tema järele hull on. Nii need mehed vähemalt arvavad. Ja siis on veel Carlos, kellel ei ole veel armastuses vedanud. Ja mängu tuleb ka Carlota, kelle ta boyfriend just maha jättis. Aga naistel on teised plaanid ning ka mehed peavad oma jaod uuesti üle vaatama.

Stiilne komöödia rohke hea hispaaniakeelse muusikaga.

Milana - teismeline unistab

Milana. Eesti modelli päevik

Ei ole võimalik, et keegi 24-aastaselt kirjutab sellise raamatu. Tavaliselt on selles eas juba natuke mõistust peas. Seega võib arvata, et selle naiivse fantaasia on keegi teine ilukirjandusliku katsena kirja pannud. Spekuleeritakse, et Heiti Kender. Täitsa võimalik, muide, et mees, arvestades, kuidas Milana meestesse suhtus ja nendega käitus.

Raamatu kokkuvõte lubab, et lugeja viiakse modellimaailma, tutvuma eesti modelli eluga suures mängus. Tegelikult saab lugeda lihtsalt kuulsust, head elu ja rikast ning ilusat meest ootava teismelise tüdruku fantaasiatest.

teisipäev, 2. märts 2010

Up in the Air

Up in the Air, režissöör Jason Raitman

Kui ma lähen kinno Hollywoodi filmi vaatama, siis on mul kaks eesmärki ja eeldust - esiteks meelelahutus ja teiseks happy end. Kui ma tahan vaadata midagi diipi või õnnetu lõpuga suhtedraamat, lähen väärtfilmikinno.

Olgu, antud filmi puhul ei saa otseselt öelda, et tegemist oleks õnnetu lõpuga, aga kindlasti ei olnud seal ka happily ever after'it.

Ryani tööks on inimestele nende vallandamisest teatamine. Hinnatud vallandamisteadete edastajana veedab Ryan suure osa oma elust lennukites ja lennujaamades. Ta lendab aastas ca 270 päeva ning viibib kodust eemal ca 320 päeva. Siis aga võtab ta firma tööle noore Natalie, kelle ideeks on teatada vallandamistest üle Interneti. See tähendaks ka Ryanile pilvedest allatulekut ning tööd maa peal.

Siiiiid

Alessandro Baricco - Siid

Eile õhtul lõpetasin Olev Remsu "Kevade Hiinas" ja, et sellest raamatust ja temaatikast välja saada, mõtlesin mõne uue raamatuga alustada. Alustasin "Siidiga" ja enne käest ei pannud, kui raamat läbi sai :) Lugemine läks küll kiirelt, samas hoiab raamat veel tükk aega mõtteid endas.

See oli lugu armastusest, igatsusest, valust, kättesaamatust ja siiski selle poole püüdlemisest. Ja siidiussidest. Kogu armastuslugu, saatjaks südamevalu libises mööda kerget ja siledat siidi. Väheste sõnadega ning lühikeste peatükkidega on autor kirja pannud värvika, kaasahaarava ning mõtlemapaneva teose.

esmaspäev, 1. märts 2010

Kevad Hiinas

Olev Remsu - Kevad Hiinas

Korjasin viite üles Kristo Nikkolo Aasia blogist. Alustasin lugemist üsna entusiastlikult, autor on oma kahe reisi taustaks kogunud ja kirja pannud uskumatult palju lisainformatsiooni nii poliitika, majanduse kui ka ajaloo kohta. Aga üsna pea tekkis tunne, et ega ta ikka päris täpselt ei olnud omale selgeks teinud, kas ta tahab kirjutada esseed, reisikirja või reisijuhti. Ja lõpuks tuligi kokku segu kolmest :)

Üsna huvitav, kohati liiga isiklikesse suhetesse-elamustesse kalduv, aeg-ajalt liiga detailne info asjade kohta, mis pole väga püsivad (valuutakursid), aga kindlasti rohkelt nii äratundmisrõõmu Aasia kohta üleüldiselt kui ka uut ja huvitavat pakkuv.

pühapäev, 28. veebruar 2010

Män som hatar kvinnor

Lohetätoveeringuga tüdruk, režissöör Niels Arden Oplev

Ma ei teagi, miks ma arvasin, et tegemist on fantaasiaromaani ja -filmiga. Vist seetõttu, et need viimasel ajal nii populaarsed on ja alati vähemalt triloogiatena ilmuvad. Ja eks ka raamatu/filmi nimi aitas sellele kaasa. Ma olin filmi vaatama minnes kindel, et kuskil tuleb must maagia mängu :)

Aga üldiselt oli täiesti vaadatav põnevusfilm. Oli natuke Hollywoodi (lõpplahendus ei tulnud üllatusena - tüdruku mõrv/kadumine, happy reunion), oli Euroopa kino (paljast keha ja seksi, tumedaid toone). Erinevaid süžeeliine tundus kohati palju olevat - Wennerströmi case, mis moodustas filmi raami, Lisbethi minevik ja suhe hooldusametnikuga, kadunud tüdruku juhtum, Lisbethi ja Mikaeli suhe.

Ajakirja Millennium omanik ja uuriv ajakirjanik Mikael Blomkvist mõistetakse süüdi laimamises ning talle määratakse kolmekuuline vabadusekaotus. Veel enne, kui ta karistust kandma asub, palgatakse ta uurima 40 aasta tagust mõrvajuhtumit. Juhtumiga seob ennast ka hooldusametniku järelvalve all olev gooti-tšikk Lisbeth Salander.

Raamatukuud - jaanuar ja veebruar 2010

John Grisham - The Associate
Aravind Adiga - Valge tiiger
Kadri Hinrikus - Miia ja Friida
Loung Ung - First They Killed My Father: A Daughter of Cambodia Remembers
Pin Yathay - Stay alive, my son
Alex Garland - The Beach
Erle Stanley Gardner - Ulguva koera juhtum
Kadri Hinrikus - Kui emad olid väikesed

laupäev, 27. veebruar 2010

Ookeanimaailm

OceanWorld 3D, režissöör Jean-Jacques Mantello

Visuaalselt on see film imeilus, pakkudes kaadreid nii korallidest, värvilistest kaladest, hiiglaslikest vaaladest, erinevatest haidest ja delfiinidest. Eelkõige peaks film huvi pakkuma neile, kes ise ei ole vee all käinud. Sukeldujad on tõenäoliselt näinud ka huvitavamaid pilte :)

Audiopool oli üks hullemaid, mida ma kunagi kinos kuulama olen sattunud. Muusikavalik oli tõeliselt hämmastav, pakkudes nii kirikukellalaadset heli kui mingit kummalist metalset kõlinat kui ekraanil olid suured kalaparved. Lisaks sellele oli tekstiline osa mõeldud ainult lastele ning häiris kohati vaatamist.

Ookeanielu tutvustati läbi kilpkonna silmade, kes kolis oma elukohast tagasi sünnikohta ning läbis teekonnal ca 8000 kilomeetrit. Huvitav kui palju peategelasi filmis kaasategevad olid? :)

3D efekt oli hästi õnnestunud, kalad ujusid vahepeal lausa nii lähedal, et tekkis soov pea eest tõmmata :) Ühtlasi soovitan 3D huvilistel külastada Cinamoni, kus on oluliselt mugavamad prillid kui CC Plazas.

Kiire pastakaste artišokkidega



Artišokk kuulub vaieldamatult mu lemmikuimate köögiviljade hulka. Kuna Eestis seda värskelt saada võimalik ei ole, siis tasub kodus hoida paari purki artišokke õlis. Sest teatavasti ei ole ka konserveerituid meie kaubandusvõrgust kerge leida. Vaadata tasuks väikestesse Itaalia ja Hispaania kohvikutesse ja poodidesse.

Kuumuta potis tomatipasta, lisa hakitud artišokid koos hästi natukese õliga, lisa vastavalt maitsele kas oliive või kappareid ning maitsesta kaste soola, pipra ja värske tšilli või mõne hea tšillikastmega. Soovi korral lisa ka oreganot või basiilikut. Hauta nii kaua kuni pasta on valmis :) Serveeri pika pastaga, näiteks tagliatellega.

Alumisel pildil olev tee on Vietnamist, müüja kinnitas, et see tee on "Good for eyes". Ma algul arvasin, et üritab mind veenda, et silmanägemine paraneb peale teejoomist, aga kui ümmargusest teepallist sai ilus suur lill kuuma vee sees, siis sain aru, et ta pidas silmas tee visuaalset poolt :)

neljapäev, 25. veebruar 2010

Kevadrullid ja porgandikook



Panen oma lemmikporgandikoogi retsepti siia üles, et ei peaks seda iga kord otsima kui teha tahan (retsept nami-namist, natuke täiendatud):

Vahusta kaks muna kahe dl suhkruga kohevaks. Lisa 150 grammi peenelt riivitud porgandit, paar supilusikatäit purustatud ananassi, natuke hakitud ingverit, 100 gr sulatatud võid, kaks dl nisujahu, millesse on segatud 1,5 - 2 tl küpsetuspulbrit ja natuke muskaati ning sega kõik ühtlaseks. Küpseta 200 kraadi juures 20-30 minutit.
Glasuuri jaoks sega 100 grammi maitsestamata toorjuustu, 50 grammi pehmet võid, 100 gr tuhksuhkrut, natuke vaniljet ja ühe sidruni riivitud koor ning määri glasuur jahtunud koogile.

Vabariigi aastapäeva tähistasime ka momosid ja värskeid kevadrulle tehes. Õnnestusid hästi, ühine kokkamine oli taas tore ja sööjad jäid rahule :)

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Kui emad olid väikesed

Kadri Hinrikus - Kui emad olid väikesed

Kadri Hinrikuse kirjastiil on kuidagi väga soe ja armas, teda on mõnus ja kodune lugeda. Käesolevas raamatus on ta kirja pannud kahe ema, kahe sõbranna lapsepõlvelugusid. Nad sündisid Eesti Vabariigi ajal, nad olid väikesed kui algas Teine Maailmasõda ning käisid koolis nõukogude ajal. Lood on tõestisündinud, autor on lisanud vaid pisut fantaasiat, kinnitab raamatu eessõna.

Mulle kohati tundus, et Kadri Hinrikusel jäi natuke julgusest puudu, et üksikute lugude kirjapanemise asemel kirjutada elust võetud lugudel põhinev ilukirjanduslik teos. Tema raamatuid lugedes võib eeldada, et ta oleks sellega hästi hakkama saanud.

laupäev, 20. veebruar 2010

Aastavahetus Saigonis


Saigon,
12.02.2010

Escape through travel


Ma oleksin pidanud seda palju varem tegema. Stardirajalt õhkutõustes ei ole enam Eesti probleeme, on ainult päike pealpool pilvi, eesootav reis ja suurepärane seltskond.

Tallinn - London - Kuala Lumpur - Siem Reap - Battambang - Phnom Penh - Kep - Koh Tonsay - Kep - Ha Tien - Phu Quoc - Rach Gia - Can Tho - Saigon - Mui Ne - Dalat - Nha Trang - Saigon - Kuala Lumpur - London - Tallinn -> 28387 kilomeetrit :)


Järgmiseks võiks olla üks neist:

* Bali-Lombok-Gili, Borneo, Malaisia

* Patagoonia, Buenos Aires, Peruu
* Põhja-Tai, Laos, Põhja-Vietnam

Vietnami pildid

Vietnami pildid on siin.

kolmapäev, 17. veebruar 2010

Summer is coming


Tallinn,
17.02.2010

Kambodža pildid

Kambodža pildid on siin.

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Vietnam - kokkuvõte


Vietnam oli tore ja chill. Midagi väga erilist ei näinud, aga aega veeta ja puhata oli seal mõnus. Külastatud linnad olid kõik väga erinevad, oli nii kaootilist Aasiat kui ka vahemeremeeleolu.

When in Rome do as the Romans do
Kui selle järgi toimida Vietnamis, tekiksid tõenäoliselt kiirelt probleemid. Näiteks ei võetud ühes teeäärses söögikohas vastu raha, millel oli üks tükike nurgast ära rebitud. Tütarlapse vietnamikeelse jutu ning kehakeele põhjal sain aru, et mul tuleb maksta mõne muu rahatähega. Ma oleksin ju võinud käituda nagu tüüpiline vietnamlane ning naratada ja öelda "Sorry", aga mingil põhjusel ma siiski vahetasin raha ümber :) Samal bussisõidul oli meil ka ettehoiatamata kahetunnine peatus ning kui me juhilt küsisime, et mis toimub (osad jäid järgmises linnas oma järgmisest bussist seetõttu maha), siis juhi ainus vastus oligi naeratav "Sorry".

Inglise keelt räägiti Vietnamis oluliselt vähem kui Kambodžas, mis aeg-ajalt tekitas mõningaid probleeme. Näiteks voodilinadega :) Algul kulus mul ca 15 minutit, et teenindavale personalile selgeks teha, mida ma soovin, hiljem olin juba oluliselt osavam ning sain 5 minutiga hakkama. Mõningad asjad õppisime ära vietnami keeles, et kiirendada toidu kättesaamist söögikohtades :) Näiteks kuulus meie sõnavarasse "khong hanh" (no onion, sest Julian ei söönud sibulat), "sua" (piim), "lan lan" (jää) jmt.

Tänavamüüjaid olid vähem kui Kambodžas ning eriti pealetükkivad nad ei olnud. Erandiks Saigoni turud, kus "kõndivast rahakotist" kinni haarati ning t-särke vmt pakuti.

Saigoni liiklus tekitas aeg-ajalt tunde, et sealt eluga ei pääse, aga nagu näha, kõik siiski toimis :) Täiesti igasuguste südametunnistuspiinadeta sai kilbina kasutatud nii lapsi kui vanureid :) Kui mõni kohalik hakkas üle tee minema, siis kõige parem lahendus oli jälgida ainult teda (kindlasti mitte vaadata ringi ega ümbritsevat liiklust) ning püsida tal võimalikult lähedal.

Kuludest kohapeal (18 päeva):

majutus - 1030 krooni, keskmiselt 57 krooni öö
söök-jook - 1845 krooni, keskmiselt 102 krooni päev
transport - 680 krooni, keskmiselt 38 krooni päev
activities, sissepääsud jmt - 775 krooni, keskmiselt 43 krooni päev (sisaldab sukeldumist 550 krooni)
muud kulud - 600 krooni, keskmiselt 33 krooni päev (sisaldab viisat 550 krooni)
ostud - 1480 krooni, keskmiselt 82 krooni päev (peamiselt kohv, tee, sallid :), riided, USB pulk piltide jaoks)
raamatud - 150 krooni

KOKKU - 6560 krooni, keskmiselt 364 krooni päevas.

Budget-hotellidest:
Phu Quocil ööbisime Duong Dongis, seal olid hotellid oluliselt parema hinna ja kvaliteedi suhtega kui hinnatud Long Beachil. Ühtlasi oli meil Night Market paarisaja meetri kaugusel ning kui randa tahtsime minna, läksime motodega näiteks Bai Sao randa, mis on üks maailma ilusaimaid. Kõik Long Beachil ööbijad käisid linnas söömas ja drinke tegemas ning pidid hiljem kas taksoga hotelli tagasi sõitma või siis mitu kilomeetrit jalutama :)
Phuong Dong Hotel - double room, AC, w bf, hot water 17 USD
Hotell Sea Breeze - uus hotell, väga ilusate ja korralike tubadega, osadel tubadel merevaade, double room alates 15 USDi.
Can Tho - Hotel-restaurant 31 - double room w fan, hot water 6 USD
Saigon - Yinh Guesthouse - double room w AC and fan, hot water 12 USD
Mui Ne - nime ei mäleta, aga parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli leidsime keskuses, double room w AC, hot water maksis 15 USD
Dalat - Phuong Hanh - tuba kahe king size voodiga, w fan, hot water 10 USD (vannituba oli samasuur kui hotellituba Phnom Penhis:)
Nha Trang - Hoang Ha Hotel Yellow River - tuba kahe king size voodiga, w AC, fan, hot water 8 USD.

Rand

Alex Garland - The Beach

Raamat, mille põhjal on tehtud samanimeline film, Leonardo DiCaprioga peaosas. Filmi olen näinud ning kuna ma seda suuremaks asjaks ei pidanud, siis see häiris mõnevõrra lugemist. DiCaprio nägu oli pidevalt silme ees... Taas on tegemist olukorraga, kus hea raamatu põhjal on tehtud sisutühi Hollywoodi film.

Richard on 20ndates backpacker, kes saab kaardi saladusliku saare asukohaga. Ta räägib saarest kahele prantslasele, kes otsustavad hetkega, et see paradiisisaar tuleb leida. Nad tuvastavad saare asukoha ning jõuavad sinna ka kohale. Richardit saadab aga saare algselt leidnud, sealt lahkunud, Richardile kaardi andnud ning seejärel endal veenid läbi lõiganud Duffy.

Elu rannal tundub algul paradiisina, siis aga hakkavad asjad valesti minema.

Stay alive, my son

Pin Yathay - Stay alive, my son

Mõlemad eelmised raamatud, mis ma punakhmeeride perioodist lugesin, olid kirjutatud autorite poolt, kes sel ajal olid lapsed. Pin Yathay oli 1975. aastal abielus ja kolme lapse isa, seega erines antud raamat kahest esimesest oluliselt. Kui Chanrithy Him ja Loung Ung kirjeldasid eelkõige seda, mida nägid ja kogesid, siis Pin Yathay lisas olulise osana ajalugu, poliitilist analüüsi, tausta ning inimeste lootusi, pettumust ja usku. Autor on sunnitud aprillis 1975 lahkuma oma naise, kolme lapse ning ülejäänud sugulastega Phnom Penhist ning varjama oma senist staatust ja ametit punakhmeeride eest. Kahe aasta jooksul kaotab ta kõik - naise, lapsed, vanemad ning suurema osa ülejäänud sugulastest. 1977. aastal õnnestub tal ainsana oma perekonnast põgeneda Taisse.

Kambodža lapsed mäletavad

Loung Ung - First They Killed My Father: A Daughter of Cambodia Remembers

Raamat punakhmeeride ajastust, nähtud läbi lapse silmade. Autor oli viieaastane, kui punakhmeeride armee Kambodža vallutas ning oma verist revolutsiooni alustas. Ung elas oma vanemate ning õdede-vendadega Phnom Penhis ning oli keskmisest paremal järjel. See tähendas ühtlasi ka suuremat ohtu neile, kuna punakhmeerid soovisid esmajärjekorras hävitada kõik haritud ning lihttöölisest kõrgematel positsioonidel olevad inimesed. Nad lahkusid Phnom Penhist koos ülejäänud elanikega ning hakkasid elama ja tööle loodud töölislaagrites. Järgmise nelja aasta jooksul kaotas Ung oma vanemad ning kaks õde.

Kuna ma olin enne reisi näinud filme ning lugenud raamatuid Kambodža ajaloost, siis midagi uut antud raamat mulle ei pakkunud, küll aga oli seda lugeda teistmoodi kui kohad, millest juttu oli, mul nähtud olid ja lugedes elavalt silme ees.

Kambodža kokkuvõte

Kambodža on hoopis midagi muud, kui ma enne minekut ette kujutasin. Põhimõtteliselt räägitakse Kambodžaga seoses kahest asjast - Angkori templitest (Angkor Wat on üks seitsmest maailmaimest) ning Khmer Rouge'st, mille tulemusena on osa riigist endiselt kaetud maamiinidega ning tänavapildis rohkelt invaliide.

Külastasime templeid, kuid meile nad paraku sellist muljet ei avaldanud kui oleks oodanud. Nad olid kindlasti huvitavad, aga mitte nii võimsad, kui oleks oodanud. Samuti ei hakanud silma rohkem invaliide kui mujal (Vietnamis oli neid isegi rohkem). Küll aga on tegemist maaga, kus on väga lihtne reisida ning mis on täis erakordselt sõbralikke inimesi, kes suuremalt jaolt räägivad ka hästi inglise keelt. Loodus kuival hooajal erilist muljet ei avaldanud, pigem oli huvitav näha teeäärseid külasid ja kohalikke oma igapäevaelus. Lõunas oli ka ilusaid randu, mis olid ääristatud palmidega.

Kuludest kohapeal (8 päeva):

majutus - 430 krooni, keskmiselt 54 krooni öö
söök-jook - 695 krooni, keskmiselt 87 krooni päev
transport - 395 krooni, keskmiselt 49 krooni päev (sisaldab muuhulgas 18-dollarilist laevapiletit Siem Reapist Battambangi)
activities, sissepääsud jmt - 375 krooni, keskmiselt 47 krooni päev (sisaldab Angkori templite sissepääsu 20 dollarit, paadireisi Rabbit Islandile jmt)
muud kulud - 165 krooni, keskmiselt 21 krooni päev
ostud - 475 krooni, keskmiselt 59 krooni päev (peamiselt riided kohapeal kandmiseks, seljakott)
raamat - 44 krooni

KOKKU - 2579 krooni, keskmiselt 322 krooni päevas.

Kuna trip.ee-d lugedes jääb mulje, et eestlased reisivad pigem kallilt kui odavalt (majutusega seoses räägitakse hotellidest, kus öö hind algab 40 dollarist), siis panen kirja ka hotellid, kus me ööbisime :)

Siem Reap - Palm Garden Lodge - double room w fan 9 USD (asub kesklinnast ca 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, hind sisaldab pick-up'i, tasuta tuk-tuki linna piires, hommikusööki ja puuviljakorvi)
Battambang - Chaya - twin room w fan 5 USD, cold water
Phnom Penh - parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotell Lakeside piirkonnas on Grand View Guesthouse - twin room w fan 5 USD, cold water
Kep - Kep Seaside Lodge - twin room w fan 10 USD, cold water (asub rannas ning 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel crab marketist).

reede, 12. veebruar 2010

Love Saigon


Mulle meeldib Saigon kogu tema hullumeelses liikluses ja kaoses, toimivas kaoses. Siin on täpselt see tunne, mis minu meelest ühes Aasia linnas peab olema. Kitsad, värvilised majad, liiklus, kus kardad iga hetk surma saada, aga mis siiski täiesti toimib, tänavakohvikud ja koõkvoõmalikud loomad ringi jooksmas, rohkelt viirukit, yksikud pagodad keset elumaju, soe, palju päikest, turiste, kellest iga teisega ajad juttu, odavad hinnad, lahedad baarid.
Ma olen siin juba teist korda ja pikendasin oma siinviibimist planeeritust veel yhe paeva võrra kauemaks. Air Asia võiks mind kuld- või plaatinaklientide hulka arvata, vaevalt, et kellelgi teisel nii palju väljaostetud kuid kasutamata pileteid on.
Eelmisel nadalal oli linn rahulik, igapäevane. Hetkel keerleb kõik laheneva hiina uue aasta ymber, mis saabub juba sel nadalavahetusel. Linn on täis tulesid, paberlaternaid, lilli ("kuuskedena" kasutatakse meeletult suuri potililli või pisemaid kirsipuid või apelsinipuid või mingeid kollaste õitega puid), põrsamoodi plastiktiigreid, kõik kohalikud, kellega suhtled, soovivad head aastavahetust. Igal pool mängib muusika. Eelmisel nädalal tõmmati hotellidele trellid 12-1 vahel ette, baarid panid samal ajal uksed kinni, seekord värises hotell veel kell kolm öösel kõrvalasuva baari muusikast.
Rotid ja hiigelprussakad jooksevad endiselt ringi nii päeval kui öösel. Suur osa kohalikest elanikest on linnast ara sõitnud perede juurde ning mõningaid teenuseid on raske osta (näiteks pesupesemist). Paljud poed on nädala suletud. Busse liigub vähe, rongid-lennukid on välja myydud.
Aga Saigon on lahe, see on koht, kus ma võiksin elada :)

neljapäev, 11. veebruar 2010

Sookidest


Ma ei maleta, kas ma juba kirjutasin omale siia yles, et superhea kastme krevettide juurde saab kui varske jahvatatud pipra peale pigistada laimimahla.

Vietnamis sain esimest korda varskeid kevadrulle (naiteks kala tellides tuuakse alati lauda ka kevadrullide tegemise materjal) ja need on oluliselt paremad kui frititud.

Kambodzhas soime palju kohalikke toite - amoki, karrisid. Ettevaatliku turistina alustasin kanaga, kuid kolmandal paeval oli selge, et kana tellimine tuleb ara lopetada, kuna nad serveerivad kanast seda osa, mille mina kodus ara viskan. Laksin kalale yle. Syyakse valget kala ja see on maitsev ja mahlane. Alates Kepist tulid meie menyysse vaga tugevalt erinevad mereannid. Soime krabisid, krevette, kala, erinevaid tigusid, kalmaari, navajosid.

Mereannid jatkusid Vietnamis. Vahelduseks loomaliha. Siin me kohalikke toite eriti ei tarbinudki - pysisime loomaliha ja mereandide peal. Kergemaks eineks soime vahepeal pho'd (nuudlisupp) voi monda muud suppi, kevadrulle voi Vietnami pannkooki (omlett aedviljadega). Vietnamis hakkasime sooma ka puuviljasalateid ja jooma erinevaid puuviljakokteile. Moned korrad proovisime ka veini Dalat Red, mis teatud hetkel koos rohke coca voi 7upiga taiesti joodavaks osutus. Vietnami magus kohv jaaga ja kylm sidrunimahl on kuumadel hommikutel taiesti asendamatud.

kolmapäev, 10. veebruar 2010

Statistikat :)

* Kolm pealtnahtud motoavariid viie paeva jooksul. Peale viimast, mis juhtus eile ohtul ja meist vahem kui kahe meetri kaugusel, otsustasin lennujaama tulla ikkagi autoga.

* Kalleim hotell oli Phu Quocil, kahene tuba koos hommikusoogiga maksis 17 USDi.

* Odavaim hotell oli Phnom Penhis, kahene tuba 5 USDi.

* Odavaim olu on Saigonis, liitrine kanister maksab 12 000 VND (ca 0.75 USD), aga ysna lahja.

* Seitse paadisoitu kolme nadala jooksul :)

* Keskmine paevane kulu Kambodzhas oli alla 25 USDi, Vietnamis alla 30 USDI, sh koik kulud, va. rahvusvahelised lennud.

* Pikim tualetipaus bussisoidul - 2 tundi.

The town with busy nightlife

Nha Trang on kirjelduste kohaselt yks Vietnami elavamate randade ja kuumima ooeluga linnu. Kui see ka nii on, siis meie seda randa ja ooelu ei leidnud. Rand oli tavaline, rahvast vahe, ujumiseks ysna ebasobiv. Baarid hakkasid kella kymne paiku ohtul uksi kinni panema ja kell yksteist olid tanavad tyhjad ja pimedad. Paar ooklubi oli avatud, aga peale yhe kylastamist me nende vastu rohkem huvi ei tundnud. Ostsime yhest karust pudeli Hanoi viima (liiter ca 4 USD) ja apelsinimahla ning tarbisime seda keset tanavat miniatuursetel plastiktoolidel. Paadisoidule jargmisel paeval ei joudnud.

Tana hommikul laksid Julian, Elena ja Luciano merele, mina pakkisin asjad ja tulin lennujaama, et lennata tagasi Saigoni. Kuna mul pole nii lahedat reisiseltskonda kunagi varem olnud, oli tana hommik eriti raske. Tavaliselt kellegagi koos reisides saad nendega ka peale reisi kokku, aga antud juhul lahen mina tagasi Eestisse ja nemad jatkavad oma reisi labi Vietnami, Laose ja Pohja-Tai. Ja isegi kui nad jouavad kunagi koju tagasi, on nende kodu teises Euroopa otsas.

Nha Trangi lennujaamas on peale minu hetkel kymmekond turisti ja teine samapalju teenindavat personali. Vietnam Airlines tahab oma reisijaid lennujaamas naha hiljemalt 2h enne lendu, aga check-in'i avavad poolteist tundi enne lendu. Monusaks araolemiseks on terminalis kolm soogikohta ja yks plastikmanguasjade myygilett. Pole vist vaja mainida, et inglise keelt siin ei raagita:
"Do you have Internet here?"
"Yes" ja viitab pistikupesale porandas
"No, no wifi. Computers?"
"Yes" ja naeratab laialt
"Where, computers?"
"Yes" naeratusega. Jatkame nii monda aega kuni ta laheb kolleegilt uurima, mida ma tahan. Selgus, et Internetti ikka pole.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Tagasi mere aares

Magisest Dalatist mereaarsesse Nha Trangi. Bussiga. Pick up pidi olema 11.30. Suurt usku meil sellesse ei olnud ning kell 11.45 soime veel hommikust lahedalasuvas kohvikus. Ca kell 12.30 tuli mikrobuss, mis viis meid yhe hotelli ette, kust suur buss meid uuesti peale korjama pidi. Nii ca 15 minuti parast. Tund aega peale hotelli ette joudmist mangisime endiselt hotelli ees kaarte. Hotelli omanik tuli ytlema, et kuna me juba tund aega tem hotelliesist kasutame, tahab ta selle eest 5 dollarit saada. Ytlesime, et maksame roomuga isegi 2x5, sest see oli ju meie idee, kuidas ideaalselt paeva veeta. Natuke enne kahte tuli ... sleeping bus. Minu jaoks taiesti uus kogemus ning toenaoliliselt on vaid vietnamlastele arusaadav, miks pealelounane soit peaks toimuma magamisasemetega bussiga. Kaks tundi peale starti tehti WC- ja soogipaus ning buss kadus teadmata suunas. Kui paus oli kestnud ca tund aega, hakkasime huvi tundma, kus meie buss on. Selgus, et juht elab lahedal ning oli vahepeal koju lainud. Kulus veel tund ning juht joudis kohale. Uuesti hakkasime soitma juba pimedas. Yhtlasi sai selles kylas labi ka korralik asfalttee ning yleyldse igasugune tee. Kas te olete kunagi kottpimedas keset magesid soitnud teel, mida ei ole olemas? Well...

pühapäev, 7. veebruar 2010

Jalutuskäik Champs-Élyséel

Eile õhtul laksime sööma ning võtsime suuna ... Eiffeli tornile. Jalutasime piki Champs-Élyséed, vaatasime posh'e hotelle ja restorane, jõime veini (Dalatil on oma vein, mis pole just kõige halvem, mida proovinud olen) ja soime nagu ikka kohas, kus teisi turiste polnud. Ja sõime nagu ikka mereande. Ja artišokke :) Siin müüakse tanavatel neid palju, ostsime kolm suurt artišokki ning palusime restorani omanikul need meile ara keeta. Suurepärane :) Täna hommikul läksin hotellist välja ja tõin kolme minuti kauguselt hommikuks croissante. Meil pole enam absoluutselt tunnet, et me Aasias oleme. Ja piisavalt jahe on siin ka, et Euroopana/Pariisina tunduda. Öösel linnapeal olid jakid seljas.

laupäev, 6. veebruar 2010

Vahemeremeeleolu jatkub

Liikusime Mui Ne'st edasi Dalati. Aeg piletil vaitis, et soit kestab 7,5h, me olime kohal ca nelja tunniga. Miks keegi mulle ei oelnud, et Vietnam nii magine on??? Esimesed kaks tundi kihutasime mikrobussiga kitsastel magiteedel nii nagu buss vahegi vottis. Rahvas vahetas asukohti, sest yhel oli halvem olla kui teisel. Ytlesime juhile, et soovime kohvipeatust (arasoit oli kell 7, Mui Ne magas ja polnud voimalik saada ei kohvi ega midagi). Peatuse saime. Aga mitte selles rohkete kohvikute ja restoranidega varustatud linnas, millest labi soitsime, vaid yhes teeaarses minikohvikus, kust saime osta jooke ning mis meie juhti ja kohvikupidajat vaadates ilmselgelt pereariks osutus. Soidetud oli selleks ajaks ca 3,5h ning eeldasime, et ca 3-4h on veel ees. Poole tunni parast joudsime Dalati :) Aga yldiselt oli hea meel kiirelt kohale saada.

Dalat on samuti midagi muud kui ylejaanud Vietnam, siin on rohkelt lilli, linn asub maekyljel ning taas meenutab pigem monda Prantsuse vaikelinna.

PS. Paremasse serva panin ka Elena ja Juliani blogi lingi, nemad kirjutavad oluliselt pohjalikumalt kui mina ja panevad pilte ka :) Nemad on kirjutamisega hetkel Phnom Penhis. Ingliskeelne blogi on neil ka, sellega on veel rohkem maas ;)

Vahemere aares

Yleeileohtune otsus - Balile mineku asemel jaan pikemalt Vietnamisse ja siis juba siit otse tagasi - toi meid tanaseks kuidagi natuke ootamatult "Vahemere aarde". Mui Ne ei sarnane mitte kuskilt Vietnamiga. Siin on kallid rannaarsed hotellid ja ilusad resortid, valgete diivanitega posh'id baarid otse mere aares, kus yhelt poolt kuuled laineid (paari meetri kaugusel) ja teiselt poolt reggerytme kolaritest. Ei mingeid slumme ega getosid ega kerjuseid nagu oleme harjunud nagema. On hoopis paarikorruselised ilusad ja korralikud majad ning pigem tekib tunne, et oleme kuskil Vahemere aares. Ja palav on. Ca 35 kraadi.

Yldiselt on tegemist koige fancy'ma linnaga meie reisi jooksul ning seisame silmitsi probleemidega, mida meil varem olnud pole. Kord pole siin elektrit (katsu magada 35-kraadise kuumaga kui ei vent ega AC ei toota), kord vett. Kysisin meie hotelli restoranis kell 11 hommikul kohvi, oeldi, et saab alates kella kahest pealelounal. Jargmises restoranis oli kyll kohvi, kuid polnud midagi syya. Kolmandas oli kohv ja oli ka sook, aga polnud hommikusooki (ja sellise kuumaga ikka naljalt hommikuks mingit praadi ei telli). Jne :) Turistidest on siin 90% venelased, rida teenindusasutusi reklaamib ennast vene keeles ning kui tavaliselt teretavad turistid omavahel Hello'ga, siis siinkandis oeldakse Zdrastje, kui kellegagi kokku trehvad.

Paeval kaime vaatamas kolme erinevat varvi liivaluiteid ning naaseme olles mitmelt kihilt liivaga kaetud. Esimeses peatuspaigas, kus kaisime vaatamas oranzhe luiteid, tuli jalatsid ara votta ja mooda joge luideteni jalutada. Mingi vaike poiss sokutas ennast meiega kaasa, viidates aeg-ajalt jalutamiseks sobivale kohale. Eeldasime, et poiss teeb seda jootraha ootuses ning tagasijoudes (ca pooletunnine jalutuskaik) andsime talle 10 000 dongi (ca pool dollarit). Selgus, et oleme jube kitsid ning poiss ootab vahemalt 50 000 dongi. Kaldale tagasijoudes teatas naisterahvas, kes eelnevalt kaskis meil jalatsid ara votta, et nendega me minna ei saa, et jalatsivalvamine maksab. Wth??? Votsime oma jalatsid ja jatsime naisterahva meie peale karjuma. Enne veest valjatulekut libises meist mooda natuke pikem kui meetrine madu, saak (konn?) hambus.

Ohtul jalutasime keskusest valja ning soime mereande linnaservas mere aares. Rohkelt kala, krevette, hiiglaslikke tigusid. Restorani jagasime kahe ookullilise ja vahemalt kaheksa vesirotiga. Aga peaaegu mitte kunagi ei jaga me restorani teiste turistidega :) Teised kaivad kuidagi fancy'mates kohtades :P

Paari asja olen pidevalt unustanud mainida. Koik Vietnamis on tehtud puhtalt asiaatidele. Naiteks soogikohtades, kus me soome, on sona otseses mottes nukumoobel. Laud on polvekorgune ja toolid miniatuursed. Ca kolmandik Eestis levinud plastikmoobli mootudest. Ukseavad on madalad, mehed peavad kummarduma. Peeglid on nii madalal, et isegi mina pean kummarduma :)

Ja veel - koik restoranid, hotellide lobby'd ja osad poed muutuvad oositi garaazhideks - sinna pargitakse nii palju motosid, kui vahegi mahub. Vahesel vabal pinnal, mis lobby'desse jaab, magavad hotellitootajad.

teisipäev, 2. veebruar 2010

Lahenevad pidustused

Hetkel ei pea ma silmas Hiina uut aastat, mille ootuses kogu Aasia juba monda aega elab (koikjal plingivad kirjad, mis soovivad haid joule ja onneikku uut aastat!). Kommunistlikul Vietnamil on homme synnipaev. Juubel - 80 aastat. Ettevalmistused pidustusteks on taies hoos - koikjal ripuvad sirbid-vasarad ja kollased viisnurgad.

Saigon on endiselt monus. Arhitektuuriliselt meenutab pigem Euroopat (Prantsuse mojud) kui Aasiat. Aga elu ise on puhas Aasia :)

Tana kylastasime teist baari, kus viinakokteilid maksid yhe dollari. Arutelu kontinentide yle jatkus :))) Ja suurems seltskonnas kui varem.

Kella kahe paiku oosel on enamus soogi- ja joogikohti suletud, seega jatkasime oma hotelli ees :) Umbes samal ajal karutas yks naisterahvas tanavale tugitooli, teine tassis toiduained. Toenaoliselt hakkas kohalik elanikkond juba arkama :) Oma seekordset "baari" jagasime ca 5cm prussakate ja oluliselt suuremate rottidega.

esmaspäev, 1. veebruar 2010

Õhtused arutelud

Meiega on põhimõtteliselt liitunud ka yks Ameerika paar, keda oleme kohanud pidevalt alates Can Thost. Tana tutvustasid nad meile baari, kus liitrine kanister õlut maksab 6 krooni. Õhtu jooksul tekkis meil nii tuline vaidlus geograafilistel teemadel, et meiega yhines veel yks Kanada tydruk. Teemaks kontinendid ja mitu neid on. Ameeriklastele õpetatakse, et Põhja- ja Lõuna-Ameerika on kaks eraldi kontinenti, meie Elenaga tutvustasime Noukogude kooli teooriat, mille kohaselt on olemas ka Euraasia kontinent. Õhtul pidime googeldama ning homme teeb kaotaja teistele kaks ringi õlut vaja.

Saigon on mõnus. Isegi oma hullumeelse liiklusega. Aga sellest eraldi ja pikemalt :)

PS. Lapake ka varasemad postitused labi, sest ma panin midagi ka varasemate kuupäevadega kirja, et ajaliselt enam-vahem õiges järjekorras pysida.

pühapäev, 31. jaanuar 2010

Kambodzha markmeid

Moned tahelepanekud lihtsalt:

* Siem Reapis oli hotellide hinna ja kvaliteedi suhe koige paremini paigas
* Siem Reapis / Angkor Watis oli koige rohkem suveniirimyyjaid
* Phnom Penhis oli koige rohkem kerjuseid
* Invaliide ei hakanud yldse nii palju silma kui igal pool kirjutatakse (Vietnamis on palju rohkem)
* Kui ma peaks Kambodzhasse tagasi tulema, laheksin uuesti Battambangi
* Koige prem sook oli Kepis (samas polnud seal midagi muud teha peale soomise, magamise ja selle, millele linna nimi kergelt vihjab)
* Koige rapasemad olid joekaldad ja teeaared
* Koige puhtam kylastatud linn oli Battambang
* Koige rohkem marihuaanat oli Phnom Penhis

laupäev, 30. jaanuar 2010

My friend, you pay

Nii kui kaotad valvsuse ja ei kysi hotelli sisenedes, kas toas on window outside, konnid noore ja entusiastliku vietnamlanna kannul neljandale korrusele vaatama tuba, millel on parimal juhul aken koridori.

Tana veendusin, et Vietnamis siiski on noad olemas. Enne seda ei uskunud.

Vietnamispole tuktukke ja me tunneme neist toeliselt puudust. Taksosid on vahe ja need on kallid. Aga Vietnami linnaliikluses motoga liikuda on aarmiselt narvesoov. Lisaks, ykskoik, mis linna sa ka bussipiletit ei ostaks, mitte kunagi ei soida buss bussijaama, vaid paneb maha keset mingit tyhermaad voi getot. Seal on sul ymber sada tuktuki- (Kambodzha) voi motojuhti (Vietnam), kes koik kinnitavad, et kesklinna on poole paeva tee ja kysivad sinnaviimise eest kosmilisi summasid.

Soomas kaies on portsud hiiglaslikud. Nii siin kui Kambodzhas. Parimal juhul olen ara suutnud syya pool portsu. Ja pulkadega soomisega harjub siin kiirelt ara.

reede, 29. jaanuar 2010

Gailiii

Tanase seisuga teen sukeldumisele linnukese ette :) 37 minutit, rohkelt koralle ja pisemaid kalu. Snorgeldamist proovisin ka, pole minu jaoks. Aga sukeldumist proovin kunagi veel. Vaiksema ilmaga, seekord oli vaga tuuline.

Ohtul laksime oma uute Kanada tuttavatega sooma ... mereande. Viies paev ainult kala, krevetid, krabid, teokarbid. Mulle aitas :) Votsin grillitud veiseliha. Yhtlasi oman nyyd Prada paikeseprille hinnaga 5 USDi paar (ilmselgelt ylemakstud, aga myyja kysis algul 12).

Phu Quoci Night Market on uskumatu - mitukymmend mereande pakkuvat tanavarestorani, naitad napuga, mida tahad, yritad selgeks teha, kuidas tahad (no nagu la Paradeta Barcelonas, aga kordades odavam) ja saad taiesti suureparase ohtusoogi. Kalmaar on siin muuseas parim, mida ma kunagi soonud olen.

Kuumaga on soogikordade arv paevas vahenenud kahele, samas olletarbimine tousnud. Kokkuvottes kehakaal toenaoliselt samaks jaanud.

Aga randade kohta ka. Phu Quoci Bai Soa rand on aboluutselt koige ilusam, mida ma nainud olen (mitte, et ma nyyd antud valdkonas mingi ekspert voi arvamusliider oleks). Helesinine laguun, pikk valge liivarand, kymmekond inimest...

* Pealkiri sellest, et nii haaldas prantslasest sukeldumisinstruktor mu nime :)

neljapäev, 28. jaanuar 2010

Communistas capitalistos

Esitesks, mitte yks kohalik ei raagi Phu Quoc saarel inglise keelt. Ca viis inimest tunnevad vaga basic sonavara - numbrid, double jne. Teiseks, maru kallis on. Eriti peale Kambodzhat. Kolmandaks, keelt mitteoskavad teenindajad hakkavad arritama juba. Kui ma tahan hommikusoogi juurde saada coca-colat ja kelner keeldub seda toomast, vaites, et hommikusoogiks ei saa ning ei noustu ka yhtegi muud karastusjooki tooma, siis tellin omale joogi fresh lemon juice, mis kolab ysna jahedalt, eksole? Saan klaasitaia kuuma vett sidruni ja suhkruga.
Yldiselt peame hadavajalikuks soetada piltsonastik, et teha ennast siinsetele teenusepakkujatele arusaadavaks.
Julian yritab hetkel english-speaking giidile tutvustada Eestit. Giid kordab pyydlikult Etsonia ja kysib siis kiirelt teemat vahetades, et kauaks mehed siia ka jaavad :) Pilti tegi ta meist koikidega ja palju. Toenaoliselt riputab ta need yles kui "me with happy customers".
Kas ma juba mainisin probleemi keeleoskusega? Igal juhul on see koguaeg koige aktuaalsem ja oma soovide selgeks tegemiseks tuleb yles naidata yksjagu kreatiivsust. Naiteks voodilinad. Mulle meeldib magada lina all. Soojas kliimas. Mitte teki all. Ja mitet paljalt. Eriti kui vent peale puhub. Niisiss, lahen linu kysima. Two bedsheets, please. Jou, jou (tolge: oota!)! Kutsutakse tytarlaps, kes on kellegi meelest toenaoliselt english-speaking. Yritan talle selgeks teha, et ma tahan ennast magades millegagi katta. Ta ei saa mitte midagi aru. Yritan leida kuskilt maja pealt lina, et neil naidata, mida ma tahan. Nad arvavad, et ma tahan tekki ja pakubad mulle seda. Ei, tekki ma ei taha, tekk mul juba on. Hakkan tagasi tuppa minema, kui leitakse keegi, kes on more advanced in English. Selgitan talle, et tekk on liiga paks ja soe, ma tahan lina, mis oleks, natitan nappude vahel, ohuke. Tytarlaps taipab. Ja toob mulle ... ohukese roosa fliisteki. Veendun, et siin hotellis linu pole ja lahen roosa fliisiga tagasi tuppa.
Yldiselt arvame,et me voime edaspidi teenindajatega raakida ka eesti keeles, mingit vahet poleks :)

kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Good Morning Vietnam

Piiriyletus Kambodzha - Vietnami moodi:
Hommikul istusime oma pakkidega tuktukki, mis viis meid ca paari km kaugusele piirist. seal tosteti yhe tsikli selga koigepealt suur kott, siis istus juht, seejarl vaike kott ning lopuks ise. Piiril pandi passid yhte hunnikusse, ise ootasid ruumi teises otsas ning ca kymne minuti parast saime templitega passid tagasi ning olime seega sisenenud Vietnamisse :)
Koolivormid on siin samasugused nagu Kambodzhas (valge sark, tumesinised pyksid voi seelik), lisandunud on vaid punane kaelaratt.

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Free joints all night

Free joints all night linnast joudsime nyyd Keppi. Kuurortlinn. Magab. Isegi turiste pole. Aga ca +30 kraadi, varjus jahedam. Peale krevetilounat, kus soime ennast grillitud krevettidest tais (ja maksime selle lobu eest 3 dollarit igayks koos ollega), vedelesime hotellioues vorkkiikedes. Nii ca 5 meetrit vee piirist. Aga ma ei tea, kas peaks sellest kirjutama, kui Eestis on samal ajal ... -20 kraadi? :)
Ohtul laksime tosiste laane turistidena ja tellisime samasuure vaagnataie krevette, lisaks kalmaari, grillitud valge kala, tom yumi, nuudleid ja ohtralt olut ning maksime 6.50 igayks. Homsele paadireisile votame kaasa kasti olut (24 purki), kasti coca-cola toodangut (12 purki) ja ploki vett (12 liitrit) ning maksame selle eest 18 dollarit nelja peale :)
Kas ma juba mainisin, et siin on monusalt soe? Kohalike moodi rannas vorkkiiges vedeleda? Ja, et hotellitoal on samasuur terrass kui tuba ise on (mis on vaga suur)? Ja, et vaade on labi paari palmi otse merele ja ohtusel ajal paikeseloojangule? Ja, et maksame selle eest kahepeale 10 dollarit? :)
Hotelli restorani jagame antud hetkel rottide, iguaanide, gekode, nahkhiirte ja koeraga. Ja kaks kambodzhalast opivad korvallauas prantsuse keelt :)

pühapäev, 24. jaanuar 2010

Summer of 69

Phnom Penh on kole. Igatseme taga Battambangi. See oli armas hipilinn kahekorruseliste majadega ja kuidagi palju puhtam ka. Natuke meenutas Pokharat. Rahulik ja monus.

Phnom Penh on kole ja rapane ja haiseb. Jarveaarses backpackerite piirkonnas on pooled hotellid ehitatud jarve kohale, mis tahendab, et vannitoa (enamasti on see vaid papist box toanurgas, mille seinad ei ulatu laeni) kanalisatsiooniaugust naed jarve ja sinna koik ka voolab. Ja siis hommikul lahed sama jarve peal olevale terrassile hommikust sooma??? Kaisime labi vist koik siinsed hotellid ja olen ysna kindel, et leidsime parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli. Vahemalt ei asu jarve kohal ja dushiruum on nagu paris. Ja hotelli ukse korval on baar, kust oositi saab dollari eest 0,3 olle ja selle juurde tasuta shoti voi jointi.

Yldiselt on olletarbimine kovasti kasvanud, arvatavasti on Eesti varsti Euroopas esikohal. Esimene kylm olu kuumal paeval on uskumatult hea. Ja ykskoik kui palju ka ei jooks ja mitmes baaris ja tanavanurgal ja araablaste vaipadel keset turgu maas, paevane ollearve pole kunagi isegi mitte kymmet dollarit :)

reede, 22. jaanuar 2010

Surprise balloons

Me leiutasime täna yllatusohupallid. Ostsime daytripile minnes kaasa neli kotti kommi ja yhe kotitäie ohupalle, et neid lastele jagada. Julianil tuli idee panna komm ohupalli sisse ja siis täis puhuda. Workshop tuk-tukis - toppisime komme kummidesse ja puhusime täis. Lastel oli ka lobu laialt. Nii kui palle nähti, loeti yles ka koik lähemad ja kaugemad sugulased, kes peaksid palli saama. Kui me selle onge ei läinud, siis tassiti koik nooremad oed-vennad kohale ka. Pallipuhumist oli yksjagu :)

Ma peaksin vist ennast tasapisi hispaania ajaga harjutama hakkama. Mina tousin kell 8:30, viimane meie tiimist peale 12.

Käisime Wat Banoni templis, milleni viis 352 erakordselt korget ja väsitavat astet. Väidetavalt avanevat sealt vaade. Voimalik, aga selle vaate nautimiseks oleks tulnud läbi vosa ennast murda. Muidu oli hea ja rahulik - keegi ei yritanud midagi myya ega kerjata.

Peale seda lendavad rebased (hiiglaslikud nahkhiired) ja veinitööstus. On kambodzhialasi, kes arvavad, et teevad veini. Siinne vein sarnaneb veinile samapalju kui siinne kohv päris kohvile. Brändi oli parem ja viinamarjamahl täiesti joodav.

Täisturistikas - bambusrongiga soitsime ka :)

Buddha kaitses meid

Paadisoidul Siem Reapist Battambangi oli mu korval istuval vanaharral buddha onnistusega long ymber randme. Olen kindel, et Tonle Sapi jarvel pääsesime eluga vaid tänu sellele. Kui te otsite Internetist infot paadisoidu kohta Sierm Reapist Battambangi, lubatakse teile maailisi vaateid ja kylaelu kallastel. Seda, mida te tegelikult saate, pole isegi väikses kirjas. Hommikul paigutatakse teid koiki euro- ja rahvusvahelisi noudeid eiravasse paati ning teie elu, kolme t-särgi, tagavarajalatsite, fotoka, passi ja kaldalt ostetud banaanikobara eest hoolitsevad nyyd kolm Kambodzha noormeest. Praegu on viimane aeg panna Buddha otsenumber oma mobiili kiirvalikusse.
Kell 8 ei ole kell 7 väljuma pidanud paat veel mootorit tööle pannud, sest yks bussijuhtidest, kes pidi veel reisijaid kokku korjama, on toenäoliselt sisse maganud. Kui lopuks soitma hakkate, on koik ilus. Joekallastel käib kylaelu nagu lubatud. Vähem kui 10 minuti pärast hakkate järve yletama. Esimese lainega on paat kreenis, rahvas näost valge ja karjub. Vett tuleb paat igast avausest, mida on on kaugelt rohkem kui kinnist seina. Kolmandik rahvast rabab omale päästevestid. Ylejäänutele ei jätku. See on see hetk kui minu koravl istuv vanahärra näitab oma säravpunast longajuppi ja meenutab Buddhale viimase lubadusi. Tema naisel nii sygavat usku pole ning ta surub mehele sylle päästevesti.
Ca poole järve peal on selge, milliste lainete tulles voib jätkata vestlust naabritega usuteemadel, milliste tulles rabada kovemini kinni päästevestist ja eesoleva istme seljatoest ning milliste puhul jagada Buddhale erinevaid lubadusi.
Varsti hakkab kallas paistma ning siis teate, et jogi ja rahulikum soit pole enam kaugel :)
Esimeses kaldakylas teete toenäoliselt pilti igast majast, teises ainult huvitavamatest, näiteks veepealne kirik ja diskoteek. Kolmandas yritate inimesi fotole saada ning neljandas ei viitsi enam fotokat välja votta. Viiendas motlete, et mitu kyla teid veel Battambangist lahutab. Eelinfo korras - lugematu arv.
"Don't sleep, you're missing the village, we are going through." - "Oh, I will skip the villages No 35 - 38 and small naked kids No 28 - 42. Wake me in village No 39." Battambangini oli jaanud veel ca 33-4h soitu.
Paadisoit pidi kestma 6h. Pelae kolmandat hakkas kergest igavusest suur tydimus saama. Siis aga selgus, et me olime saanud 2,5 boonustundi lisaks. Kuna need viimased 2,5h ei olnud kindlasti "the most spectacular views" siis toenäoliselt seetottu nad nende eest lisaraha ka ei kysiund :)
Battambangi hotellis maksab kahene tuba 5 dollarit. Ohtusöök koos ollega 4 dollarit. Kanepit tuli korvaltoast täiesti tasuta :)))
PS. Eelmise sissekande geko tuli meiega restosse kaasa ja vottis paar sopra ka yhes. Sein oli seal neid täis :)

neljapäev, 21. jaanuar 2010

Jagasin tuba gekoga

Kes tunneb vajadust kohvijoomine maha jatta, voib tulla seda Aasiasse tegema. Peale esimest lonksu on selge, et mahajaamine on kiire ja valutu.
Ma tulin enda meelest siia kuival perioodil. Ometi arkasin esimesel ool selle peale yles, et vihm sadas vastu akent. Ma oli hotellijoudes vaga yllatunud, et hotelliomanik teadis, kus Eesti asub. Et ta yleyldse teadis, et Eesti olemas on :) "It's next to Russia, huh?"
Angkori templid on nahtud. Ysna yhest suust nentisime, et Angkor Wat avaldas palju vahem muljet kui me enne arvasime. Edasi laks paremaks. Bayon ja Ta Prohm oli huvitavad ja avaramad. Muide, Angkor Wati reklaamfotod on puhas Photoshop.
Sellega, et pimedaks laheb hetkega, on raske harjuda. Tuppa minnes oli veel valge, tapselt 10 minutit hiljem kottpime.
Pohilised myygimehed on siin lapsed. Osav, eksole? Kui sulle vaatavad otsa 4-5-aastase suured pruunid silmad keset kriimulist nagu, on vage raske ostmata jatta. Siiani olen lapstoojou kasutamist toetanud 1 dollariga, ostes kylmikumagneti :)
Koige suurem viga, mida restos teha, on heita pik köögipoolele. Aga mis nad siis teevad oma kööke keset tanavaid???

teisipäev, 19. jaanuar 2010

Ellujaamiskoolitus

Palun, kuidas siin yle tee saaks? Kohalikke kilbina kasutada ei saa, mis algne plaan oli, sest ma pole nainud veel yhtegi kohalikku teed yletamas. Vbla elavad koik vaid omas kvartalis. Hakka voi tuktukke votma, et yle tee minna :D
Siem Reapi turg on tais salle ja ehteid ja elevante ja maitseaineid ja teed. Supermonus. Aga hinnad eriti ple. Kysida 20 dollarit kaelakee eest, mis pole isegi mitte hobe???
Kui ma hotelli tagasi hakkasin tulema, siis imestasin, et kuidas ma enne tahele ei pannud, et mu tanav on tais kalajalavannimassaazhe. Selleparast ei pannud, et see polnud ju mu hotellitee. Hm. Aga kuna ilm laks jahedaks, siis rohkem jalutada ei viitsinud ja tulin tuk-tukiga tagasi. Nyyd on siin koigest ca 25 kraadi.

Kaubagrupp nr 2 kylmikust nr G07

Markmeid Kuala-Lumpuri lennujaamast

Tanud Marjule kommipoesoovituse eest. Ida-Euroopa turistile kohaselt proovisime enamuse labi. Nad voiks ka vett korvale pakkuda.

Ca 13-tunnine lend Kuala Lumpurisse moodus uskumatult kiiresti. Esimese kahe tunni jooksul toimus ohkutousmine ja soogijagamine, seejarel sai magama jaada. Kui ca 7h parast arkama hakkasime, saras akna taga nii ere paike, et enamus otsustas luugid edasi alla jatta. Uus soogi- ja suveniiriring ning ca tund enne kohalejoudmist laks uuesti pimedaks. Ja hakkas valku looma, tekitades sellega moneks ajaks ilusa vaatemangu.

Kuala Lumpuris ostsime uued piletid edasistesse sihtkohtadesse (kas ma juba mainisin, et arge mitte kunagi mitte mingil juhul ostke omale Easy Jeti pileteid?) ning jaime ootama lende.

Siem Reap

Air Asia aasiasiseste lendude lennukid on ilmselgelt disainitud asiaatide moote silmas pidades, sest isegi minul ei mahtunud sinna jalad ara. Vahetult enne maandumist oli naha ujuvaid kylasid tousva paikese kaes ning ohtralt poriseid riisipolde.

Siem Reapi lennujaam on lennuliiklusala poolt vaadatuna yks ilusamaid, mida ma nainud olen, asudes keset rohkeid palme, laternaid ja pisikesi teekesi.

Tuk-tukisoit on tore senikaua kuni paned tahele yhendussysteemi kalessi ja moto vahel. Peale selle markamist jaad ilma taiesti arvestatavast hulgast narvirakkudest.

Ma olin ara unustanud, et Kambodzhas jaetakse jalatsid oue. Aga ega ma eriti ei kurvastanud ka, et oma kolm paeva jalas olnud tennised hotelli hoovi pidin jatma :)

Siem Reapis on tolmune. Isegi mitte lihtsalt tolmune vaid punase savi tolmune.

pühapäev, 17. jaanuar 2010

City Break

Nyyd ja edaspidi - kes vahegi plaanib lennata EasyJetiga, arge tehke seda. Vahe sellest, et lend hilines ca neli tundi, oli eriti nahhaalne neist tuletada lennukis pidevalt meelde, et hoidke ohkutousmisel ja maaandumisel istmete seljatoed pystiasendis. Palun naidatagu mulle, kuidas neid yldse mingisse muusse asendisse enne saada. Ma lendasin esimest korda lennukiga, mille seljatugesid ei saanud alla lasta.
Stanstedi lennujaam on tais varvikaid isikuid. Meie lennu hilinemisest oli Air Asiale teada antud ning nad olid kursis, et 11 inimest jouab hilinemisega kohale. Kui me turvakontrolli joudsime (ca kell 23.30, lennu valjumisaeg oli 23.20 graafikukohaselt), siis seisis varavas pisike turvamees, kes vaatas meie online-boarding passe ja teatas - "You were suppose to be here at 22.10. Could it be that it is 23.30 already?". Vaatamata sellele, et AA-le oli teatatud meie hilinemisest, selle turvamehe arvates midagi teha ei olnud voimalik - "The pilot hasn't been in Kuala Lumpur for four days now, he has been stuck in London. He wants to go home to his wife." Ca kymmekond minutit hiljem tuli varavasse teine turvamees, kes vottis kohe yhendust AA crewga, aga selleks hetkeks ei olnud toesti enam midagi teha.
Laksime terminali juures hotelli bussi, kus bussijuhile ei meeldinud, et ta pidi ust liiga kaua lahti hoidma ja vihm sadas sisse. Soitmahakates soimas labi lapsega naise ning demonstreeris, kuidas laps pidurduse korral labi esiklaasi lendaks. Bang! Siis karjus koikide peale bussis, et ta tahab ka koju saada, sest kell on palju. Bussi graafikohase valjumiseni oli see hetk 2 minutit aega. Kui ta siis kohalt vottis, kihutas hotelli. Ju ta polnud toesti pikalt naist nainud.
Aga ma tegelikult tahaks teada, kus on Tallinna Lennujaamas EasyJeti esindaja? Meie lend hilines ca neli tundi ning selle aja jooksul oleksime pidanud saama syya jmt, aga ausalt oeldes polnud seda kellegi kaest kysidagi. Estairi letis olev naisterahvas, kes kirjade jargi pidanuks olema EasyJeti esindaja, ei osanud yldse midagi oelda ning pani 17.30 oma putka kinni ka.
Aga Londonis paike paistab ja on soe :) Sujuv yleminek Eesti kliimast Aasia omasse ;)

reede, 15. jaanuar 2010

Sherlock Holmes

Sherlock Holmes

Kõrgeltkiidetud ja -hinnatud film, aga ma pean tunnistama, et kuni filmi lõpuni ei saanud ma aru, kas tegemist on nö. tõsise Holmesifilmiga või mingi paroodiaga. Aga võib-olla ma lihtsalt ei mõista "põnevikke" :)

Londonivaated olid head, taust oli vägagi sobiv ja Robert Downey Jr ning Rachel McAdams moodustasid silmale väga nauditava koosluse :)

Miia ja Friida

Kadri Hinrikus - Mia ja Friida

Lasteraamat, mis sobib ka täiskasvanutele. Kadri Hinrikus on kirja pannud lood, mis ta kuulis lapsepõlves oma emalt, tädidelt ja vanaemalt nende lapsepõlveajast ning lisanud lugusid ka enda omast. Nii tegutsevadki raamatus kaks erinevate ajastute tüdrukut Miia ja Friida. Väga armas lugemine oli.

Ilukirjanduse lugemisse tuli nüüd väike paus, sest vaatasin, et viimane aeg on hakata lugema Kambodža, Vietnami ja Bali Lonely Planeteid.

reede, 8. jaanuar 2010

Chilli


Tallinn,
23.12.2009

kolmapäev, 6. jaanuar 2010

Chocolate and cherries


Tallinn,
06.01.2010

pühapäev, 3. jaanuar 2010

Moonshine in the night


Tellitud kaelakee ja käevõru piimjasvalgest jadeiidist, lasuriiditooni jadeiidist ja klaashelmestest.

Tallinn,
03.01.2009

Valge tiiger

Aravind Adiga - Valge tiiger

Balram Halwai, rikšamehe poeg, hilisem mõrvar ning praegune ärimees Bangalore'is jutustab kirja vormis Indiat peagi väisavale Hiina peaministrile oma eluloo ning annab ühtlasi hinnangu Indias valitsevale kastisüsteemile, poliitikale, korruptsioonile ja äritegevusele. Alamast kastist pärit ning hiljem ärimeheks saanud mehe suhtumine oli äratuntav terve raamatu jooksul ja tõi pildi elavalt silme ette.

Üka paremaid raamatuid, mida ma Indiast lugenud olen. Koos Kiran Desai Kaotuse pärandiga ja William Sutciffi raamatuga Are you experienced? jääb edetabeli etteotsa :)

laupäev, 2. jaanuar 2010

Pink Candy


Pink candy jadeiit, rodoniidiimitatsiooniga jadeiit, antiikpronks.

Tallinn,
02.01.2010

reede, 1. jaanuar 2010

Grisham - The Associate

John Grisham - The Associate

Ligi 500 lehekülge põnevust :) Ma alguses arvasin küll, et tõenäoliselt hakkab tegevus venima, aga kui lugema hakkasin, oli raske käest ära panna. Eriti viimased 200 lehekülge.

Lugu väljapressimisest ja seetõttu sooritada tulevatest kuritegudest. Samuti järjekordne pilguheit Ameerika õigusbüroode igapäevaellu.

Võtsin Wikipediast Grishami raamatute nimekirja ja 23-st on mul lugemata neli raamatut:

Õigusalane ilukirjandus
* A Time to Kill (1989)
* The Firm (1991)
* The Pelican Brief (1992)
* The Client (1993)
* The Chamber (1994)
* The Rainmaker (1995)
* The Runaway Jury (1996)
* The Partner (1997)
* The Street Lawyer (1998)
* The Testament (1999)
* The Brethren (2000)
* The Summons (2002)
* The King of Torts (2003)
* The Last Juror (2004)
* The Broker (2005)
* The Appeal (2008) - lugemata
* The Associate (2009)

Mitte-õigusalane ilukirjandus
* A Painted House (2001)
* Skipping Christmas (2001) - lugemata
* Bleachers (2003)
* Playing for Pizza (2007)
* Ford County (2009)- lugemata

Mitte-ilukirjandus
The Innocent Man: Murder and Injustice in a Small Town (2006) - pooleli, endiselt